Joosep ja Aime 2008.a. suvel koduaias.

Sündisin25. juulil 1950 Tallinnas. Lapsepõlv möödus Valkla külas Kuusalu kihelkonnas. Enne mind oli isa Albertil ja ema Selmal neli tütart (Anne, Marje, Tähti, Kesti), pärast mind sündis veel kolm tütart (Liidia, Tiiu ja Tulli). Isa oli Valkla Baptistikoguduse pastor. Leiba teenis  isa Kuusalu kolhoosis ehitustöölisena. Meil oli lehm, siga, kanad ja väike põllumaa, mis aitas peret toita.  Elasime palvelas, mis asus keset küla maalilise silla ja oja kaldal. Ojas sai kahvliga kalu püütud ja jäämineku ajal mõned korrad ka "talisuplusega"tegeldud. 

Koolitee

Kooliteed alustasin Kuusalu 7. klassilises koolis. Esimene aasta lõppes kolmedega, teine aasta algas kahtedega. Nagu öeldakse poisil oli pea kinni. Siis tuli haigus (mingi kummaline kärn juustes) ja "akadeemiline puhkus" ning järgmisel, 1959.a. aastal  kolis perekond Pärnusse.  Isa oli valitud Pärnu Immaanueli Koguduse pastoriks. Minu koolitee jätkus vastavatud IV Keskkoolis. Klassijuhataja oli Niidu oli noor ja lastele meeldis. Teisest kuni viienda klassini õppisin ainult viitele. Pea oli lahti läinud. 

2. klassis hakkasin igavusest isegi enda jaoks uut ajaloo õpikut kirjutama. See oli vabariigiaegsete kooliõpikute lapselik kokkuvõte. Illustratsioondki said ise tehtud. Tõsi Vanast Egiptusest kaugemale ei jõudnud.  

Andres

2. klassis avastasin ka hea sõbra ja pinginaabri. Andrese  vanemad olid Läänemaalt, Karuselt Pärnu kolinud ja maja ehitanud. Isa oli võidelnud Vabadussõjas ja ükskord näitas ta suure saladuskatte all isa vana roostetanud revolvrit. Andrese hobiks olid sitikad ja satikad, igasugused topised. Neist kõige suuremaks kujunes keskmise mõõduga hai kala. See oli terve loodusloo muuseum, mis seal Kaevutänava maja pööningul pikapeale kogunes. 

14.10.1970 kirjutan ma oma sõjaväe päevikusse:

Esimest korda kui Andrest nägin, toda vibalikku, siilisoenguga pisut närviliste liigutustega poissi, ei võinud ma mõttelegi tulla, et temast saab mulle üks lähedasemaid inimesi, esimene võitluskaaslane. Läksime koos koolist koju, kool oli siis meie jaoks veel suur ja salapärane kõigi oma klassitubade ja koridoridega ja rääksime õpetajatest, õpilastest. Oli sügisõhtu ja hämarus muutis porise tänava veelgi tumedamaks. Hüppasime üle loikude, komistasime suurtele väljapuhastamata kruusakividele. Oli hilja ja parema meelega oleksin koju läinud, kuid tollel salapärasel poisil oli mulle midagi näidata ja uudishimu tõmbas. Suur maja ei olnud neil veel valmis, väike oma köögi ja ühe toaga tundus aga madal ja pime. Andrese ema nägi siis veel noor välja, isa on aga ikka kuidagi vana ja haiglasena tundunud. Ema askeldas köögis, keetis sigadele kartuleid, isa luges ajalehte. Läksime suure maja pööningule. Andres süütas tule ja hakkas ühes nurgas kõiksugu kraami välja pakkima. Tõesti oli mida näidata, minu väikene süda sai suurt kadedust täis. Seal oli prepareeitud konni, nastikuid ja rästikuid; oli liblikaid tavalistest kuni kõige kummalisemateni ja mardikaid, mis hirmu peale ajasid. Oli öökull ja orav ja rott, rähn, pääsuke ja lõoke. Senini olin sellist kraami vaid muuseumis näinud, kuid nüüd olid nad mu käes, mu sõrmede vahel.

IV Keskkooli IV.klass. Keskel klassijuhata Niidu.

