Religioosne miinimum, mida pole vaja põhjendada.

Enamus inimesi Eestis usub mingi kõrgema jõu olemasolusse. Mõni julgeb seda nimetada ka jumalaks. Sama tendentsi võib täheldada ka mujal Euroopas. Noorsootöötaja ja fotograaf Domini Schenker ütleb oma intervjuus Šweitsi ajalehele “Horisont”:

“Sotsiaalselt tolereeritav miinimum-religioon on usk dogmade ja usutunnistusega defineerimata kõrgemasse jõudu. See ei kindlusta hingeõndsust, küll aga annab tuge argipäevas – ilma et tuleks loobuda tarbimisest või muuta elustiili. Sellist religiooni peetakse meie ühiskonnas normaalseks ja tolereeritavaks. Religioosseid hoiakuid, mis ületavad seda miinimumi, ollakse sunnitud põhjendama.”

Selline pilt ühiskondlikult tolereeritud miinimumreligioonist sobib ka Eesti usulise maastiku kirjeldamiseks. Ilmselt puudub enamusel tahe ja võimekus sügavamaks ja avaramaks jumalapildiks.

Milline oleks aga maksimumreligioon? Kas maksimaalne sünkretistlik segadus või maksimaalne aastatuhandetes settinud usuline selgus?