Eile lahkus  103 aastaselt igavikku koguduse kõige vanem liige. Kui olin 8 aastane oli ta mulle tööstuse tänaval teise ema eest. Kõigis mälestustes aktiivne ja püüdlik kristlane.

Ta sündis 3. Märtsil 1907.a. Pärnus 5 lapselises Selling’ite peres. 

Isa suri vara ja nii tuli Melaniel varakult tööle hakata. 6. Aastaselt tuli juba maale karja minna. Hiljem käisid koos emaga öösiti ranna pargi alleesid puhastamas.

Koolis käis Melanie nn. Laadaplatsi koolis.

Nooruses omandas ta õe samariitlase elukutse. Hiljem töötas õmblejana.

1934 a. Abiellus Karl Ainissoniga.

1938 aastal sündis tütar Anne.

Ajad olid keerukad. Ainissonide pere oli samuti küüditatute nimekirjas, kuid oli häid inimesi, kes ettehoiatasid ja nii õnnestus küüditajate eest põgeneda maale – Lepmetsa.

1971 aastal abikaasa Karl suri.

Usuletulekuks andis tõuke isa venna põetamine. Onu oli vennastekoguduse ”lugeja vend”. Usulisi mõjutusi oli ka vanaema poolt, kes oli öelnud: ”Palu ikka, et sa oleks andja, mitte saaja.” – Seda ta ka kogu elu oli.

1951 aastal ühines Melanie Evangeeliumi Kristlaste Saalemi Vabakogudusega. Ristis vend Treufeld. Usuasjades oli ta kuni lõpuni selge. Viimased aastad väljendas ta ikka jälle soovi jõuda igavesse kodusse.

Melanie oli oma asjades täpne ja nõudlik. ”Asi tuli lihtsalt ära teha...” Ja saigi tehtud.

Kuid ta polnud selle nõudlikuse juures kunagi kuri... Seda oleme me Tammo lastena, kes me kasvasime n.ö. Ainissonide hoovi peal kõik kogenud.

Issand anna lahkunule igavene rahu, kustumatu valguse paiste.

Anna igavene rahu ja troost mahajääjat