Individualism ja individuaalsuse rõhutamine on kindlasti üks olulisemaid Euroopa poliitilise kultuuri osi. Individualismi all me mõistame üksikisiku huvide kõrgemale seadmist ühiskonna või kollektiivi huvidest. Euroopa poliitiline kultuur on seda nähtust enamasti

käsitlenud positiivses võtmes. Lähtutakse veendumusest, et inimeste erinevus, ei ole lihtsalt fakt, vaid see on ka säilitamist ja kaitsmist vääriv varandus. Eripärade paljusus aga eeldab pluralismi, usku, et ühiskond koosneb paljudest võrdväärsetest kuid erinevatest liikmetest.

Samale alusele on rajatud arvamuse- ja südametunnistuse vabaduse, tolerantsuse, õigluse ja kehalise puutumatuse ideed. Järelikult tuleks ühiskonda kujundada keskkonnana, kus inimesed saaksid oma individuaalsust üksteist takistamata säilitada ja arendada.  Üksik on siin terviku mõtteline kese.

Sedalaadi individuaalsus eeldab vabadust, mis annab võimalusi oma eripära säilitada. Vabadus ei saa esitada normatiivseid eesmärke, tulemusi ja saavutusi. Kuid vabadus peab siiski suutma kaitsta ka vabaduse enda eeldusi.  Safranski näeb  vabaduse olulise eeldusena võimet ennast piirata ja kaitsta liiga tugevate ärritajate eest, mis hakkaksid horisonti piirama.

Probleem seisneb selles, et meie meeled on liialt avatud ning meie immuunsussüsteem ei pea lihtsalt vastu. Me vajame teatud kultuurilist filtrit või immuunsussüsteemi, mis on võimeline ümbritseva maailmaga kohtudes kõiki ärritusi mõistlikult redutseerima.

Kuid globaalne infoväli on loonud olukorra, kus talutavate ärrituste ja informatsiooni hulk on dramaatiliselt ületatud. Meediaproteesidest kunstlikult toestatud ja avardatud meeled toimivad tegutsemisvõimalustest lahus. Tagajärg: Puudub võimalus üleküllastunud informatsiooni hulgale adekvaatselt reageerida. 

Safranski arvates seisneb dilemma selles, et ühest küljest individuaalsed tegutsemisvõimalused kahanevad samal ajal kui erutava informatsiooni ja piltide arv pidevalt kasvab. Põhjuseks on meediavahendite omanike võitlus publiku hoidmise ja kasvatamise nimel. Publik on aga sensatsioonidega sedavõrd harjunud, et nõuab üha suuremaid erutuse doose. Tegutsemisvõimaluste kasvu asemel kasvab erutuste hulk ja intensiivsus. 

Safranski püüab järgevalt kirjeldada ka inimese  individuaalsuse säilitamise võimalusi ja vabu ruume globaliseeruvas maailmas.

Ta leiab, et isoleerumine ja mitteteadmine ei suudaks kaasaegses maailmas indiviidi kaitsta, sest kõik sõltub kõigest.

Üksiku võime välist keskkonda mõjutada on väike. Kuid igaüks saab end välismaailma fataalsete mõjude eest varjata, leides ja avardades isiklikke mänguruume. Ta loob sotsiaalses džunglis n.ö. oma hõrenduse. See eeldab "valgustusraiet".

Safranski arvates pakub vaimne traditsioon erinevaid teid sotsiaalse džungli harvendamisel ja sellesse valguse toomisel. Eesmärgiks on igal juhul oma individuaalsuse säilitamine. Ta nimetab siin J.J. Rousseau'd, K.Marxi ja Wilhelm Humboldt'i.

Rousseau kirjeldab omaenese vabaduse kogemusest tekkivat draamat. Nautides oma vabadust, kasvab hirm paljude teiste vabaduse ees. Just sellepärast unistas Rousseau ühiskonnast, kus kõik on nagu üks süda ja üks hing ja kus paljud loobuvad oma isiklikust vabadusest, suurema vabaduse nimel, mis kõiki ühendaks.

Probleem seisneb aga selles, et sellist suurt ja ühendavat vabadust ei eksisteeri. On olemas vaid selline vabadus, mida iga üksik iseendast lähtuvalt tajub - Tema isiklik vabadus. Kõik katset seda isiklikku vabadust asendada mingi suurema ühiskondliku vabadusega, on lõppenud vabaduse üleüldise lakkamisega. Ühtsuse nõue, mis erinevusi ei talu, lõppeb totalitaarses vanglas.