Minu hobiks olid margid. Ja siis tegime poistega salaühingu "Nautilus", isegi allveelaeva ehitamise idee oli. Ühesõnaga palju poisikeste fantaasiaid, milles ei puudunud kodust pärit trots reziimi suhtes. Pioneeriks me ei astunud ja komsomole meist ei saanud, kuigi keelitati ja ähvardati. 

 1. klassi kokkutulek viiskümmend aastat hiljem Viljandis

Hiljem sai  klassijuhataks füüsika õpetaja Hans Soll. Füüsika ja tehnika uudiste huvilisena astusin kooli füüsikaringi, kus mind valiti ringi esimeheks. Tegime ettekandeid ja vahetasime ka esimest korda mõtteid universumi päritolu ja olemuse kohta. Parajasti oli ilmunud eesti keelde tõlgituna "suure paugu" teooriat käsitlev raamat. Autori nime ei mäleta.   Matemaatika õpetajaks oli Laine Maidlas, kes tegi aine nii selgeks, et 8. klassis võitsin isegi linna matemaatikaolümpiaadi. Tõsi, matemaatika huvi käis keskkoolis alla ja asendus hoopis huviga kirjanduse ja teiste humanitaarainete vastu.

Algkooli lõpuaega jäi ka üks vahejuhtum, mis pani mind elu üle sügavamalt mõtlema. Käsime poistega kooli kõrval asuval sõjaväe lennuväljal kolamas. Põnev oli käija lennuvälja ladudes. Kuigi valve oli väljas, olid need angaarid ja kuurid üsnagi ligadi logadi seisus. See, mis poisse huvitas, olid lennukite  alumiiniumist vidinad. Ühel sügisõhtul jäime aga vahele ja meid viidi miilitsasse. Nimed pandi kirja ja miilits tõi koju. See oli kodustele tõeline šokk. Kuna ladudest oli kaduma läinud rohkemgi kraami kui poisikeste taskutesse mahtus, siis püüti kogu vastutust poisikeste kaela ajada. Leningradist tuli kohale isegi eriuurija. Enne jõule kogu see jama vaibus ja lõpuks ei alandatud meil isegi käituse hinnet. Kuid mind tegi see lugu vaikseks ja mõtlikuks. Kui nii edasi, mis must siis saab? Täna miilitsas, homme võib-olla juba vangis.

Uuestisünd

Kevadel tuli koguduses evangeeliumi nädal. Oli pühapäev, 18. märtsi õhtu, külas oli Oleviste meesansambel, kus laulis ka Ülo Meriloo. Pärast teenistust kutsuti eespalvele ja korraga ma tundsin, et ma pean ikka minema. Läksin ja andsin oma elu Jumalale. Tegin oma patuse palve ja võtsin Jeesuse oma südamesse. Imelik, et midagi muutus minus. Kogu ümbrus, isegi värvid ja helid olid kuidagi eredamad. See kestis paar nädalat. Olin 14. aastane. Suvel sain ristitud. Nüüd tuli oma usku hakata ka koolis veendunumalt kaitsma ja esitama. Esialgul paistsid parimad argumendid pärinevat füüsikast. 

Olen tollajal oma märkmikusse kirjutanud H.Espenberg'i tsitaadi "Tehnika ja Tootmisest" : "On arusaadav, et neöjamõõtmelise ruumi mõiste tundub meile võõrana, sest me ei suuda ette kujutada nelja üksteisega ristuvat sihti. Kuid samavõrra üleloomulikuna tunduks kolmemõõtmeline ruum kahemõõtmelise ruumi kujuteldavale elanikule: kahemõõtmelise ruumi elanik tunneks ainult kahte mõõdet; tema teadvuses eksisteeriksid küll mõisted "edasi-tagasi", "vasakule- paremale", kuid ta ei suudaks endale ette kujutada sõnade "üles" ja "alla" tähendust. Ta tunneks küll kolmnurka, ruutu, ringi, kuid arusaamatuks jääksid talle sellised mõisted nagu "kera", "koonus" või "kuup". Nii nagu kahemõõtmelise ruumi elanikul puudub võime luua endale näitlikku ettekujutust kolmemõõtmelisest ruumist, nii puudub meil sama võime seoses neljamõõtmelise ruumiga."(1963 Nr 12 lk 31-32) Üsna põnev oli lugeda populaarteaduslikke kirjutisi relatiivsusteooriast ja kvantmehhaanikast. Sellises maailmapildis oli ruumi vaimumaailmale ja usulistele kujutlustele.

