Kevadel tähistasime 100 aasta möödumist Armeenia genotsiidist, 70 aastat II Maailmasõja lõpust ja 40 aastat Vietnami sõjast.

Kui küsida, mis neid sündmusi on iseloomustavalt saatnud, siis on selleks "puhastuse" kontseptsioon. "Puhastati" rahvust, territooriumi või parteid ebasobivatest inimestest. Selleks võisid olla kristlased või juudid, sotsiaaldemokraadid või liberaalid, küsimus ei ole nimedes. Oluline on alati olnud mõte, et ilma "nendeta" kindlustame parema tuleviku.

See kohutav mõttekäik saab alguse valgustusest. Sest just valgustus tõstis inimsuse kõrval esile ka ühiskondliku progressi idee, mis eeldas selle vastastest lahtisaamist.

Mis erinevus on "moodsal" puhastusel varasemate vägivalla ilmingutega? Antiikne kristlaste tagakiusamine või keskaegne ketserite jälitamine panustas vägivaldsele integreerimisele, mitte aga massilisele vastaste hävitamisele.

Vastaste hävitamise võttis ette Jakobiinide hirmuvalitsus Prantsuse revolutsiooni ajal. 1794 aasta suvel lasid jakobiinid hukata 50 000 inimest. Nii püüti maad vabastada aadlikest ja vaimulikest. Prantsusmaa "puhastati" Ja seda "humanismi" vaimus. Guillotinis nähti "kõige humaansemat otsuse elluviimise vahendit" "õiglust kättemaksu kuues". Sellisena kirjeldab seda kirikuloolane Arnold Angenendt.

Filosoof Hermann Lübbe teeb selles seoses huvitava tähelepaneku. Ta arvab, et jakobiinide terrori eesmärgiks oli "ühiskonna puhastamine surma kaudu". Ta näeb selles "puhastuse" spetsiifiliselt modernset eeskuju. See on olnud kõigi hilisemate massimõrvade põhjenduseks.

Ajalugu jätkus aga sama modernselt. Sotsioloog Zygmunt Bauman kirjutab oma raamatus "Modernity and the Holocaust" (1989), kuidas juutide hävitamise mõte lähtus moodsa ajastu bürokraatlikest ja automatiseeritud printsiipidest. Bauman'i juba peaaegu triviaalne põhitees kõlab: "Holocaust planeeriti keset moodsat, ratsionaalset ühiskonda ja viidi läbi kõrgeltarenenud tsivilsatsioonis erakordsete kultuuriliste saavutuste keskkonnas: seda tuleb vaadata seetõttu selle ühiskonna, tsivilisatsiooni ja kultuuri probleemina."

Niisiis pole siin tegemist tagasilangemisega barbaarsusse, mida oleks võimalik valgustuse ja progressiga võita. Ei: valgustus ja progress on ise osa sellest kohutavast arengust.

See on kogu moodsa tsivilisatsiooni probleem.  See ei ole singulaarne sündmus, vaid igal-ajal ja kõikjal korduda võiv nähtus. Bauman leiab, et "schoah" on täiesti "normaalne asjade käik", "modernse ühiskonna väljendus".

Ta tuletab meelde, et sellised teadlased nagu bioloog Erwin Baur ja antropoloog Martin Stämmler olid need, kes natsid ideoloogiliselt järjepeale aitasid: "Ülesanne seisab selles, et rahvast kaitsta umbrohu vohamise eest." Loomade ja taimede aretuse printsiibid rakendati natside poolt sotsiaalpoliitika vankri ette. Geneetika alased esmaavastused õigustasid moodsat poliitilist programmi ja andsid kuritöödes osalejaile "puhta südametunnistuse". Pole juhus, et tükk aega enne, kui natsiriik hakkas gaasikambreid ehitama, alustati vaimselt ja kehaliselt nõrkade kaaskodanike hävitamist. Seda nimetati "euthanaasiaks". Samal ajal planeeriti parema rassi aretamist (eugeenika) rassiliselt kõrgeväärtuslike naiste ja meeste organiseeritud paljundamise teel. Nii nagu need projektid oli ka juutide hävitamine osa  ühiskonna ratsionaalsest planeerimisest. Ülejäänud osa  on meile tuntud.

Kui 'shoah' ehk "puhastus" on osa kaasaegsest maailmavaatest, peaksime me olema eriti ettevaatlikud.

Kust algab puhastus? Seal, kus "juudi" füüsikat ja kirjandust ei tohi enam õpetada, on esimene samm astutud. Seal, kus kõigil teiseusulistel kogu maailma silme ees, kõri läbi lõigatakse, on jõutud "puhastuse" otsustavasse faasi. Kuid see teema ei puuduta ainult natside, kommunistide või islamistide kuritegusid. Ka seal, kus arvatakse, et kõik immigrandid on laisad, vägivaldsed ja alaarenenud ja nad tuleks maalt välja saata, on astutud "puhastamise" kurjale teele.

"Puhastus" algab kõikjal, kus väljenduse leiab mingile grupile suunatud vaenulikkus, sõltumatult selle grupi liikmete isiklikest omadustest.

Mingile grupile suunatud vaenulikust rajaneb soovil, kaitsta omasuguste eluruumi ja puhtust. See ei ole valgustuseelne vaid kurjusest "valgustatud" maailma nähtus. See võib väljenduda ka nn. "tolerantsuse diktatuuris", mis lõpuks liigub  teisitimõtlejatest "puhastamise" faasi.

Jeesus rääkis kord loo heast seemnest ja raiheinast. Peremees külvas hea seemne, aga öösel turi kuri ja külvas sinna sekka raiheina. Kui mõlemad olid võrsunud tulid sulased peremehe juurde ja ütlesid: "Kas sa tahad, et me läheme ning selle kokku korjame?" Ei, vastas tema, sest muidu te kisute raiheina korjates üles ka nisu. Laske mõlemad ühtmoodi kasvada lõikuseni ..." Mt 13:24-30

Kas see tähendab vaikimist? Ei. Niikaua kui on võimalik tuleb rääkida tõtt ja otsida lahendusi. Siinkohal on kohane meeldetuletada Martin Niemöllerit: "Kui natsid kommunistid kaasa viisid, ma vaikisin: mina ei olnud ju kommunist. Kui nad sotsiaaldemokraadid kinni panid, siis ma vaikisin: mina ei olnud ju sotsiaaldemokraat.

Kui kui ametiühingutegelased ära viisid, ma vaiksin: mina ei olnud ju ametiühingu tegelane. Kui nad mind ära viisid, ei olnud enam kedagi, kes oleks võinud protesteerida."