29. septembri hommikul istun oma arvuti taha ja töötan. Vaikne ja rahulik töömeeleolu. Korraga käib südame piirkonnas plõks, just nagu oleks keegi truki kinni pigistanud. Hakkab halb. Vasakpoolne käsivars täitub tuima valuga. Heidan voodisse pikali. Iga südamelöök on kogu ihuga tunda, vahepeal tundub nagu lakkaks süda töötamast, aga pulss on olemas. On väga halb. Suudan veel paluda: "Isa, Sinu kätte annan ma oma vaimu..." Ihule ja hingele ei suuda enam mõelda. Olen ükskodus üksi ja mõtlen, et äkki see ongi lõpp. Aga siis on see rahulik lõpp. Olen minekuks valmis. Südant täidab suur rahu, hingan sügavalt. Abikaasa tuleb koju. Ütlen, et mul on paha olla, kuid ei taha teda hirmutada ja vaikin sellest kui hull lugu on. Sööme lõunat ja pärast seda varisen oma toas kokku. Abikaasa kutsub kiirabi. Pärnu Haigla kiirabiosakonnas tehakse esimesed uuringud ja tuvastatakse südame infarkt. Arst otsustab saata Tallinna Mustamäe haiglasse. Paar tundi läheb aega kuni Tallinnast kiirabiauto tuleb. Vahepeal sureb vastasvoodis üks vana vene naine. Tütar küsib: "Kas ongi kõik?" ja hakkab nutma. Õhtul kell 11:10 olen EMO-s. Vene sanitarid tõstavad mind kiirabiauto raamilt voodisse ja kõikvõimalikud juhtmed pannakse külge. Piibel ja mobiiltelefon jäävad käeulatusse. Järgmisel päeval sondeeritakse ja pannakse südame pärgarterisse stent. Esimesed külalised on A.Põder, S.Teekel. L.Vardja ja loomulikul Aime.Valud kaovad ja kõik normaliseerub. Järgmisel päeval saan üldpalatisse. Raviarst  dr R.Vettus ütleb, et infarkt oli tüsine ja selliseid ummistumisohuga sooni on südames veelgi. Kõik see oleks võinud ka 4-5 aastat varem juhtuda, kuid sporditegemine tugevdas südame lihaseid ja lõi pisisoontest võrgustiku, mis hoidis lõpuks suuremate kahjustuste eest. Seitse järgnevat päeva on puhkus ja külaliste vastuvõtt.  Tuuli laulatuse viib läbi Amo Remmel. Esmaspäeval saan suure imelilusa lillepuketi. 2. oktoobril käisid külas Anneli ja Aldo Vinkel, S.Teekel ja Ü.Meriloo, K.Künnapas ja Allar Kaasik.  5. oktoobril käisid külas V.Kaptein oma sõbraga, Aime, E. ja T.Palm, S.Teekel, L.Vardja, A.Niilo. 6. oktoobril käisid külas A.Põder, L.Vardja ja K.Künnapas. S.Teekel, H.Puu, M.Remmel, V.Liht ja E.Tamm. Hea on tundma, et oled ümbritsetud lähedastest inimestest, kes sulle mõtlevad. Lõpuks viib S.Teekel koju. Sõit läheb läbi Kohila, kus registreerin Külvi Lihi ja Toomas Perti abielu. Infark on oma töö teinud, olen esialgul nõrk, kuid see kogemus on vaimulikult siiski väärtuslikum kui aasta Vancouverit. Kõige suurem väärtus on teadmisel, et oled valmis minema...