Keskel paremalt esimene direktor Kuhi ja tema kõrval klassijuhataja ja füüsika õpetaja Hans Soll.

Huvid pöörduvad füüsikast kirjandusse

Keskkoolis sai klassijuhatajaks aga eestikeele õpetaja Milvi Pedak, kes suutis nakatada kirjandushuviga. Nüüd viisid meie teed lahku. Mina jäin A klassi, kus erialaks oli piimandus ja lasteaiandus. See oli puhas tüdrukute klass. Lõpuks jäime Tiit Ermiga seal poistest kahekesi. Andres läks B klassi, kus erialaks oli puusepa amet. Sinna koondusid rohkem poisid. Suhtlesime aga endiselt. Andsime välja esimesed luulealmanahhid. Andresest sai lausa noor luuletaja. Minul jäid need luuletused katsetusteks. Meie protest ümbritseva vastu väljendus selleski, et saatsime jõulude ajal õpetajatele jõulukaarte ja kutsusime teisi kirikusse.  Oli suure lugemuse aeg. Lemmikuteks kujunesid Mati Unt, Arvo Valton, Salinger, Herzog jt. 

Pärnu IV Keskkooli lõpuklass 11.a.

Keskel ees klassijuhataja Milvi Pedak.

1989 a. lõpetasin Pärnu IV Keskkooli. Kuigi koolis kinnitati, et kui sa komsmol ei ole, siis sind ülikooli ei võeta,  tegin siiski sisseastumiseksamid psühholoogia teaduskonda. Vaata imet, saingi üle noatera sisse. Kursuse vanemaks sai Ülo Vooglaid. Meelde jäi tema eriline nägemus süsteemsusest, püüd tervikut haarata. Kuid oli ka aineid, mis valmistasid pettumuse. 

Pärast ülikooli sissesaamist 1969 a. augustis Suurel Munamäel.

Jaanuariks oli selge, et see ei ole minu koht ja lõpetasin õpingud. Vanemates ja sõprades tekitas see tõelise hämmingu, kuid süda ütles, et minu tee on teine.  Kevadel kutsuti nõukogude armeesse. 

Vene sõjavägi ehk elu kadunud armees

 1970 aasta keadel tuli lõpuks kutse sõjaväkke. Ühel maikuu varahommikul seisime suure poiste hulgaga Aia tänava komissarjaadi ees. Edasi ootas kaks aastat tundmatust. Läbi Hiiu jaotuspunkti sattusin Leingradi rongile ja sealt Leningradi lähedasse Pärnu nimelisse tankiväepolku Sertolova II-s. 

Kuna olin füüsiliselt nõrk ja hellitatud, siis tankisti minust ei saanud. Küll aga saadeti minusugune prügikala Murmanskisse. Ligi 1000 kilomeetrit rongisõitu. Leningradis olid kased hiirekõrvus, mida lähemale Murmanskile, seda lumisemaks muutusid šopkade nõlvad. Lõpuks maandusime Murmanski äärelinnas jalaväepolgus. Algas noorteaeg.  Vanad korjasid kellad ja väärtuslikumad asjad endale. Igati arusaadav argument kõlas: "Meiegi tehti samuti. Nii see käibki." Uus moraal hakkas tasapisi kohale jõudma. Kuu aja pärast andsime vande ja minust sai miinipildujate patarei luurerühma vaatleja-tulejuhtija. Varustuseks oli kolmekümne kilone kaugusemõõtja või kolmekilone nurgamõõtja, kuidas kunagi. Miks just sellise auväärne amet mulle langes leidis lihtsa põhjenduse: "Josif Albertovitš, teie silmade vahe on suur."

