1. Märkus:
NN: Selleks, et treenida pangaametnikke valeraha tundmises, ei treenita neid mitte kõikvõimalike valerahade tutvustamisega, vaid pannakse neid päevade kaupa uurima õiget raha.
Minu teema ülesanne on sama, kirjeldada
ausust ja mitte pettust.
Kuid lähemalt selle teemaga tegelema hakates
märkasin, et seda on palju raskem teha kui kõikvõimalkust pettuse vormidest
rääkida.
2. Märkus:
Võtsin selle teema ettevalmistamisel appi ka
lapsed Raeküla ärikallakuga Gümnaasiumist, kus õpetan ärieetikat.
Ühe tunni vestlesime sellel teemal. Märkasin
kohe, et nad on üsna pessimistid aususe suhtes ja seda eriti majanduses.
Loeksin siinkohal mõned õpilaste mõtted:
“Ausus on
kahtlemata väga lai mõiste. Ausus võib olla kasulik ja kahjulik, ühepoolne
ja kahepoolne. Ühepoolne ausus kujuneb tavaliselt omakasupüüdlikkuseks.
Kahepoolne ausus on aga enamasti õnneliku lõpuga. Usun, et ärimeestel on päris
kindlasti väga raske olla aus. Võib-olla nad südamest isegi tahaksid olla
ausad, kuid nad tegelevad automaatselt eneselegi ootamatult alati just nii, et
see neile kasu tooks. Ja mis ärimees ärimees muidu olekski kui ta ei oskaks
endale kasu lõigata. Arvan, et ühele korralikule ärimehele on tema mitteausus
andestatav, sest kui iga väiksemagi vale liigutuse eest karistama hakata, siis
meie riigis enam ärimehi ei olekski. Nii, et las nad olla pealegi natuke
ebaausad ega tegelikult ükski inimene läbinisti aus ju pole. Ärimeeste puhul
paistab see võib-olla natuke rohkem välja.” (Maiu, 17)
“Muidugi on hea, kui ärimees on aus, kuid
mingil määral on pettus ja vale lubatud minuarust, sest aususega ei jõua alati
püstitatud eesmärgini. See ei ole nii mitte ainult majanduses vaid ka koolis
näiteks. Kui õpilane, kes tegi töö ausalt sai kahe, ja teine kes kasutas pettust
- spikerdas saab kolme, siis ei küsi ju keegi, kas ta tegi ausalt või ei. Hinne
on oluline. Elus polegi kõige tähtsam just ausal teel raha teenida...” (Maria
17)
“Ikka on pettust ja pisikesi hädavalesid.
Tekib küsimus, miks selline sõna nagu ausus üldse olemas on.” (17.a. Bibi)
Peab ütlema, et selline arvamus aususe suhtes
on üldine. Ilmselt on see väga kaugel nendest ideaalidest, mis olid meie
esivanematel. Olgu siinkohal toodud mõned näited eesti vanasõnadest:
“Raha
kadunud - vähe kadunud,
tervis
kadunud - palju kadunud,
au
kadunud - kõik kadunud.” (Raplamaalt)
“Parem
väike au kui suur häbi.” (Jürilt)
Alus:
Keelepruuk:
Meil seostub au, millegi austusväärsega.
Inimesi kas austatakse või ei austata.
Kui me räägime aga aust, siis tuleks rääkida
õieti meie suhtest tõesse:
Eetikas räägitaksegi sellepärast meelsamini:
TõEPÄRASUSEST.
Me ei tohi unustada, et tõde on inimelu
elementaarne tingimus.
Tõde on “asjade
ja mõistuse kooskõla” (veritas est adaequatio rei est intellectus) ütleb
keskaja suurim filosoof Thomas Aquino.
Tõepärasus on meie eneseteadvuse ja
arenguvõime eeldus:
See haarab vähemalt kaks dimensiooni:
·
Kuivõrd ausad oleme me iseenda suhtes?
·
Kuivõrd ausad oleme me oma ümbruse suhtes?
Augustinus: Esimene samm edasi... on hoolitseda selle
eest, et tähelepanu oleks suunatud tõele.
Heebrea sõna (ameth) - kirjeldab eelkõige
kindlust, truudust. Siit ka sõna “amen”.
Jumal on tõepärane (aus) - Tema tõotused on
kindlad, usaldusväärsed. Tema sõna võib usaldada.
Meie esivanemate arusaam seisnes selles, et
aususe ja tõepärasuse viimne alus ja eeskuju on Jumal.
Inimese tegusid ja ettevõtmisi pidi
iseloomustama samasugune tõepärasus. Vastasel korral ei olnud ta Jumalast vaid
kuradist, kes on “vale isa”.
Vale, tõepärasuse kadumaminek on Piiblis languse
tuum.
Mõlemal on oma allikad:
Spikerdaja koolitüdruk
võttis oma kogemustest.
Aus kolmeline oma
kogemustest.
Mis on meie jaoks
tõepärasuse allikaks?
Ilma selle suhteta tõe allikasse , oleks meie
tõepärasus väärtusetu. Tõepärane võib olla ju ka näitleja. Ta on aus oma
näitlemises.
Tõene ja väär võivad olla mingil ajal väga sarnased, kuid mitte igavesti.
