Oli selline tõeliselt soe päev. Palju õpetatud eksperte ja tõdemus, et hoolimatta sellest, et erinevad haridusega tegelevad institutsioonid annavad aastas välja umbes 15  suunavat dokumenti puudub Eesti Vabariigis endiselt haridusstrateegia.  Aaviksoo tuletab kohe alguses meelde, et dokument, mis 1997 aastaks valmis pnadi ilma igausuguste põhjendusteta lihtsalt kalevi alla. Kas seekord juhtub tänu poliitilistele kemplemistele sama? ´Vanad  tegijad jagavad seda skeptilisust, noored on optimistlikumad. IT usk on kasvanud ja ka tuntavalt vähemalt meie töögrupis esindatud. Nagu ikka haridusebürokraatia kaanani keel on kõrvalttulnule ähmane ja ebaselge, kuid nende enda usk oma teoreetilisse ettevalmistusse suur. Millega tagada, et tekkivad dokumendid muutuksid ka lasteaiaõpetajale ja kogu ühiskonnale arusaadavaks? Paradoksid: Ühelpoolt olema paljude õpitulemuste poolest maailma ja Euroopa esimeste hulgas, teisestküljest olema õpetajate ja õpilaste masenduse ja koolistressi poolest samuti esimeste hulgas. Siit ka suur koolis väljalangevus ja sellega seonduvad sotsiaalsed probleemid. Seega peaks haridussüsteem muutuma sõbralikumaks. Eksameid võiks teha nagu autojuhi eksameid, kui vaja miks mitte igas kaubanduskeskuses. Seda toetavad IT usulised. Samas valitseb ebakindlus selle suhtes, milliseks maailm ja koos sellega kogu IT varustus 10 aastapärast kujuneb. Kas visioon on ühe lausega kokkuvõetav? Kõige radikaalsem ettepanek: Autoritaarsusest vaba kool. Kas see tähendab ka autoriteetidest vaba kooli ja ühiskonda?

Silma torkab muukeelse elanikonna esindatuse puudumine. Aga nemad on  oma alusväärtustelt rohkem  kogukonna- kui üksiku õiguste kesksed. On selge, et elukeskse õppe ainsaks subjektiks ei saa olla riiklik haridussüsteem, seda peab toetama ka kolmas sektor (haridusseltsid, kirikud, kultuuriasutused). Mõneti ootustele vastav ja samas ikkagi uus kogemus.