Pärast muinasjutulist, kuid lõpuks väsitavat ja masendavat talve soovime üksteisele rõõmsaid kevadpühi. Elutoa laual on vaas pajutibudes okstega. Köögis värvib ema lastega mune. Huvitav, kelle oma tuleb ilusam ja tugevam? Muidugi tugevam on puu- või kivimuna, aga see pole päris. Nii on ülestõusmispühad oma pidulikkuse ja särava meeleoluga saabunud. Kuid see meeleolu on siiski vaid habras koor võimsale sõnumile, mis kõlab juba pea kaks tuhat aastat üle maailma: “Jeesus Kristus on üles tõusnud!” Ja kristlased vastavad: “Ta on tõesti üles tõusnud!”

Too hommik, millele maailm ülestõusmispühadel mõtleb, oleks võinud kujuneda miljonite samasuguste kurbade hommikute sarnaseks. Jeesus Naatsaretist koos kahe teise Rooma võimule ebameeldiva isikuga oli reedetud ja risti löödud.

Tema õpilased olid segaduses laiali jooksnud. Kõige lähedasemad olid saanud loa ta maha matta. Oli pimeduse tund, nagu neid läbi inimajaloo ikka ja jälle ette tuleb. Näis, nagu seisneks kogu elutõde vägivallas, vales ja ebaõiglases surmas. Võidavad need, kes on halastamatud ja kivise südamega.

Kuid kaastunne ja armastus tõid tollel hommikul leinavad naised hauale. Ent haud oli tühi. Inglid aga ütlesid kohkunud naistele: “Ärge kartke, sest ma tean, et te otsite Jeesust, kes oli risti löödud. Teda ei ole siin, sest ta on üles tõusnud …” (Matteuse evangeelium 28:5-6)

Hea lugeja, kõik me oleme surelikud ja seisame silmitsi bioloogilise surma tõsiasjaga. Tõsi, me ei soovi surmaga eriti tegelda. Tundub, nagu rööviks see meie elult mõtte ja tahte. Sellepärast on inimkond püüdnud surmast kahel teel mööda hiilida. Ühed on uskunud oma lastes edasielamise võimalusse. Kuid see, mida inimene suudab oma järeltulijaisse panustada, on nagu jälg liival, mille aja lained minema uhuvad. Pealegi tahavad lapsed oma ja mitte vanemate elu elada.

Teine tee on luua enesele surematu kuulsus ja au. Egiptuse vaaraod ehitasid püramiide ja me tunneme nende nimesid. Auahned valitsejad lõid lahinguid ja lasid püstitada endale mälestusmärke. On neid, kes oma nime jäädvustasid teaduses või kunstiajaloos. Lähemal vaatlusel on see varjude riik vaid maise elu hääbuv vastukaja.

Kuid on veel üks tee. See on armastuse tee. Mitte juhuslikult ei ole ülestõusuhommiku esimesed tunnistajad leinavad naised. Ja siis alles jookseb põksuva südamega kohale Peetrus, kes leiab, et naiste jutt tühjast hauast polegi vale. Seejärel ilmub Jeesus Kristus ülemises toas oma õpilastele, kahele jüngrile Emmause teel ja lõpuks kahtlevale Toomasele. Kõiki neid oli Jeesusega ühendanud erakordne usalduse ja armastuse side.

Prantsuse paleontoloog ja teoloog Teilhard de Cahrdin on armastuse teele osutades öelnud: “Seal, kus surm loob lahutatuse ja eraldumise, seal loob armastus ühtsuse uuel tasandil – igavese elu. Ülestõusmises saavutatakse komplekssuse uus tasand. See on armastuse jõud, mis ületab bioloogilise lagunemise seaduspärasused.” Jumala ja inimeste armastus muudab need pühad eriliseks. Kirikuisa Augustinus nimetab seda püha “kõigi teiste pühade emaks”. Sellel pühal on veelgi avaram tähendus.

Ülestõusmine – see on KA väljumine vaimsest surmast, depressioonist ja üksindusest. Möödunud aastal ühines kristlike kogudustega tähelepanuväärselt palju mehi. Küsisin ühelt sõbralt, mida ta arvab, millest see tuleb. Oleme ju harjunud, et usk on rohkem naiste asi. Ta ütles: “Kas sa ei saa siis aru, just mehed on praegu rohkem kui kunagi varem löögi all.” Lisaksin, et mitte ainult mehed, kogu Eesti ühiskond on langemas letargilisse tardumusse. Pisut sellest kõlas käesoleva aasta Eesti inimarengu aruande lehekülgedelt.

2010. aasta on Euroopas kuulutatud vaesuse ja tõrjutuse vastu võitlemise aastaks. Ei saa meiegi oma väikeses riigis südant kõvaks teha. Selleks, et vaesusest tõusta ja teisi üles tõsta, vajame armastuse jumalikku jõudu. Palvetagem ja ulatagem abistav käsi neile, kes seda vajavad. Olgem veelgi hoolivamad nende suhtes, kes on sattunud majandusraskuste tõttu löögi alla. See on parim viis pühitseda meie usu ja kultuuri suurimat püha, mis kõneleb Jeesuse Kristuse ja meie kõigi ülestõusmisest uuele elule!