Esimene väljasõit õppustele

Oli juulikuu algus. Päike säras taevalael päeval ja ööl. Saime oma 3 rubla ja 80 kopikat, mille vanakesed kohe kokkukorjasid ja maha jõid. Samal ööl oli häire ja polgu väljasõit. Kell 5.00 hommikul löödi vooditest välja ja aeti rivisse. Seekord seisid noored seal esimestena. Üks vanake tuikus seal aluspükstes, teinesärgita. Kolmandal oli granaadiheitja korraga kadunud. Pärast tõsiseid otsinguid leiti see otsapidi väljakäigu august. Kuid hoolimatta muljetavaldavast segadusest suutis meie patarei siiski Vana Murmanski jaama ja sealt Norra piiri äärsetele ajaloolistele lahinguväljadele. Kõik šopkade nõlvad olid läbi kaevatud II Ilmasõjast alates ja sealt alates igal õppusel. Jäi üle vaid vanad kaevikud ja vaatluspunktid puhastada ning jääda lahingukäsku ootama. Ootasime kaks päeva ja siis pärast lennuväe efektset pommirahet meie ees asuvatele šopkadele, kõlas sireen ja teatati, et meid on tabanud tuumapomm. Edasi ei tohtinud meist keegi enam liigutada. Viidi kanderaamiga välilaatsaretti, pandi linade vahele ja hakati toitma. Noorsõdurile oli see pärast noorteaja raskusi ja õppuse vintsutusi tõeline puhkus. Kolme päeva pärast teatati, et oleme terved ja läheme polgu suvelaagrisse, mis asus Titovka jõe käärus. Algas suvise väljaõppe rutiin. Ilmad olid palavad, sääski palju. Kogu varustusega järsakust nelikümmend meetrit tõusu võttis hingetuks ja võttis jalad värisema. Üleval pikutasime päeva, sõime pohli ja vaatasime binokliga silmapiiril asuvaid NATO radari antenne ja vaatlustorne. 

Hambad õiglustunde eest.

Ühel päeval saime juulikuu palutška (3.80 rubla) kätte. Vanad ütlesid, et nad läevad Titovka poodi ja toovad sealt ümbrikuid, marke ja kirjapaberit. Muidugi uskusime. Kuid tagasi tulid ainult viinapudelid ja purjus mehed. Vihastasin sedavõrd, et kuulutasin välja näljastreigi. Kaks päeva suutsin vastupidada. Vanad käisid isegi jõe ääres piilumas, kas ma ikka pean paastu või mitte, sest mind saadeti katelokke pesema ja seal oli ikka pool või veerand katelokki enamasti pudru järel. Süda oli kõva ja paast kindel. Kolmandal päeval kutsus vanemseerant, Peterburi poiss, mu telki. Seal oli ka teisi vanu ja ütles: "Mida Sa tõestada tahad?" ja virutas hammastesse. Üks ülemine hammas tuli välja ja teine murdus. Hiljem tsiviilis lagunes sealt edasi. Tänaseks on vaid proteesid ja mälestus õiglustundest, mis ei viinud sihile.

Kas põgeneda?

Natukese aja pärast määrati mulle narjaad. Tuli öösel kui teised magasid kaevata kaevik ja kui korrapidaja seersant oli selle üle vaadanud hommikuks jälle kinni ajada. Kaevasin ja kaevasin ja mõtlesin lõpuks, et lasen siit jalga. Norra piir silmapiiril paistis ja kaardipealt olid suuna ka selgeks saanud. Hakkasingi minema. Läksin kilomeetrit kaks vanade saksa blindaazideni ja siis hakkasin mõtlema. Mina saan võib-olla minema. Kui ei saa ootab trahvipataljon või vangla aga mis saab vanematest. Kuidas see mu sõprade saatusele mõjub. Pöörasin otsa ringi, kaevasin kaeviku valmis, näitasin ette ja ajasin uuesti kinni.   Niipalju siis vabadusest.

Aasta hiljem, samad paigad, kuid juba sõduri kogemuse ja väsimusega. Vaata: "Päevik 1971".

Pilt patarei lenkomnata autahvlilt.

Puhkus.

1971 aasta puhkusest mäletan vaid üht episoodi. Õde Tähti kutsus mind endale Haraka tn. 43 külla. Seisime akna alla ja Tähti osutas aknast välja. Teiselpool teed mängisid  kaks teismelist poissi ja üks tüdruk. Õde ütles: "Aime on suurepärane tüdruk. Soovitan Sulle naiseks!" Vaatsin ja mõtlesin: "Päris kena." Aga rohkem ei osanud midagi arvata. Kes oleks arvata võinud, et sellest teismelisest tüdrukust saabki mulle hea naine ja ma kirjutan seda päevikut ja vaatan samast aknast ikka veel välja.

