Bertolt Brechti "Kolmekrossiooper'i" balladis "Millest elab inimene?" kõlab lause:  "Erst kommt das Fressen, dann kommt die Moral." (Alul söömine, seejärel moraal.)

Marksism lähtubki sellest, et kõige aluseks on materiaalsed olud, millele ehitub sotsiaalne pealisehitis. Kuigi kristlastena me sellisest naiivsest materialismist ei lähtu, tekib meilgi küsimusi, mis eelneb millele? 

On tähelepanuväärne, et sotsiaalse õigluse üleskutsete arv kasvab nii ühiskonnas kui kirikus. Loomulikult kuulub kristlaste kohuste hulka võitlus vaesuse, rassiliste, kultuuriliste ja muude eelarvamustega. Kuid protestantlikul õigeksmõistuõpetusel (sola gratia), mis peaks igasse inimlikku maailmaparandusse  ka kriitiliselt suhtuma, näib olevat kalduvus eriti aktiivseks sotsiaaleetiliseks väljundiks.  Individuaalse eetika asemel on üha rohkem kõneaineks sotsiaalsed  teemad.  Tagajärjeks on, et kui inimene osaleb mõnes kiriklikus sotsiaalprogrammis, ei tähenda see sugugi, et ta isiklik elu vastaks Jeesuse eeskujule. Sotsiaalsed taotlused annaksid nagu eraelule segamatu vabaduse. See võib olla vabadus abielutruudusest, usust igavesse ellu ja isikulisse Jumalasse, vabadus palvetamisest ja jumalateenistustest osalemisest. 

Samas on üsna selge, et individuaaleetika mitte ainult ei eelne, vaid on ka lahutamatu osa sotsiaaleetikast.  Nagu Õpetaja ütles: "Igaüks, kes neid mu sõnu kuuleb, ent nende järgi ei tee, sarnaneb rumala mehega, kes ehitas oma maja liivale…" Mt 7:26