VARJA

Intiimsuse türannia

08/05/2013

1 Comment

  Mäletan aega, mil  tulevastele pastoritele õpetati, et jutluses ei tohiks kasutada isiklikust ega koguduse liikmete elust pärit näiteid. Tundub, et sellise hoiaku aeg on pöördumatult möödas. Elame teistsuguses ajas. Nüüd valitseb vaade, et igasuguse kommunikatsiooni aluseks on individuaalsus ja inimlik soojus. Isiklikult läbielatul oleks nagu omaette moraalne väärtus. Kui autor sellega ei arvesta, võib teda süüdistada anonüümsuses, külmuses ja elust võõrandumises. Inimsõbralikkus ehk nn "inimlik mõõde" on jumalateta ühiskonna uus jumal. Vastavalt sellele muutuvad poliitilised ja majanduslikud kategooriad psühholoogilisteks. Richard Sennett nimetab seda oma raamatus "Verfall und Ende des öffentliches Lebens" (Avaliku elu langus ja lõpp)  intiimsuse türanniaks.

Kuid teema pole siiski nii uus kui see tundub. 16. novembril 1905. aastal pidas saksa sotsioloog Georg Simmel Berliinis ettekande: "Diskreetsuse psühholoogia". Kuigi see ettekanne käsitles põhiliselt abielu ja perekonda, on neil mõtetel suur aktuaalsus sajand hiljemgi. Kohe alguses esitab ta hingelise omandi definitsiooni: "Nii nagu materiaalne omand on mina laiendus ja selletõttu iga sekkumine meie varandusse on kogetav isikuvastase vägivallana, nii on olemas ka hingeline eraomand, millesse tungimine tähendab mina kuritarvitamist."

Simmel kirjeldab elu  moderniseerumise ja individualiseerumisega kaasnevat psühhologiseerumist. Ta küsib: kas me peame tõesti teistest kõike teadma? Kui palju avatust ja suletust me tegelikult vajame? 

Siinkohal meenub mulle saksa teoloog Dietrich Bonhoeffer, kes oma vanglakirjades kirjeldab isiklikus saladuses peituvat Jumala armu. Ta räägib Aadama ja Eeva häbitundest ja vajadusest kanda viigilehtedest põlle. Ta esitab uuesti Looja küsimuse: "Kes on sulle teada andnud, et sa alasti oled?" ja vastuse: "Ja Issand Jumal tegi Aadamale ja ta naisele nahkriided ning pani neile selga." 1 Mo 3:11.21 Bonhoeffer näeb keset ülekuulamisi ja kohtuotsuseid isikliku elu saladustes Jumala halastust ja armu.

Ometi tahame me üha rohkem ja rohkem teada neist, kellega suhtleme. Me valgustame nende minevikku ja olevikku. Privaatsus ja diskreetsus ei näi enam eriliste väärtustena. Me kisume end ise ja vabatahtlikult Facebook'is, Xing'is või Twitteris alasti. Vastutasuks rahuldavad  sõbrad  meie uudishimu nende elu intiimsete külgede suhtes. Elame ajas, kus sotsiaalvõrgustike tarkvara loojad soosivad klaasist tarbijaid, kes on valmis naiivseteks enesepaljastusteks. Nemad toidavad omakorda oma isiklike lugude, fotode ja videodega uue ajastu moolokit. Seejärel tulevad firmad, kes hea raha eest lubavad kõik mineviku jäljed sotsiaalmeedia ajajoontelt kustutada.

Kõik see paneb tahtmatult küsima: kas peame tõesti kõike teistest ja teised kõike meist teadma? Kas ei peaks õigus küsida olema piiratud õigusega vaikida? Äkki vajame taas "nahkriideid", et "tunda head ja kurja" ja kaitsta elu pühadust langenud maailmas.

Viimased uudised

26. detsember Oodatud ja kardetud jõuluaeg
03. september Oma kooli lipu pühitsemine
10. august Tuleviku ülehindamisest