Vt. Täheandamisõna lustest ehk raiheinast. Mt
13,24-30
Aususe
väärtus võib olla peidetud nagu tõdegi.
Just see paistab olema iga ettevõtja mure. Kas
aususega tuleb ikka välja?
Kas ausalt saab olla edukas?
Ps 37,25 ütleb muistne laulik: “ Ma olin noor ja sain vanaks; aga ma pole
näinud õiget hüljatu,na ega tema lapsi leiba otsivat!”
Nii ausus kui ebaausus on
usu küsimus:
Aususe väärtus on esialgul varjatud. Pettur
näib olevat alul sama hea või isegi paremas olukorras kui aus.
Vanasõna ütleb selle kohta: “Valel on lühikesed jalad!”
Vändra kandis on öeldud: Jänes jooksku aga ärgu jäägu jälgi!
NN: Õpilane viskab
paberinutsaku tahvli ette. Keegi ei võta omaks. Õpetaja: “Ma tean küll, kes
viskas - see viskas kelle kõrvad lähevad punaseks.”
Mis on vale? Augustinus
rõhutab oma teostes (De mendacio, ca 395; Contra mendacium, ca 420): Iga tahtlik
väärütlus on vale ja on hukkamõistetav.
Kuid hukkamõistetavuse kraad
võib olla asjaoludest tingituna erinev.
Nii jagatakse valetamine
kolme liiki:
·
naljaga tehtud vale ( mendacium iocosum),
·
kaitsevale (mendacium officiosum) s.o. on ligimese
heaks või iseenese kaitseks tehtud vale;
·
kahjutegev vale (mendacium perniciosum) - vale,
millega tahetakse teisi kahjustada.
Rooma Katoliku kirik
kujundab uusaja (16/17 sajandi
Barockskolastikas) alguses välja mentaalreservationi
õpetuse. See käsitleb juhtumeid, kus ligimese petmine võib olla eetiliselt
hädavajalik. Tegemist on teatud strateegiaga, kus tõde varjates välditakse
otsest valetamist. Mõnel juhul teenis see põhimõte ka kuulsat lauset: “Eesmärk
pühitseb abinõu!”
Tõde haigevoodil, jälitatu
kaitsmine jne.
Protestantlik traditsioon
räägib rohkem hädavalest.
Mõlemal juhul tuuakse
näiteid olukordadest, kus süütu inimene on tagaotsitu ja teda peab valega
hoidma vaenlase kätte sattumast.
Bonhoeffer räägib siin:
“Kristusele rajatud vastutusest, mis on valmis ligimese pärast süüd kandma.”
TAGASI MAJANDUSSE:
Kui te mõtlete majandusinimestena aususele,
siis saab üsna kiiresti selgeks, et AUSUS
MAKSAB, aususel on hind ja vahel isegi väga kõrge hind.
Petis ei ole seda hinda kiire rikastumise
huvides maksma.
Kus on need valdkonnad, kus aususe hind tuleb
maksta?
·
Ümbrikupalgad.
·
Firma tegeliku olukorra kirjeldamine pangalaenude
võtmisel.
·
Kauba kvaliteedi küsimus - seda eriti
globaliseeruvas majanduses, kus on veel suhteliselt kergesti varjata hangitud
kauba allikaid ja tootmistingimusi.
Ilmselt oskaksite teie seda loetelu paremini
jätkata?
Milleks
seda aususe hinda maksta?
Üldinimlik
argument: Tuleviku nimel. Teie firma maine sõltub kauba kvaliteedist ja
lubaduste täitmisest.
Riigi ja pankade ees on olulised ka
korralikult makstud maksud.
Uurimused näitavad, et ebaausate võtetega
ettevõtted võivad mõnda aega rikastuda ebastabiilse majanduse tingimustes,
stabiliseerunud majanduse tingimustes ebaausus ei võimalda enam kiiret
rikastumist.
Aususe eest maksev hind on niisiis investeering
tulevikku!
Inimlik
argument:
Ausus näitab meie suhet iseendasse.
Sellest sõltub, kes me oleme.
“Hea südametunnistus on pehme padi.”
Üks õpilane kirjutab:
“Ausus mõjub tegelikult
hästi nii firma, riigi kui ka omaenese tervisele, sest pidev pabistamine
vahelejäämise pärast tekitab probleeme inimese närvisüsteemis ja
südametegevuses. Firmale on ausus hea seetõttu, et siis ta püsib ning kui on
palju ausaid ettevõtteid, kes maksavad korralikult makse, on ka riigi tervis
hea.” (17.a. Evelin)
Kristlik
argument:
Aususe küsimus on tõesse suhtumise küsimus?
Ausus määrab meie suhte Jumalasse, kes on tõe
allikas.
Jeesus ütleb: “Mina olen tee, tõde ja elu.”
Paulus ütleb: “Mida te iganes teete, seda tehke südamest, nõnda nagu Issandale ja
mitte nagu inimestele, teades, et te saate Issandalt pärandi palga! Te teenite
Issandat Kristust!” Kl 3,23-24
Tahaksin lõpetada Jakob Hurda ütlusega:
“Töö,
tõsine töö, aus töö tõe meeles ja kristlikus armastuses, usuelus ja ajalikus
ametis - see olgu meie ehe ja ilu. “