Briti-poola sotsioloog Zygmunt Baumann'i arvates oleme me neetud pidevalt olukordi ja suhteid muutma. Tagajärjeks on, et me ei saavuta kunagi eesmärki. Ta iseloomustab sellist ühiskonda sõnaga "liquid" see tähendab pidevas voolavuses ja muutumises olemist. Sellest järeldub, et me elame vahepealses olukorras, kus vanad lahendused enam ei sobi ja uusi pole veel olemas. Kui selgematel aegadel küsiti: mida tuleks teha?, siis täna me küsime: kes on võimeline seda tegema? Ta leiab, et oleks otstarbekas eristada võimu ja valitsust. Võim ei tähenda automaatselt valitsemist. Viimane kuulub poliitikasse. Võim aga eristub globaliseerunud maailmas poliitika mõjusfäärist, sest see ei ole enam seotud rahvuslike piiridega, mida kord sõdade, piirikontrollide ja poliitiliste blokkidega kaitsti.  Võim liigub Baumanni arvates postmodernses "vedelas" maailmas eletrooniliste signaalide kiirusel, on raskesti haaratav, eksterritoriaalne ja füüsiliselt sõltumatu.  Kaasjal on ainus konstants muutumine. Selleks, et  end mitte liialt vara millegagi siduda  hoiame me kõik optsioonid võimalikult kaua avatuna.  Kõigil otsustel on seejuures vaid eisalgne iseloom. Näiteks toob Baumann moodsa arhidektuuri, mille ehitusviis võimaldab ehitused paarikümne aasta pärast lammutada. Gooti katedraalid ehitati seevastu aga igavikuks. (Vrdl. Georges Duby Katedraalide aeg).

Paistab, et me ei karda midagi enam kui seda, et mingi episood kujuneb ajastuks või millekski enamaks. Kui Max Weberi jaoks oli kapitalism veel eesmärgistatud ratsionaalsusest mõjutatud, siis kujundab täna seda vaid võimaluste ratsionaalsus.

See, mis esmapilgul näib atraktiivsena, kaotab lähemal vaatlusel võlu, sest tegemist on pideva ebakindluse ja teadmatusega, mis tuleb. Ühtlasi tugevneb hoiak, et midagi ei ole võimalik muuta. Tegemist on saatuseusu tugevnemisega, mis kohati meenutab keskaega.