"Tea, et nõnda on ka tarkus su hingele: kui sa selle leiad, siis on sul tulevik ja su lootus ei kao!" Õp 24:14

On hämmastav, kui palju me tuleviku üle spekuleerime, seda nii positiivses kui negatiivses võtmes. Väga võimalik, et see tuleb meie võimetusest olevikku taluda.

Juba kirikuisa Augustinus kirjutas oma "Pihtimustes" aja kolmest dimensioonist - minevikust, olevikust ja tulevikust. Ta ütles esimesena, et need aja dimensioonid pole midagi muud kui meie sisemise elu väljendused. Mis on minevik? See pole midagi muud kui meie mälestused. Mis on olevik? Teadlik ja vahetu hetke elamus. Mis on tulevik? Meie ootus ja lootus.

Viimase puhul võiks rääkida ka hirmust. Kõik sõltub sellest, kuidas me tulevikku näeme. Paistab, et tuleviku hindamisel oleneb palju meie hingelisest hoiakust: me näeme tulevikku kas oleviku jätkuna või millegi või kellegi ootamatu sekkumisena.

Tuhat viissada   aastat pärast Augustinust esitas Sören Kierkegaard küsimuse: kes on inimeste hulgas kõige õnnetum? Ja vastas: kõige õnnetumad on need, kes elavad vaid minevikus või üksnes tulevikus. Õnn on õnne vahetu kogemus nüüd ja praegu. Järelikult see, kes ootab kõike vaid tulevikult ja kardab, et äkki see ei täitugi, on kõige õnnetum.

Kuid kaasaegne ühiskond ootabki kõike tulevikult. Õhus on pidevalt küsimus: mis tuleb järgmisena?  Rüütel, kes keskajal tellis sepalt mõõga, teadis, et seda kasutavad veel tema lapselapsedki. See, kes täna ostab handy, meie aja "mõõga", teab, et see on juba mõne kuu pärast vananenud ja tähendusetu. Me elame pidevalt uute ja paremate mudelite ootuses. Elu on omandanud uskumatu dünaamika ja avatuse, kuid samas ka pideva olemasoleva eituse.

Inimestena oleme võimelised tegema pikki ajalisi prognoose ja plaane. See eristabki meid teistest olenditest. On hämmastav, kuidas kaheksakümne aastane rajab ettevõtte, mille kasumlikkus selgub alles viieteist aasta pärast. Meis elab soov luua midagi, mis elaks meist kauem.

Aga võib-olla on tegemist auahnusega?

Perikles andis oma kõnes Peloponnesose sõdades langenute mälestuseks klassikalise au mõiste formuleeringu: "Praegune ja järeltulev maailm vaatavad meile imetlusega." Võimalik, et sama vajadus ajendab ka kunstnikke. Hannah Arendt on öelnud, et kunstis ilmutab end maailm, "milles surelik olend leiab surematu kodumaa".

Paljud elavad usus, et lapsed on nende jälg tuleviku teel. Kuid lastel on see puudus, et nad on küll meie omad, kuid elavad oma elu. Nad ei ole fikseerunud meie elutöö jätkamisele. Niisiis, kui me tahame iseendast tulevikus jälge jätta, on lapsed ebakindel investeering.

Äkki ülehindame tulevikku? Mõtleme ja räägime sellest liiga palju?  On kolm asja, mida peaksime arvestama.

Esiteks tulevik on tundmatu. Me teeme tohutuid pingutusi, et seda prognoosida, kuid tuleviku ilu ehk selles seisnebki, et see on täis ootamatusi ja avatust.

Teiseks me elame tuleviku diktaadi all. Me peame endale ja teistele pidevalt aru andma, milline tähendus on meie tänastel sõnadel ja tegudel, tulevikule. Näiteks: millist haridust vajab tulevik? Kes ei suuda sellele küsimusele vastata, näib olevat kadunud. Oli aeg, mil haridus seisnes traditsioonide omandamisel, täna näib see seisnevat traditsioonidest loobumise kiiruses. Näib olevat talumatu nädalaid kirja oodata. Me ootame vastust e-mailile kohe või hiljemalt täna.

Ometi on just ootamise suutlikkus oleviku kogemuse olulisemaid vorme. Kuna see suutlikkus on nõrgenemas, siis põgeneme üha enam mobiilsusse.

Kolmandaks meil on uskumatu vajadus teada saada, mida tulevik toob. Futuroloogid ei ütle meile, mis tuleb. Nad kirjeldavad rohkem seda, mida nüüd tuleks teha, et tulevikus kuhugi jõuda või midagi ära hoida. Meile öeldakse, et tulevik tuleb nagunii ja me ei tohi sellele jalgu jääda. Tuleviku prognoosimine on tegelikult meie tänaste hoiakute ja tegevuse juhtimine.

Me interpreteerime oma tulevikku sotsiaalse, ökoloogilise ja tehnoloogilise paratamatusena. See on marksistlik mudel. - On olemas ajaloo seaduspärasused ja kes neid paremini tunneb, sellel on eeliseid.

Usklik usaldab oma tuleviku Jumala kätesse. Oluline ei ole tulevik kui selline, vaid aja ja igaviku Jumal. Tema teab kõige paremini, mis inimesele on hea.

Sellepärast öeldakse Õpetuse sõnades:

"Karda alati Issandat, sest siis on sul tõesti tulevik ja su lootus ei kao." Õp 23:18 Muidugi ei meeldi selline kartus  kaasaegsele inimesele. Nietzsche Zarathustra osutab kõige vastikumale inimesele, kes esitab talle mõistatuse: mis on tunnistaja kättemaks? Vastus: "Sa ei kannata seda, kes sind nägi - kes sind alati ja läbi ja läbi nägi, sa vastik inimene! Sa maksid sellele tunnistajale kätte!" Nietzsche leiab, et sellepärast "tappiski inimene jumala".  Kuid "kurjal ei ole tulevikku". Õp 24:20

Kui mõelda tuleviku tehnoloogiatele, mis võimaldavad inimese universaalset jälgitavust nagu Jeremy Betham'i kuulsas Panopticonis, siis tuleks endalt küsida, kelle me järgmisena tapame?

Prohvet Jeremija annab edasi Looja läkituse: "Sest mina tunnen mõtteid, mis ma teie pärast mõlgutan, ütleb Issand: need on rahu, aga mitte õnnetuse mõtted, et anda teile tulevikku ja lootust." Jr 29:11

Võib-olla oleks mõistlik I. Kanti kategoorilist imperatiivi parafraseerides öelda: "Tegutse nii, nagu sa sooviks, et see tegevus võiks korduda kõigil aegadel."

Sest Jumala loov Sõna, "Jeesus Kristus on seesama eile ja täna ja igavesti." Hb 13:8