Inglismaa endine peaminister Tony Blair on kirjeldanud oma noorust ja usule tulekut. Ta isa oli oli võitlev ateist. Kuid siis sattus äkki insuldiga väga raskes seisundis haiglasse. 

Koolis, kus Tony käis, direktor kuulis sellest ja tegi ühisel hommikupalvusel Tony isa eest eestpalvet. Tony läks pärast murelikult direktori juurde jaavaldas talle kohutava saladuse: “Kahju küll aga mu isa ei usu Jumalat.” – Direktor vastas: “See võib olla tõsi, et teie isa ei usu Jumalasse, aga Jumal usub Temasse.” 

 See julgustas Tonyt ja andis talle uue nägemuse Jumalast.

Mulle tundub, et paljud kaasaegsed usuvad, et Jumala suurus ja armastus sõltub nende usust või uskmatusest. Kui see nii oleks olnud, siis oleks ristiusk  juba ammu välja surnud. 

See, et hämmeldunud ja segaduses jüngrid neljakümne päeva pärast pärast Jeesuse surma ja ülestõusmist võisid veendunult tunnistada oma väga erinevatest kogemustest Ülestõusnuga ei olnud mitte nende endi usu ponnistuse vili, vaid selle tulemus, et Jumal uskus neisse. 

Ta usub ka meisse, hoolimatta meie kahlustest, tegeleb ta meiega end mitmel viisil

Sõbrad on olukordi, kus me nagu need Jeesuse õpilasedki ei näe enam mingit väljapääsu. Inimesed, keda armastame ei usu Jumalasse ja meiegi nõrk usk on proovile pandud. Kuid Jumal usub meisse. Ta usub ka uskmatuisse. 

Tänu sellele oleme me täna usklikud ja võime tunnistada: "Jeesus Kristus on ülestõusnud!" - "Ta on tõesti ülestõusnud!"