Tagasipöördumine

1972 a. kevadel oli Pärnus taas tagasi. Mida teha? Kurhjal oli pakkuda muuseumi hoidja koht. Natuke maad uurides sai selgeks, et baptist ideoloogiliselt nii tähtsale kohale igal juhul ei sobi. Andres kutsus tuletõrjesse tööle. Sealt ma alustasingi. Kolm päeva vaba üks ööpäev tööl. Suurepärane võimalus lugeda ja sõpradega suhelda. Huvitav, et aasta jooksul, mil seal töötasin ei olnud minu vahetuse ajal ühtegi tõsisemat tulekahju.  Andresel tuli neid järjest. Palk oli aga väike ja nii tuli edasi vaadata. Linakombinaadi katlamaja pakkus kõtja kohta. Läksin kohale. Esimesel päeval pandi katelde alust tuharuumi koristama. Olin nagu tont must ja tuhande. Päeva lõpus tuli brigadir vaatama. Sobis. 

Nüüd tulid Tallinas läbida veel katlakütjate kursused, sest tegemist oli ikkagi kõrgsurve kateldega. Kõeti turva ja sõe seguga. Nii tuli iga 15-20 minuti järel roobiga ahjusi segada. 12 tundi tööl, 12 tundi vaba. Iga kolme päeva järel üks puhkepäev. Siin teenisin juba 180 rubla kuus, mis oli kõva palk. 

Mida veel teha? Andres kutsus Usuteaduse Instituuti õppima. Käisin seal jutul, pandi isegi nimi kirja, kuid lõin kahtlema ja asi jäi pooleli. Koguduses käsin aktiivselt, tunnistasin ja võtsin osa E.Luide kodugrupist. Siin arutati igasuguseid huvitavaid teemasi. Kodugrupist osavõtjaid oli 14-16 inimest, enamasti nooremad koguduse liikmed ja vastpöördunud. Käidi koos pärast pühapäeva õhtust jumalateenistust. Alul Luide, Suttide ja Tammode kodus, hiljem ka palvemaja väikses majas. Isa Albert oli seal alati teretulnud. Nooremates tekitas mõni teemakäsitlus oma konservatiivsuse tõttu ka vastuvaidlemist, kuid sellesse ei suhtutud halvustavalt.

1973 aastal kutsusin kokku koguduse noored mehed. Esimesel korral oli meid kolm - Toivo Pilli, Urmas Saard ja mina. Arutlesime Piibli teemasid.  See oli minu esimene katse noori koondada. Metodisti koguduses  kujunesid aktiivseteks tegijateks H.Ritsbek ja H.Murd. Seal käis noori rohkelt. Ansambel "Sela" külaskäigud tõid elevust. Kuulasime "Jesus Christ Superstari" ja Cliff Richardit. Suhtlesime omavahel ja siis hakkasime Andrese juures käima. Vestlused teoloogiast, filosoofiast ja polittikast täitsid meie poissmeheõhtuid. Uus hingus ja avatud õhkkond pani ka oma koguduses katsetama ja pingutama. Tasapisi hakkas ka Immaanueli Koguduse noortepere kasvama. Igal suvel sai peetud Kastna suvelaager. Alul tuli sinna 20-30 noort. Hiljem kuni 70 noort. Kohale sõitsime neljapäeva õhtul Kogunemise kõrgpunktiks kujunes laupäev. Lõpetasime pühapäeva hommikul jumalateenistusega. Ettekanded, palvused, sport ja lõkkeõhtud sulatasid meid ühiseks pereks. 

1975 a.juunis tuli armastus nagu unenägu.  Õieti unenägu andiski sellele tundele kindluse ja veendumuse. - Sõitsin paadis Aimega kõrvuti suure silla alt läbi ja muulide poole. Korraga täitis imehea tunne ja kindlus. See ongi minu tulevane. - Ja siis ärkasin. Kaks piinavat aastat kuni 1977 a. kevadel kihlusime, et 6. augustil abielluda.  Imeilus aeg nagu lõputu suvi.

Kihlapäeval. Vsakul isa Albert ja ema Selma.

