Käisin eile hommikul sõbra 55. sünnipäeval. Kas 55 on palju või vähe. Kui ise 55 sain tundus, et see pole veel midagi. 59-selt tagasi vaadates tundub, et see oli vanaduse eeskoda, aga siis seda veel ei märganud. Ilmselt võib elu mõista üksnes tagasivaates (S.Kierkegaard), aga elada tuleb ettepoole vaadates. Aga kui sünnipäeva pole jaanuarist alates enam tööd olnud. Siis jääb ettepoole vaadates vaid lootus. Seniks istud kodus,  mängid arvutis pokkerit või käid kalal ja loodad, et naise palgast ja ämma pensionist elab pere ära.  Ometi on aeg väärtuslikum kui raha, sest raha võib saada, kaotada, läbilüüa jälle saada, kuid aega enam tagasi ei saa. Seega tähendus tuleb leida ka ootuse ja vananemise ajale.