Niisiis ei piisa iseenda ja oma vabaduse avastamisest. Igaüks meist peab suutma taluda ka paljude vabadust ja ettearvamatust. See tähendab aga ka loobumist ühiskondlikust harmooniast.

Teise katse sotsiaalsesse džungli harvendamiseks tegi Safranskij arvates K.Marx. Marx uskus, et on avastanud ajaloos inimese igavese vabanemise protsessi. Tema hõrendus ei lähtu isiklikust sisemisest kogemusest, see osutub reaalsuseks ajaloo tunneli lõpus. Alles lõpus ärkab inimkond raskest unest. Seni tuleb aga arvestada pikemate ajaliste perioodidega ja ajaloo dünaamikaga strateegilise osavusega kohanduda. Kuid seegi harvenduse valgus on osutunud virvatuleks. Reaalselt eksisteeriv sotsialism ei olnud suur vabanemine, vaid hall ja kohutav ideoloogilise eliidi poolt terroriseeritud rahvaste vangla. Kommunistlik tee igal juhul eesmärgile ei viinud. 

Milles siis seisneks vajaliku "harvenduse" saavutamine? Safranski annab ettevaatlikult optimistliku vastuse. "Leida lugude merest oma lugu, hoida sellest energiliselt kinni ja kududa selle lõime  teadmises, et see oma lugu paljude lugude põimudes lõpuks kaob."

Selle vastusega loobub Safranski illusioonist nagu oleks võimalik mingi ajalugu suunav "harvendus" komandosillalt antud käsu alusel.

 "Harvendust" ja valgust võib tuua ka mõtteviiside eest hoolitsemine, mis ei lähe kaasa globalistlike hüsteeriatega. See võib tähendada elurütmi teadlikku aeglustamist, isemeelsust, kohatruudust, väljalülitamist ja kättesaamatust.

Ühes oma kirjas enne surma leiab Wilhelm Humboldt, et  indiviid on see, kes surres võib öelda: "Ma haarasin maailma niipalju kui suutsin ja muutsin selle oma inimeseksolemiseks." / `Ich habe soviel Welt, als ich konnte, erfaßt und in meine Menschheit verwandelt /

Humboldti laiem eesmärk oli muuta maailm inimkonnaks. Selleks pidi igal üksikindiviidil olema oma eluringi kujundamise idee. 

Sellisest ideest lähtuvalt oleks võimalik ärrituste ja informatsiooni hulka reguleerida ja sorteerida. Varem nimetati seda võimet "harituseks".  Kreeklased nimetasid seda "paideiaks". Haritus oli  neile indiviidi arengu eesmärk.

Haridus (Ausbildung) on selleks valmistumise ja kvalifikatsiooni saavutamine tööks. Vajalikud on mõlemad nii haridus kui haritus. Kui haridus seob meid välispidise informatsiooni võrgustikuga, siis haritus on individuaalne võime kujundada endale jõukohast võrgustikku.

Kuna globaliseerumine kasvatab meie kontakte tegelikkusega, siis on kujunenud üha raskemaks oma suveräänsuse kaitsmine selles kontaktide džunglis. Selles mõttes on Safranski arvates suveräänsed need, kes suudavad ise otsustada, millega nad end seovad ja millest nad erutuvad.  Selline suveräänsus eeldab eksistentsiaalset otsustusvõimet.

Globaliseerumise hüsteeria seisneb selles, et eritusvõime eksistentsiaalselt lähedase ja kauge vahel on vähenenud või isegi hävinud. Informatsiooni ja erutuste küllus paneb meid millegi poole püüdlema, mis ei vasta meie individuaalsele eripärale.

See, kes püüab globaalse kommunikatsiooni rägastikku  harvendada, ei saa läbi arukate piiranguteta.

See, kes tahab elada isiklikku elu, peab tundma hetke, kust alates ta ei lase ennast enam formatiseerida ja informeerida.

Või nagu Jeesus ütles: "Sest mis kasu on inimesel, kui ta võidaks terve maailma, oma hingele teeks aga kahju." Mt 16:26