Tuntud Hardvardi ülikooli filosoof ja majandusteadlane Amartya Sen (*1933) on uurinud vaesuse ja heaolumajanduse suhet. 1998 aastal sai ta oma majandusliku arengu ja elustandardi teooria eest Nobeli preemia.

 Oma raamatus "Õigluse ideest" esitab ta huvitava paradoksi. Kolm last vaidlevad selle üle kellele kuulub flööt.

 Esimene laps, Anna, nõuab flööti endale, sest ta on kolmest ainus, kes oskab sellel mängida.

 Bob nõuab flööti endale, kuna ta on nii vaene, et tal pole ühtegi mänguasja. Flööt oleks talle esimene mänguasi.

 Lõpuks teatab kolmas laps, Clara, et tema on mitu kuud suure innu ja armastusega seda flööti voolinud ja loomulikult on see tema oma.

Olulised on kaks asjaolu. Ühtki esitatud argumenti teised lapsed ei vaidlusta. Kui me oleksime kuulnud vaid üht last, siis oleks meil küllaldane põhjus anda flööt just sellele lapsele.

 Praktikas tuleks langetada aga raske otsus, mille juures tuleks lähtuda utilitarismist, egalitarismist või liberalismist. Kõik kolm teooriat väidavad, et neil on ühemõtteline lahendus sedalaadi küsimustele, kuid praktikas oleksid need lahendused igal juhul erinevad.

Egalitarist eelistaks Bob'i, et kõrvaldada majanduslike ressursside jagamisel tekkivat ebavõrdsust. Liberalismi esindajadf toetaksid kindlasti Clarat, kuna tal on ühemõtteline õigus oma töö ja vaeva tulemusele. Utilitarist väidaks, et Anna oskab ainsana flööti mängida ja nii saaksid sellest kõik kõige suurema kasu ja naudingu.

 Nii ei olegi kerge rahuldavat otsust langetada. Väga võimalik, et polegi täiuslikku reeglit, mis mingist teooriast ei sõltuks.

Sen'i jaoks seisneb probleemi tuum selles, et kõigi õigluse teooriate eesmärgiks, mida kaasaja poliitikas kasutatakse, on püüd leida vastus lähtudes "täiusliku õigluse olemusest".

 Teda huvitab aga hoopis muu. Selleasemel, et püüda formuleerida täiuslikku ühiskondliku korda, püüab ta oma õiglusteooriaga selgitada, kuidas toimida, et õiglust laiendada ja ebaõiglust vähendada.

Esiteks lähtub ta sellest, et iga õigluse teooria peaks lähtuma praktilisest mõistusest. Selline teooria näitaks, kuidas õiglust suurendada ja ebaõiglust vähendada. Selline teooria peaks võimaldama ka hinnangute andmist ebaõiglaselt toimivatele institutsioonidele ja isikutele.

Teiseks lähtub Sen sellest, et erinevad õigluse põhjendused, mis viivad erinevate järeldusteni, võivad olla ka samaaegselt kasutatavad, kuid samas ka kriitiliselt korrigeeritavad.

 Väärtushinnangute pluraalsuse probleem ühiskonnas ja üksikisiku  juures pole ainult probleem vaid ka vabadusel rajaneva ühiskonna tunnus, nagu seda Isaiah Berlin on täheldanud.

Kolmandaks on Sen veendunud, et õiglus on alati seotud inimeste konkreetse eluga ja "mitte ainult neid ümbritsevate institutsioonide eripäraga". Ta kritiseerib asjaolu, et paljud õiglusteooriad on pühenduvad liialt õiglaste institutsioonide loomisele, jättes indiviidide konkreetsed käitumismustrid kõrvale.

Seni käsitlus sarnaneb John Stuard Milli omale. Demokraatiat tuleks tema arvates hinnata mõistuse avaliku kasutuse mõõdupuuga. See tähendab, et valitseda tuleks diskuteerides. Demokraatia eesmärgiks peaks niisiis olema enam adekvaatset informatsiooni ja rohkem interaktiivset mõttevahetust. Demokraatiat ei tohiks hinnata ainult olemasolevate institutsioonide järgi, vaid hindamise mõõdupuuks peaks olema paljude erinevate valdkondade tegelikult kuulatavate häälte arv.

Mõistus otsib tõde, kust see iial on leitav …

Piiblis ei ole õiglus mitte mingi abstraktne õiglusnorm, vaid  suhteid väljendav mõiste. "Õiglus" tähistab isiku tegutsemist, kes on teadlik oma seotusest teise isiku või isikute rühmaga ning nendevahelistest kokkulepetest ja toimib nende kohaselt. G.von Rad tõlgib mõiste (zedaka) "truudus kogukonnale". Jumala õiglusest räägitakse seetõttu alati seoses tema lepinguga Iisraeliga. Inimese õiglus seisneb tema toimimises Jumala palge valguses (5Ms 6:25). Sellele, kes otsib esiti Jumala riiki ja selle õigust, antakse kõik muu vajalik pealekauba (Mt 6:33).

Usk otsib tõde Jumalast.