Aeg-ajalt küsime: millises erilises universumis me elame? Kas keegi on ka kõige selle taga? Või on kõik juhus ja meie oleme vaid tillukesed kübemed universumi ääretus lõpmatuses? Samas me ikkagi tajume kuidagi, et see, mida me enda ümber näeme, ei saa olla kõik. Et on keegi, kes meid siia on läkitanud ja hoolib meist. Aga teda ei saa tunda samamoodi nagu metsa, merd või mõnda viirust. Selleks, et Teda mõista, peaksime paratamatult vaatama oma universumist kaugemale.

Aga see polegi nii lihtne. Mis meid siis takistab? Maailm, milles elame, nõuab meilt täielikku tähelepanu. Raske on oma maise eluga seotud ülesannetest kaugemale mõelda. Ja nii me piirdume ikkagi vaid oma argimaailmaga — trajektooril kodu — töö — kaubanduskeskus — kodu. Aga avarus, mida me otsime ja igatseme, pole sellel trajektooril leitav. Arvestama peaks palju-palju suurema reaalsusega kui see, mis meid ümbritseb ja millest me ise koosneme.

Niisiis peaks meie vaade kuidagi avarduma. Meie küsimus ei ole ainult see, kuidas ellu jääda, vaid see, kuidas näha tervikut ja näha samas ka sellest tervikust veelgi kaugemale. Sellist avardumist on aga raske või isegi võimatu saavutada. Kui see on aga nii raske, siis kuidas on ikkagi olemas neid, kes on veendunud Looja olemasolus. Kuidas nad on sellise veendumuseni jõudnud?

Nimetaksin siin mõnda võimalust. Õieti on need igaviku müksud. Esimene müks on üsna elulähedane. Pühad oma meluga purustavad argipäeva halluse. Jõululaulud, säravad jõulupuud, adventaja kohtumised kolleegidega, traditsiooniline jõulukirik ja lõpuks perekondlik jõululaud. Kõik see viitab millelegi suuremale kui see, mida me kaubamajadest ja jõululaualt või kuuse alt leiame. Õieti kipub kõik see väline siiski meie vaadet kõige olulisemale sulgema. Ja pealegi nii palju inimesi ja kohtumisi võib ka meeleolu rikkuda. Miks? Sest meie ootused on liiga kõrged ja tagajärjeks on suur hulk pettumusi. Ilmselgelt on Looja leidmiseks vaja palju suuremat avarust. Ja seda isegi online-vaimsusest küllastunud maailmas.

On vaja, et Taevas avaneks ja inglid kõnetaksid. Karjasedki vajasid igaviku müksu, et teele asuda ja saada Jumala Poja sünni tunnistajaks. On vaja kuidagi oma argipäevast väljuda, et kogeda sealpoolsust. Aga kuidas see väljumine peaks välja nägema?

Mõni asub pikal pühade perioodil lennukisse, et puhata paradiislike palmide all. Reklaam lubab ju nädalast paradiisi. Teine otsib metsatalu vaikust ja rahu. Mõlemad püüavad järgida südame häält. — Aga tegelikult ootame me igaviku müksu. Kuidas see välja näeks?

Väärismetallist votiivkingid Jumalaema ikoonil Chania katedraalis Kreetal

Õpilastega õigeusu kirikut külastades nägin ühe vana ikooni klaasi all traati, mis kandis kuldseid ning hõbedasi sõrmuseid ja medaljone, need kõik olid sinna toodud ja hoolikalt säilitatud tänutäheks imede ja palvekuulmiste eest nende inimeste elus. Järgmisel päeval ütles üks õpilastest: “Mõtlesin nende imede üle järele ja leidsin, et ka minu elus on selliseid juhtumeid.”

Tõepoolest see on üldinimlik kogemus. Keset elu argipäeva purustab meie heaolu maailma mingi õnnetus, ootamatu haigus või muu põrutav sündmus. Aga sama äkki kui need ootamatused tulid, sama äkki nad ka lahkusid. Tagantjärele võime öelda, et see oli küll nüüd mingi kõrgem jõud, kes meid päästis. Usklikud ütlevad täpsemalt: Jumal päästis, inglid hoidsid. See oli küll igaviku müksatus.

Jõuluaeg teeb meid tundlikuks. Vaja on vaid vaikseks jääda, kuulata ja silmad lahti hoida. Just neil päevil on igaviku väravad lahti ja Taevas on hea meel inimestest, kes on valmis Jumala Pojaga kohtuma.

Kui kolm hommikumaa tarka avastasid uue ja ettearvamatu tähe ilmumise taevalaotusse, siis oli see nende elus nii võimas igaviku müks, et nad asusid teele ja leidsid Maarja poja Jeesuse mähituna sõimes magavat. Ma ei tea, kuidas on sinuga, aga mina küll soovin olla koos tarkadega selle sõime juures.

Video: https://youtu.be/T9VI5Oo83AE