Paljud majandusteadlased on väitnud, et raha otsustavaks eeliseks on selle anonüümsus. Mõned leiavad, et erinevate eluvaldkondade ökonomiseerumine võiks veelgi laieneda. Kuna raha ei olevat midagi muud kui neutraalne vahend, millel ei ole otsest seost kuulsuse, rassi, etnilise päritolu ja sooga, siis olevat raha oma olemuselt demokraatlik. Teiste sõnadega: Raha ei haise.

Siiski selle vahendi kasutatav hulk loob pikapeale erinevusi. Sest raha on ju ka rikkuse, võimu ja kurnamise sünonüüm.

 Majandusajaloolased Polanyi (The Great Transformatsion) ja Cahles Horton Cooley  on juhtinud tähelepanu selle, et paljud ühiskondliku elu vormid on nn. Homo Oeconomicus'e tulekust alates lagunenud, ilma et midagi paremat oleks asemele tulnud. Ja raha ei suuda neid lünki kuidagi täita.

Samas võime öelda, et raha oli kaasaegse ühiskonna arenguks tingimatult vajalik. Kaasaegse ühiskonna all mõeldakse siin eelkõige Karl Popperi "avatud ühiskonda", mis ei ole rajatud traditsioonidele, riitustele ja müütidele.

Kaasaegse süsteemiteooria tegelik rajaja Talcott Parsons nägi raha ja turgude rolli kainemalt: "Raha ja turud toimivad seal, kus tööjaotus on küllaldaselt kompleksne ja selle kasutamisvaldkonnad on poliitiliste kogukondade ja moraalsete käskude kaudu diferenseeritud."

Kõik oleks hea, kui viimaste aegade kogemus ei näitaks, et raha on ka makselubadus, mis rajaneb usaldusel.

Niipea kui usaldust on kuritarvitatud, muutub lubadus ja sellega seotud raha väärtusetuks. Niisiis ei saa raha pidada neutraalseks ja anonüümseks.

Samas ei tohiks raha pidada ka kõigi maailma  hädade allikaks. Raha eeliseid ja miinuseid tuleb alati kaaluda ja nende üle avalikult diskuteerida. Raha on üks mõõdupuid, millega ühiskonna poliitilist süsteemi ja turu käitumist hinnata. Raha anonüümsuse rõhutamisega pole see aga võimalik.