Kevadel tähistasime 100 aasta möödumist Armeenia genotsiidist, 70 aastat II Maailmasõja lõpust ja 40 aastat Vietnami sõjast.

Kui küsida, mis neid sündmusi on iseloomustavalt saatnud, siis on selleks "puhastuse" kontseptsioon. "Puhastati" rahvust, territooriumi või parteid ebasobivatest inimestest. Selleks võisid olla kristlased või juudid, sotsiaaldemokraadid või liberaalid, küsimus ei ole nimedes. Oluline on alati olnud mõte, et ilma "nendeta" kindlustame parema tuleviku.

See kohutav mõttekäik saab alguse valgustusest. Sest just valgustus tõstis inimsuse kõrval esile ka ühiskondliku progressi idee, mis eeldas selle vastastest lahtisaamist.

Mis erinevus on "moodsal" puhastusel varasemate vägivalla ilmingutega? Antiikne kristlaste tagakiusamine või keskaegne ketserite jälitamine panustas vägivaldsele integreerimisele, mitte aga massilisele vastaste hävitamisele.

Vastaste hävitamise võttis ette Jakobiinide hirmuvalitsus Prantsuse revolutsiooni ajal. 1794 aasta suvel lasid jakobiinid hukata 50 000 inimest. Nii püüti maad vabastada aadlikest ja vaimulikest. Prantsusmaa "puhastati" Ja seda "humanismi" vaimus. Guillotinis nähti "kõige humaansemat otsuse elluviimise vahendit" "õiglust kättemaksu kuues". Sellisena kirjeldab seda kirikuloolane Arnold Angenendt.

Filosoof Hermann Lübbe teeb selles seoses huvitava tähelepaneku. Ta arvab, et jakobiinide terrori eesmärgiks oli "ühiskonna puhastamine surma kaudu". Ta näeb selles "puhastuse" spetsiifiliselt modernset eeskuju. See on olnud kõigi hilisemate massimõrvade põhjenduseks.

Ajalugu jätkus aga sama modernselt. Sotsioloog Zygmunt Bauman kirjutab oma raamatus "Modernity and the Holocaust" (1989), kuidas juutide hävitamise mõte lähtus moodsa ajastu bürokraatlikest ja automatiseeritud printsiipidest. Bauman'i juba peaaegu triviaalne põhitees kõlab: "Holocaust planeeriti keset moodsat, ratsionaalset ühiskonda ja viidi läbi kõrgeltarenenud tsivilsatsioonis erakordsete kultuuriliste saavutuste keskkonnas: seda tuleb vaadata seetõttu selle ühiskonna, tsivilisatsiooni ja kultuuri probleemina."

Niisiis pole siin tegemist tagasilangemisega barbaarsusse, mida oleks võimalik valgustuse ja progressiga võita. Ei: valgustus ja progress on ise osa sellest kohutavast arengust.

See on kogu moodsa tsivilisatsiooni probleem.  See ei ole singulaarne sündmus, vaid igal-ajal ja kõikjal korduda võiv nähtus. Bauman leiab, et "schoah" on täiesti "normaalne asjade käik", "modernse ühiskonna väljendus".

Ta tuletab meelde, et sellised teadlased nagu bioloog Erwin Baur ja antropoloog Martin Stämmler olid need, kes natsid ideoloogiliselt järjepeale aitasid: "Ülesanne seisab selles, et rahvast kaitsta umbrohu vohamise eest." Loomade ja taimede aretuse printsiibid rakendati natside poolt sotsiaalpoliitika vankri ette. Geneetika alased esmaavastused õigustasid moodsat poliitilist programmi ja andsid kuritöödes osalejaile "puhta südametunnistuse". Pole juhus, et tükk aega enne, kui natsiriik hakkas gaasikambreid ehitama, alustati vaimselt ja kehaliselt nõrkade kaaskodanike hävitamist. Seda nimetati "euthanaasiaks". Samal ajal planeeriti parema rassi aretamist (eugeenika) rassiliselt kõrgeväärtuslike naiste ja meeste organiseeritud paljundamise teel. Nii nagu need projektid oli ka juutide hävitamine osa  ühiskonna ratsionaalsest planeerimisest. Ülejäänud osa  on meile tuntud.

Kui 'shoah' ehk "puhastus" on osa kaasaegsest maailmavaatest, peaksime me olema eriti ettevaatlikud.