Moskva Kaugõppe Piiblikursus

1976 a. sügisel asusin tolleaegse EKBLiidu vanempresbüüteri R.Võsu soovitusel koos Peeter Roosimaaga õppima Moskva Kaugõppe Piiblikursustele. See oli uus maailm. Üle N Liidu oli kogunenud kolmkõmmend venda. Konspektideks olid Spurgeoni Piiblikooli materjalide vene keelde tõlgitud konspektid. See oli piblitsistlik materjal, mis tundus esialgul primitiivsena, sest selles puudus teoloogiline kõrgpilotaas. Aastaid hiljem tundsin, et just see oli praktilise pastoraalse tegevuse jaoks vajalik vundament. Olen tänini veendunud, et vaimulike ettevalmistusel tuleks alustada lihtsa piiblitundmise tasemelt ja alles seejärel asuda keerulisemate küsimuste juurde. 

Jumalateenistused Malouzovskajal olid pilgeni rahvast täis. See oli ju Moskva ainus baptisti palvemaja. Köök oli venepärane. Hommiku ja õhtusöögi juurde kuulus alati tšai. Lõunasöök algas rohke posla maslaga ülevalatud salatitest. Edasi tuli supp, praad ja magustoit. Söögipalve paluti püstiseistes.

Suureks katsumuseks oli baltikumi noorele vennale venna-suudlus. See anti suure matsuga põsele või otse suule. Ei lugenud gripp ega nohu. Kasastanist tulnud mennoniitidest vennad lipsu ei kandnud, vene vennad ei kandnud sõrmust, sest Piibel ei lubavat end kulla ja karraga ehtida. Abielunaised kandsid koguduses kõik rätikuid. Väline kord oli selge. Laulud olid minoorsed. Palvelaulude ajal tõusti püsti. See oli tugev ja kindlameelne usk, millega me siin kokkupuutusime. Olen tänini tänulik selle võimaluse eest oma vaimulikku maailmapilti avardada.

Moskvas avanes uus maailm. Punane väljak, Trejakovi galerii. Kord sai isegi Zagorskis käidud. Moskva tuttavate kitsad aga külalislahked kodud. Suured rohke kaubavalikuga kaubamajad. . Iga kord koju tulles oli noorele naisele kaasas ka prantsuse lõhnaõli või mõni muu üllatus. 

Meenuvad läbi öö sõitvad rongid ja Venemaa trööstitud avarused.

Buckowi Usuteaduslik Seminar Saksa DV-s

1979 a. kevadtalvel kutsus vanemprespüüter Robert Võsu mind enda juurde ja küsis, kas ma ei tahaks Saksamaale õppima minna. Muidugi oli see noorele mehele ahvatlev ettepanek. Oleks tahtnud muidugi Lääne Saksmaale aga jutt oli Saksa Demokraatlikust Vabariigist ja Buckowi seminarist. Nõustusin. Mõne aja pärast ilmnes, et kandidaate on kolm Ermo Jürma, Peeter Roosimaa ja mina. Ermot tundsin juba Tartu päevilt. Peetrit vähem aga siiski. 

Tallinas käis meiega kohtumas ka Buckowi seminari rektor Claus Fuhrmann. Tundus selline sõbralik mees olevat. Leppiti kokku, et kõigepealt läheme kevadel  kuuks ajaks keelepraktikale ja siis sügisest kooli. Tuli täita suur hulk dokumente,  panna kirja kogu oma elu ja lisaks sellele veel, õdede aadressid tegevusalad ja pereliikmed. Asja juurde kuulus ka kohustuslik vestlusUsuasjade Voliniku asetäitja sm. Ojaga. Põhiliselt loeti meile sõnad peale, et me esindaksime Nõukogude Liitu sõbralikul sotsialismi maal väärikalt. Sama kordus Moskvas Liidu keskuses vend Orlovi juures ( kuluaarides teati rääkida, et ta on KGB major). Ja nii see sõit lahti läkski. Kevadel oli meiega veel Arpad Arder kaasas. Tema valdas saksa keelt vabalt ja nii oli julgem.  Valgevene Poola piiril rong peatus, tõsteti üles ja rattad vahetati ära. Pärast seda olimegi Euroopas. Suur lage Poolamaa hobuvankrite ja rohkete kirikutega ning kõrgete stiilitute eramajadega erilist muljet ei jätnud. Alles Frankfurdis Oderi ääres tajusime nüüd on tõesti Saksamaa. Ühtlasi oli arhidektuuris ja teeäärsetes alledes kõikjal ka tükikene kodust Baltikumi ainult kõike  nagu mitmekordselt rohkem. Majad olid hallid, aiad õunapuuõites. Berliinis hakkas silma linna suurus ja kuuliaukudest läbitäkkitud seinad. Sõja haavu oli ikka veel kõikjal näha. Sõjaajal varemeisse pommitatud elamurajoonide asemel oli kerkinud nõukogudelik Stalini allee, mis vahepeal oli saanud uue nime, uhke teletorn ja muidugi mõtlemapanevalt masendav Berliini müür, mille tagant paistis teine uhke ja särav Berliin oma võidusambaga. Meile jätkus aga esilagul sellestki, mis idapoole müüri jäi. Kunstigaleriid, Boden-Museum oma Babeli väravate ja Pergamoni altariga ning muitse egiptuse rikkustega. Paar kaubamaja täis turiste ja ameerika-inglise-prantsuse sõjaväelasi oma naistega, kes siin nädalavahetustel sisseoste käisid tegemas. 

