Oli 1989 aasta ja isa 85. sünnipäev. Otsustasin teha isale üllatuse ja kinkisid talle täismõõdust sinimustvalge lipu. Isa pikutas voodis, vaatas lippu ja ei rõõmustanudki vaid ütles: "Pane klaveri peale." Mõne ajapärast lisas: "Olen elus seitsme erineva lipu all pidanud elama. Ei osa neist midagi arvata." Olin pettunud, sest teadsin, et tegelikult oma südames on ta kogu aeg olnud tõsine patrioot. Kuid elukogemused ja Taevariigi ligiolu andsid kõigele teise perspektiivi. 1990 a. 2. märtsil lahkus isa igavikku. Täna lehvib see lipp kõvasti pleekinuna minu majal.