Kust algab puhastus? Seal, kus "juudi" füüsikat ja kirjandust ei tohi enam õpetada, on esimene samm astutud. Seal, kus kõigil teiseusulistel kogu maailma silme ees, kõri läbi lõigatakse, on jõutud "puhastuse" otsustavasse faasi. Kuid see teema ei puuduta ainult natside, kommunistide või islamistide kuritegusid. Ka seal, kus arvatakse, et kõik immigrandid on laisad, vägivaldsed ja alaarenenud ja nad tuleks maalt välja saata, on astutud "puhastamise" kurjale teele.

"Puhastus" algab kõikjal, kus väljenduse leiab mingile grupile suunatud vaenulikkus, sõltumatult selle grupi liikmete isiklikest omadustest.

Mingile grupile suunatud vaenulikust rajaneb soovil, kaitsta omasuguste eluruumi ja puhtust. See ei ole valgustuseelne vaid kurjusest "valgustatud" maailma nähtus. See võib väljenduda ka nn. "tolerantsuse diktatuuris", mis lõpuks liigub  teisitimõtlejatest "puhastamise" faasi.

Jeesus rääkis kord loo heast seemnest ja raiheinast. Peremees külvas hea seemne, aga öösel turi kuri ja külvas sinna sekka raiheina. Kui mõlemad olid võrsunud tulid sulased peremehe juurde ja ütlesid: "Kas sa tahad, et me läheme ning selle kokku korjame?" Ei, vastas tema, sest muidu te kisute raiheina korjates üles ka nisu. Laske mõlemad ühtmoodi kasvada lõikuseni ..." Mt 13:24-30

Kas see tähendab vaikimist? Ei. Niikaua kui on võimalik tuleb rääkida tõtt ja otsida lahendusi. Siinkohal on kohane meeldetuletada Martin Niemöllerit: "Kui natsid kommunistid kaasa viisid, ma vaikisin: mina ei olnud ju kommunist. Kui nad sotsiaaldemokraadid kinni panid, siis ma vaikisin: mina ei olnud ju sotsiaaldemokraat.

Kui kui ametiühingutegelased ära viisid, ma vaiksin: mina ei olnud ju ametiühingu tegelane. Kui nad mind ära viisid, ei olnud enam kedagi, kes oleks võinud protesteerida."

Bertolt Brechti "Kolmekrossiooper'i" balladis "Millest elab inimene?" kõlab lause:  "Erst kommt das Fressen, dann kommt die Moral." (Alul söömine, seejärel moraal.)

Marksism lähtubki sellest, et kõige aluseks on materiaalsed olud, millele ehitub sotsiaalne pealisehitis. Kuigi kristlastena me sellisest naiivsest materialismist ei lähtu, tekib meilgi küsimusi, mis eelneb millele? 

On tähelepanuväärne, et sotsiaalse õigluse üleskutsete arv kasvab nii ühiskonnas kui kirikus. Loomulikult kuulub kristlaste kohuste hulka võitlus vaesuse, rassiliste, kultuuriliste ja muude eelarvamustega. Kuid protestantlikul õigeksmõistuõpetusel (sola gratia), mis peaks igasse inimlikku maailmaparandusse  ka kriitiliselt suhtuma, näib olevat kalduvus eriti aktiivseks sotsiaaleetiliseks väljundiks.  Individuaalse eetika asemel on üha rohkem kõneaineks sotsiaalsed  teemad.  Tagajärjeks on, et kui inimene osaleb mõnes kiriklikus sotsiaalprogrammis, ei tähenda see sugugi, et ta isiklik elu vastaks Jeesuse eeskujule. Sotsiaalsed taotlused annaksid nagu eraelule segamatu vabaduse. See võib olla vabadus abielutruudusest, usust igavesse ellu ja isikulisse Jumalasse, vabadus palvetamisest ja jumalateenistustest osalemisest. 

Samas on üsna selge, et individuaaleetika mitte ainult ei eelne, vaid on ka lahutamatu osa sotsiaaleetikast.  Nagu Õpetaja ütles: "Igaüks, kes neid mu sõnu kuuleb, ent nende järgi ei tee, sarnaneb rumala mehega, kes ehitas oma maja liivale…" Mt 7:26

Tuntud Hardvardi ülikooli filosoof ja majandusteadlane Amartya Sen (*1933) on uurinud vaesuse ja heaolumajanduse suhet. 1998 aastal sai ta oma majandusliku arengu ja elustandardi teooria eest Nobeli preemia.

 Oma raamatus "Õigluse ideest" esitab ta huvitava paradoksi. Kolm last vaidlevad selle üle kellele kuulub flööt.

 Esimene laps, Anna, nõuab flööti endale, sest ta on kolmest ainus, kes oskab sellel mängida.

 Bob nõuab flööti endale, kuna ta on nii vaene, et tal pole ühtegi mänguasja. Flööt oleks talle esimene mänguasi.

