EKN-i kahekümnendale aastapäevale pühendatud konverentsil ütles Tartu Ülikooli Usuteaduskonna dekaan Riho Altnurm kohe oma ettekande alguses lihtsa kuid oikumeenia jaoks kõige olulisema mõtte:"Oikumeenia eelduseks oli usuvabadus." Niikaua kui oli valitsev riigikirik ei saanud rääkida oikumeeniast. Tõsi, vabadusega kaasnes esilagul ka suurem uskkondade vaheline poleemilisus. Liialt värsked olid veel usulise rõhumise mälestused. Ometi tõeline dialoog saab toimuda üksnes vabaduse tingimustes. Nõukogude okupatsiooni ajal puudus küll riigikirik. Ateistliku režiimi surve lähendas erinevaid uskkondi, ometi ei võimaldanud see siiski tõelist dialoogi. Survel või pragmaatilistel põhjustel rajanev kirikute koostöö on habras, sest surve lakkamine või ühisest kasust lähtuv koostöö ei tähenda veel "meie ja nende" vaheliste müüride langemist, see võib osutuda vaid ajutiseks vaherahuks, kuni tõuseb uus dogmaatilisem ja oma identiteeti enam ihaldav põlvkond. Siis laguneb oikumeenia taas "meie ja nende" mängumaaks.