Suviselt lämbe ja soe Eesti jättis 28.juulil meid Pärnu- Tallinn maanteel hüvasti. Tiina Holmen oli nii hea ja tõi meid homa autoga Tallinna. Õde Liidia oli tulnud lennujaama saatma. Sellistel hetkedel ei taju veel kogu reisi suurust ja vahemaid. Koppenhagen ja Düsseldorfgi mõjuvad kuidagi koduselt. Aga Düsseldorfi lennujaamas saame esimest korda tunda ida-eurooplase kahtlast mainet. Meil on vaid ühe otsa piletid. "Kui te tagasi ei tule, saame meie trahvi. Mul ei ole teid õigust lennukisse lasta. Palun esitage immigratsioonidokumedid! Jne. " Lõpuks ütleb üks rahulikum meeskolleeg tollele daamile: "Neil on ju kiriku kutse. Lase nad lennukiss!"

Ülelend on pikk ja tõeliselt väsitav. Vancouveri immigratsiooniametnikud on aga sõbralikud ja rahulikud. Vend Peter Lepik on vastus ja toob meid meie uude kodusse 4769 Hazel Street, Burnaby, BC VSH 157.  Krt 703. Koguduse aktiiv on valmistanud kohvilaua ja ootab juba. Soe ja südamlik vastuvõtt. Siin on ka mitmed vanad tuttavad, kellega Eestis palju kordi kohtutud. Erli Lepik ja Erich Tõkke. Rõõmustab, et Artur Proos on kohal. Ta oli minu isa seminarikaaslane. Kauge mineviku vastukaja maailma teisel äärel.

Külalised läinud püüame magama jääda, kuid Eesti päev ei anna ka siin kaugel rahu. Seevastu teisel päeval, mis ju Eesti öö registreerime end majja sisse, sööme lõunat, teeme esimesed vajalikud sisseostud ja teeme väikse lõunauinaku, mis kestab kuus tundi. Ees aga ootab kohalik öö. Vaatame, kuidas see päeva ja öö paika nihutamine homme õnnestub. Une ja ärkveloleku praeguse seisundi kohta võiks diplomaatiliselt öelda:"Teil on avatud vaim." Kui aga olla otsekohene, siis tuleks öelda: "Teil on peas mäluauk." See auk peab tasapisi täituma uue sisu ja rütmiga.