 Lõpuks teatab kolmas laps, Clara, et tema on mitu kuud suure innu ja armastusega seda flööti voolinud ja loomulikult on see tema oma.

Olulised on kaks asjaolu. Ühtki esitatud argumenti teised lapsed ei vaidlusta. Kui me oleksime kuulnud vaid üht last, siis oleks meil küllaldane põhjus anda flööt just sellele lapsele.

 Praktikas tuleks langetada aga raske otsus, mille juures tuleks lähtuda utilitarismist, egalitarismist või liberalismist. Kõik kolm teooriat väidavad, et neil on ühemõtteline lahendus sedalaadi küsimustele, kuid praktikas oleksid need lahendused igal juhul erinevad.

Egalitarist eelistaks Bob'i, et kõrvaldada majanduslike ressursside jagamisel tekkivat ebavõrdsust. Liberalismi esindajadf toetaksid kindlasti Clarat, kuna tal on ühemõtteline õigus oma töö ja vaeva tulemusele. Utilitarist väidaks, et Anna oskab ainsana flööti mängida ja nii saaksid sellest kõik kõige suurema kasu ja naudingu.

 Nii ei olegi kerge rahuldavat otsust langetada. Väga võimalik, et polegi täiuslikku reeglit, mis mingist teooriast ei sõltuks.

Sen'i jaoks seisneb probleemi tuum selles, et kõigi õigluse teooriate eesmärgiks, mida kaasaja poliitikas kasutatakse, on püüd leida vastus lähtudes "täiusliku õigluse olemusest".

 Teda huvitab aga hoopis muu. Selleasemel, et püüda formuleerida täiuslikku ühiskondliku korda, püüab ta oma õiglusteooriaga selgitada, kuidas toimida, et õiglust laiendada ja ebaõiglust vähendada.

Esiteks lähtub ta sellest, et iga õigluse teooria peaks lähtuma praktilisest mõistusest. Selline teooria näitaks, kuidas õiglust suurendada ja ebaõiglust vähendada. Selline teooria peaks võimaldama ka hinnangute andmist ebaõiglaselt toimivatele institutsioonidele ja isikutele.

Teiseks lähtub Sen sellest, et erinevad õigluse põhjendused, mis viivad erinevate järeldusteni, võivad olla ka samaaegselt kasutatavad, kuid samas ka kriitiliselt korrigeeritavad.

 Väärtushinnangute pluraalsuse probleem ühiskonnas ja üksikisiku  juures pole ainult probleem vaid ka vabadusel rajaneva ühiskonna tunnus, nagu seda Isaiah Berlin on täheldanud.

Kolmandaks on Sen veendunud, et õiglus on alati seotud inimeste konkreetse eluga ja "mitte ainult neid ümbritsevate institutsioonide eripäraga". Ta kritiseerib asjaolu, et paljud õiglusteooriad on pühenduvad liialt õiglaste institutsioonide loomisele, jättes indiviidide konkreetsed käitumismustrid kõrvale.

Seni käsitlus sarnaneb John Stuard Milli omale. Demokraatiat tuleks tema arvates hinnata mõistuse avaliku kasutuse mõõdupuuga. See tähendab, et valitseda tuleks diskuteerides. Demokraatia eesmärgiks peaks niisiis olema enam adekvaatset informatsiooni ja rohkem interaktiivset mõttevahetust. Demokraatiat ei tohiks hinnata ainult olemasolevate institutsioonide järgi, vaid hindamise mõõdupuuks peaks olema paljude erinevate valdkondade tegelikult kuulatavate häälte arv.

Mõistus otsib tõde, kust see iial on leitav …

Piiblis ei ole õiglus mitte mingi abstraktne õiglusnorm, vaid  suhteid väljendav mõiste. "Õiglus" tähistab isiku tegutsemist, kes on teadlik oma seotusest teise isiku või isikute rühmaga ning nendevahelistest kokkulepetest ja toimib nende kohaselt. G.von Rad tõlgib mõiste (zedaka) "truudus kogukonnale". Jumala õiglusest räägitakse seetõttu alati seoses tema lepinguga Iisraeliga. Inimese õiglus seisneb tema toimimises Jumala palge valguses (5Ms 6:25). Sellele, kes otsib esiti Jumala riiki ja selle õigust, antakse kõik muu vajalik pealekauba (Mt 6:33).

Usk otsib tõde Jumalast. 

Ülestõusmise sündmused kirjeldavad naiste hämmeldust ja jüngrite esialgset uskmatust.  See on ka meiegi lugu. Nähes sekulaarse ühiskonna uskmatust, lööme meiegi vahel oma usus Jumala armastusse kõhklema. Kuid mida teeb Jumal?