Sügisel alustasime uuesti ja juba iseseisvalt. Raske on õppida üle võõrkeele kreeka- ja hiljem heebrea keelt. Kreeka-keeles saan tõlketöödes alati hinde viletsama, sest saksakeeltki ei oska veel nii hästi kui vaja. Kuid novembris hakkavad õpingud juba laabuma. Tuleb välja, et kodune eneseharimine ja Salumaa raamatukogu on kõvasti aidanud. Polegi nii raske.

Peetri valime oma grupi juhiks, Ermo kirjasaatjaks, mina jään realiikmeks. Reede õhtul sõidame tavaliselt Berliini, et aega veeta, sisseoste teha ja kusagil kohvikus süüa kui raha on. Muidugi ei puudu programmist ka suured Berliini muuseumid, kuid need saavad kiiresti läbivaadatud.

Laupäeviti õpime, käime jalutamas, joome õdedega kohvi ja vaatame Lääne Berliini telesaateid. Pühapäeviti käime jumalateenistusel, joome kohvi ja õpime. Nii kujuneb välja rutiin, mida katkestavad vaid mõned väljasõidud nädalalõppude kaasõpilaste kutsel. Stralsund, Rostock, Frankfurt-Oderil, Leipzig, Dresden jne.

Enne jõule tabab koduigatsus. Kuid kolmekesi on seda kergem kanda ja diakonissi-õed on ema eest. Pesud pestakse ja triigitakse. Jõuluvaheajal koju jõudmine on tõeline paradiis.  Kevadvaheajal tulevad Aime ja Tiiu külla. Ermo on veel ikka poissmees.

Nii mööduvad kolm aastat. Neljandal aastal saame Ermoga Halle Wittenbergi Ülikooli juurde. See on uus maailm. Palju suurem, teoloogiliselt avaram, kuid samas ka suhetelt vaesem. Halle Baptisti Kogudus võtab meid väga sõbralikult vastu. Vend Stefan Stiegler, kes teeb ülikooli juures oma teoloogia doktorit ja on ka koguduses aktiivne, organiseerib meile ühiselamusse vajalikke asju ja igapühapäevase lõunasöögi mõne koguduse liikme juures. Kirjutan siin oma lõputöö Karl Barth'i antropoloogiast. Väga huvitavaks kujuneb Õigeusu kiriku ajaloo kursus, mida annab oma ala tõeline spetsialist. Minu juhendaja Dr. Michael Beinker kuulub reformeeritud kirikusse ja nii on meil palju ühist. 

1983. aasta kevadel kaitseme Buckowis oma lõputööd ja asume koduteele. 

Ära sure tuleviku ooteruumis

1983. aasta sügisel valitakse mind Immaanueli Koguduse pastori vend Ilmar Kure abiks. 1985 a. 27. mail toimub pastoriks ordineerimine millest võtavad osa endine vanempresbüüter vend R.Võsu, minu isa Albert Tammo, vend Ülo Meriloo ja Uue Testamendi õppejõud Buckowist vend Adolf Pohl. 

Pastori ordinatsioon 1984 a. 

Ordineerivad (vasakult paremale) R. Võsu, A.Tammo, Ü.Meriloo ja A.Pohl.

