Kultuuriliste konfliktide arv on kasvanud

Kultuuriliste konfliktide arv on viimase 25 aasta jooksul tugevalt kasvanud, moodustades ülemaailmsetest kokkupõrgetest suurima osa. Selle tulemuseni on jõudnud Bertelsmanni-Fondi uuring, mis on läbiviinud 1945 aastast alates kõige ulatuslikuma maailmas registreeritud konfliktide analüüsi.

Kuigi külma sõja järel on konfliktide arv kasvanud, ei ole riikide suhted muutunud raskemaks. Tehnoloogiline progress, paranenud reisimisvõimalused ja kasvanud heaolu on põhjustanud suure hulga uusi kultuuride vahelisi konflikte. Kasvanud on ka intolerantsuse ja vägivalla puhkemise riskid.  Kui aga arvesse võtta ka riikide vahelised konfliktid, siis on kogusummas nende arv siiski kahanenud.

Religioon ei ole ainus konflikti põhjus

Vastupidi Samuel Huntington’i “Kultuuride võitluse”   prohveteeringule ei toimunud viimase aja konfliktid mitte niivõrd riikide vahel kuivõrd üksikutes riikides.

“Kultuurilisteks” võib konflikte nimetada siis, kui konflikti põhjuseks on keel, religion või ajaloolised seosed.

Selles plaanis on keeleline killustatus soodustanud konflikte enam kui erinevused religioossetes vaadetes. Samas tõdetakse, et enamasti toimivad erinevad aspektid koos.

Religioossed erinevused ise ei ole küllaldane põhjus konfliktiks. Maad, mis on kas eriti homogeensed või eriliselt killustunud, on vähem konfliktidele avatud kui keskmise religioosse fragmenteeritusega maad.

Kultuurilised konfliktid tugevnevad kui neile lisanduvad mittekultuurilised aspektid. Näiteks eriti tugev fakto näib olevat nn. “Youth Bulge“, mis iseloomustab eriti suurt noorte meeste arvu mõnel maal.

Õppida dialoogi

Uurimus näitab, et konfliktid ei ole paratamatud.

Erinevad grupid on võimelised õppima üksteisega rahumeelselt suhtlema. Eelduseks on “interkultuurilset  dialoogi soodustavad faktorid: mitmekesiduse hindamine, võrdõiguslikus ja interkultuuriline kompetentsus”.