Rõõmulaulud kõlagu üle ilma raja, Petlemmas on sündinud meie Lunastaja.

"Sest vaata, pimedus katab maad ja pilkane pimedus rahvaid, aga Sinu kohal koidab Jehoova ja sinu kohal nähakse tema auhiilgust" Jes 60,2

nimed....

Tartus, 7.II 71.

Tere Joosep!

Nüüd on juba üle aasta sellest kui viimati koos olime. Kuidas Sa seal kaugel elad ja kuidas teenistus on? Kas on Sul ka mõttekaaslasi selle sõna tõelises tähenduses. Kas on ka neid, kes on vahel nõus pilku taeva poole pöörama. Kindlasti oled õppinud sügavamalt nägema elu., nägema sellest küljest, millest enne oli võib-olla ainult ähmane kujutlus. Hea meelega sooviksin, et midagi kirjutaksid kui võimalust leiad

Kirjutaksin mõne sõnaga, kuidas meil siin Tartus on. Tänavune talv on väga omapärane. Terve jaanuar oli sula, lumi kadus kiiremini kui kevadel. Kuu lõpp meenutas aprilli algust. Igal pool kevadine põhjatu pori, aga rõõmsat kevade tunnet see ei tekitanud. Päevad on veel liiga lühikesed. Päikest pole peaaegu üldse näha olnud. Päevad on hallid ja kuidagi kurvad.

Võib-olla tundub see ainult minule nii. Meil on ema juba kolmandat kuud haige. Mingit ravi arstid pole suutnud leida. Keegi soovitas emale veeravi. Praegu on meie kõikide lootus sellel. Viimased päevad nagu oleks juba parem. Meie perele on see talv raske olnud, kuid loodan, et kõik läheb siiski hästi. Raskused õpetavad inimest sügavamalt mõistma elu. Igas halvas on ka head! Tuleb ainult osata leida seda head, siis pole kõik mitte asjata olnud.

Ma ei oska Sulle midagi soovida, ma ei tea, mida vajad praegu kõige rohkem, aga meie Taevaisa teab ja Tema käsi kaitsku Sind, Tema rahu olgu Sinuga!

Ermo.

12.jürikuupäeval 1972

Tere Joosep!

   Saadan Sulle sooja kevadtervituse, kuhu tahaks lisada ka selle võrratu kevadlindude laulu koos päikesepaistese männumetsaõhuga, milles võisin täna mõned tunnid viibida. Seda meeldivat kingitust oli nii kerge vastu võtta ja tänada, kuigi me kõik saame kingitusena, ei oska alati nii tänulik olla kui täna.

   Rõõm on lugeda, et Sul on ikka jätkunud rõõmu Jehoovas. Sellele mõeldes heliseb minu kõrvus ikka üks kaunis trio:

"Rõõm Jehoovas on me rammu,

rõõm Jehoovas on me jõud.

Rõõm teeb tugevaks me sammu,

rõõm ei lõpe kui on põud...

rõõm Jehoovas suudab kanda

teiste väiklust, nõtrusi;

rõõm Jehoovas suudab anda..."

   See tunnetus süveneb ka minus, et "Jumala riik ei ole söömine ega joomine, vaid õigus ja rahu ja rõõm Pühas Vaimus." Ja sellesse süvenemine, see on tõesti hea, sest siis pole vaja oodata väliselt suuri sündmusi (mille ootus ka siiski palju virgutab), vaid kasvab pideva, igapäevase, ainult ülevalt sõltuva osa. Mitmedki asjad saavad selgemaks, muutuvad nagu reaalsemaks ja just nagu selle reaalsema eest, selle vaimse kogemuse eest on nagu kergem seista, kui veel puhtalt usu peale võetu eest. Ja praegu on tõesti see tore aeg, kus on ka nii palju head saada, suudaks selle vaid kõik "enda omaks" saada. Tahan paluda ja püüda, et elada nende sõnade vääriliselt, mida me ikka noorte kooriga oleme laulnud.

Järgida Jeesust, vaid rõõmsalt ja truult

Elada elu siin tõelist ja uut

Viibida ikka Ta tahtmise sees

See on mu ainuke õnnistustee

Oh Päästja Issand Jeesus, end annan Sulle ma,

sest lepituse hinnaks end andsid mulle Sa

Teist Issandat mul pole, mu hinges Sinu troon.

Kõik armastuse oskuse, Su teenistusse toon. 

   Päevad lendavad, siinpoolgi kõik ootavad Sinu ülejäänud kolmekümne kahe päeva äralendu ja Sinu kohale, siiamaale lendu. Seniks Tartu poolt üks kollektiivne tugev käepigistus!

E.Jürma