Pilk püsivamasse ja kaunimasse maailma

Paar aastat tagasi ilmunud Vitorio Magnago Lampugnani raamat „Püsiva moodsus“ ( Die Modernität des Duaerhaften. Essays zu Stadt, Archidektur und Design.  2011) on mõtlemapanev keset üha kiiremate ja mõttetumate muutuste maailma.

Tegemist on huvitava moodsa arhitektuuri ja kunsti käsitlusega, mis on suunatud materiaalsete ressursside raiskamise vastu. Siin kutsutakse üles vaimsete ja püsiväärtuste loomisele.

Autor kirjeldab kuidas „moodsa“ mõiste on endastmõistetavalt möödunud sajandi 20-ndatest aastatest kandunud II Maailmasõja järgsesse aega. Kuid selle ideoloogia kriis kestab juba pikemat aega. Veenvaks alternatiiviks ei ole sellele kujunenud ei postmodernism ega dekonstruktivism.

Nende tähelepanekute foonil püüab Vitorio Magnago Lampugnani „moodsa“ mõistet uuesti defineerida. Ta leiab, et selle mõiste humanistlikust ja sotsiaalsest lähtepuntist ei tohiks loobuda. Samas tuleks selle mõiste ühiskondlikud, tehnilised, funktsionaalsed ja esteetilised   kriteeriumid uuesti üle vaadata. Ta teeb ettepaneku muutunud majanduslikes ja ökoloogilistes tingimustes võimalikult vähe tarbida ja toota üksnes tõeliselt hädavajalikku. Neist põhimõtteist tuletab ta keskkonna kujundamise jaoks keskse  - püsivuse  maksiimi. Püsivus vastandub kergemeelsele ja pealiskaudsele pinnapealsusele.

Ühtlasi mõtiskleb ta ka innovatsiooni mõiste üle. Kui me tänapäeval ütleme mõne arhitektuurilise  või kujundusliku lahenduse kohta, et see on innovaatiline, siis kõlab see komplimendina. Teose uudsust võrreldes eelnevatega mõistetakse kvaliteedi märgina: ükskõik, milles see uudsus ei seisneks.

Kuid see pole alati nii olnud. Uudsus kui iseseisev väärtus on romantismi leiutis. Kuni 18. sajandi teise pooleni olid kriteeriumid, mille järgi loomingulist tööd mõõdeti - harmoonia, täiuslikkus, tasakaalustatus ja perfektsus. Romantismi tulekuga olukord muutus põhjalikult. Korraga kujunesid hinnangulisteks kategooriateks dissonants, lõpetamatus, üllatuslikus ja eelkõige uudsus.