Rukkimaarjapäeval tähistavad traditsioonilised kirikud Jeesuse ema Maarja uinumispüha (uspenje). Rahvasõna ütleb, et selleks päevaks peab rukis olema lõigatud ja talivili juba külvatud, muidu minevat vili talvel kopitama.  Rukkimaarjapäev viib pääsukesed ja toob marjad.

Seekord ei kohtu me mitte Tahkuranna Kembi talus, vaid lahke pererahva kutsel Vancouverist lõunapool asuvas Kembi talus. Päeva muudab erakorraliseks see, et täna kohtuvad siin ühiseks teenistuseks kohaliku Õigeusu Koguduse ja Ühendatud Eesti Baptisti Koguduse sahvas. Sissejuhatuse teeb ülempreester Stefan Pettai, kes on sõitnud kohale kaugest San Diegost. Jutlustab pastor Joosep Tammo. Ta ütleb:

On aeg mõelda elule. Prantsuse kirjanikul Anatol France'il paluti kord kirjutada võimalikult lühike inimkonna ajalugu. Kirjanik võttis paberilehe ja kirjutas sellele ühe lause: Inimesed elavad, kannatavad ja surevad. Kindlasti võtab see lause kokku inimelu olulisemad tõsiasjad, kuid langetab ka väga brutaalse hinnangu: Kõik lõppeb surmas ja tühjuses.

Maarja surma- ehk uinumispüha ütleb aga, et elu kannatus ja surm pole kõik, mis meil on öelda inimelu kohta. Maarja õndsale lahkumisele apostlitest ümbritsetuna mõeldes võime meiegi loota, et pärast eluvõitlust, pärast rõõme ja kaotusi, võime ennast vaikselt Jumala kätesse usaldada.

Maarja elu saatsid kannatused. Esimene poeg sündis erakorralistel asjaoludel Petlemma lähedal koopas. selleks, et poja elu kaitsta pidi ta põgenema koos Joosepiga Egiptusesse ja lõpuks seisis ta valust murtud südamega oma poja risti all. Kuid Tema usk Jumala tõotustesse jäi kõigutamatuks. Ta võttis alandusega Jumalast antud ülesande vastu. Ta osutas kõigest hoolimatta ikka ja jälle oma Pojale: "Mida iganes tema teile ütleb, seda tehke!" Ta kõndis oma Poja kõrval kuni selle elu lõpuni ja kutsub meid täna sama tegema.

Maarja nägi Jumala halastust, ta nägi Jumala käsivarre kangust. Ta nägi kuidas alandlikke ülendati. See on meiegi kogemus. Oma elule mõeldes võime öelda: "Tema halastus kestab põlvest põlve..."

Me lihtsalt ei ela, ei kannata ja ei sure, vaid meie elude üle seisab igavese elu tõotus. Meiegi võime kord õndsalt uinuda, teades, et kõik on Hea Karjase kontrolli all.

Sellest lootusest ja rahust kõneleb Rukkimaarjapäev oma hilissuvise soojuse, lilleilu ja sumedate öödega.

Ülempreester Stefan ütleb kokkuvõtvad sõnad. Tuletab meelde, et kümme aastat on möödunud tema vaimuliku isa surmast ja lõpetab teenistuse palvega. Pärast tänusõnu ja lilli taluperenaisele kõlab veel Erna Kirvese poolt kandlel saadetuna Kihnu laul : "Nii kui üks pääsuke..."

Järgneb ühine lauaosadus maitsvate toitude ja mõnusa vestlusega. Ootamatult palju kohtame siin Pärnust, Raekülast, Tahkurannast, Võistest ja Kihnust pärit inimesi. Nii kohtub Liivi lahe rannarahvas Vaikse ookeani ääres.

Õhtupoole näitavad Anne ja Peeter Lepik oma kodu. Külastame nn "baptisti külas" õde Erna Truud ja Johanna-Vilhelmine Lepikut. Rukkimaarjapäeva õhtul jalutame päikseloojangulistel randadel. Suur tänu Jumalale ja kohalikele sõpradele - oli kaunis ja meeldejääv päev.