Jõulueelne aeg on alati ärev. Millal jõuluvana tuleb ja kas ta ikka teab, mida

ma tahaksin saada. Selle ootuse ja ärevusega seoses meenub mulle lapsepõlvest üks vana puldankott, mis oli alati isa-ema voodi all. Vahel ma piilusin salaja sinna sisse, aga seal polnud minu jaoks midagi huvitavat. Ainult üks paks villane kampsun ja mitu paari villaseid sokke ning aluspesu.

Ükskord ma küsisin emalt: milleks see kott. Ema ütles, et seal on isa asjad. Kui äkki peaks kurjad mehed talle järgi tulema ja ära viima, siis on kõik asjad koos ja pakitud. Aeg oligi kuri. Vanemad inimesed rääkisid vahel söögilaua taga vaikse häälega metsavendadest ja küüditamisest.

Aga kui jõuluõhtul pärast kirikut lõpuks jõuluvana tuli, oli tal millegi pärast alati just samsugune puldankott kaasas. Ja seal oli palju kingitusi. Värvipliiatsid igale lapsele. Kõrvaklappidega “lendurimüts” ja ükskord isegi suusad. Kommidest rääkimata. Muidugi tuli ka salme öelda. Minu salm kippus ikka segamini minema. Aga jõuluvana oli armuline.

Niisiis sai jõuluajal hirmukotist ikka ja jälle kingikott.

Nüüd hiljem teadis vanem õde rääkida, et viimase suure sõja lõpul, kui oli põgenemise aeg ja mina polnud veel sündinudki, seisis selle koti kõrval veel suur vineerist kohver. Sest meie perele oli Kaberneeme rannas laeval põgenemiseks kohad kinni pandud. Aga isa palvetas ja sai selguse, et ta peab oma koguduse juurde jääma. Kohvrit mina ei mäleta. Niisiis oli see suur kott olnud ka “lootuse” kott. Ma ei tea, mis sellest lootuse, hirmu ja kingi kotist lõpuks sai.

Aga salm on lõpuks ikkagi meelde jäänud. See on Piibli kuldsalm:

“Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu.” Jh 3:16

Vahel ma mõtlen, milline kott minul voodi all on valmis? On see lootuse, hirmu või kingi kott?