 1984. aastal valitakse mind EKB Liidu vanempresbüüteri abiks. Kontoris pole eriti palju midagi teha. Külastan kogudusi ja varsti saab minust tõeline rändevangelist. Esmakordselt mõistan kui unikaalsed on liidu erinevad kogudused. Samas seob neid mingi lihtne vennalik vaimsus. See on hinnaline ettevalmistav aeg hilisemaks liidu presidendi ametiks. Vend Ülo Meriloo kannatlikkus ja pikameelelisus paljude keeruliste probleemide lahendamisel jätab sügava mulje. Saan aru, kui raske on  olla alasi ja haamri vahel. Üheltpoolt kogudused, keda tuleb julgustada, teiseltpoolt usuasjade volinik, kes püüab riiklikku survet teostada. Vennad keskuses ja kohapeal annavad oma parima. 

Seda aega võiks üsna hästi iseloomustada 1984 a. peetud adventaja jutlus: "Kesköö on päeva algus. "  Kui sa ärkad, siis ei piisa "kristlikust hommikumantlist", riietu Kristusega! Varustu valguse relvadega - usu, lootuse ja armastusega! Või 1985 a peetud jutlus "Oodata või ära oodata." Midagi on õhus, aga me ei tea veel, et seisame eesti ühiskonna kõige vapustavamate muutuste ees. On selge, et äraootajaid tabab rumalate neitsite pettumus, ootajate kogudus on aga oaas kõrbes.  Oaas kõrbes on ka tolleaegne noortetöö.

Jätkuvad noorte piiblipäevad, noortelaagrid. Jätkub evangeeliumi kuulutus. I.Kurg annab välja käsikirjalist ajakirja "Logos". Mõnes mõttes on see "Lectio" palju ulatuslikum ja soliidsem jätk. Lõpuks oleme me perestroikaks paremini valmistunud kui arvata võiksime, sest me oleme evangeeliumi kuulutamisele ustavad olnud.

Immaanueli Koguduse noored 80.ndate algusesVarbla rannas suvelaagrid. 

Valge peaga noormees tolleaegne noortejuht Toivo Pilli.

Perestroika ja ühtsus

M. Gorbatšovi perestroika paneb liikuma uued tuuled ja uued lootused.  Kas Eesti võiks vabaks saada? Pean tunnistama, et sellajal ei suuda mina ega enamus mu sõpru veel uskuda, et Nõukogude Liit võiks laguneda. Veel enam, et see lagunemine võiks rahumeelselt toimuda. Nii suur on olnud selle rahvaste vangla lumm.  Pärast Ülemnõukogu 1988 a. 16.novembri iseseisvusdeklaratsiooni on selge, et suured muutused on alanud. Eesti on võtnud de facto suuna iseseisvusele. EKB Liit teatab sama aasta lõpus Moskva vendadele, et oleme otsustanud jätkata iseseisva liiduna. See tekitab Moskva venades suure hämmingu. Nad on meie pärast mures: "Vennad, mis teist saab?" - "Eesti sureb nälga." jne. Ometi toimub eraldumine rahumeelselt. 

Nüüd seisab ees teine küsimus: Kas me jääme liiduna kõigi liitude lagunemises ajal veel kokku?  On selge, et see liit on sündinud pärastsõja aegse poliitilise surve tulemusena. Samas olid sellise liidu suunas toimunud juba mitmed arengud (mitmete priikoguduste liitumine baptisti liiduga, alliantsliikumine, nelipühilaste ja evangeeliumi kristlaste liitumine jne.) ka enne II. Maailmasõda. Nii valuline kui ühinemine poliitilise surve tingimustes ka polnud, suudeti tänu sellele ateistlikule režiimile siiski paremini vastuseista. Üksikkoguduse tasemel on siin parimaks näiteks Oleviste koguduse sünd. Seitsme väikese koguduse asemel oli tekkinud suur ja elujõuline kogudus.

Ühised kannatuste aastad on vennad kokku liitnud. On õpitud üksteist tundma, üksteise võimalusi ja vaimset rikkust paremini jagama. Asjatud hirmud ja kõhklused on kadunud. 

Kolmandaks oleks raske ettekujutada, kuidas jagada palvemaju ja ühinenud kogudusi, sest uus liikmeskond ei oska mineviku vahedest midagi arvata. Vendade ühine otsus on kokkujääda. 9.12.1989  rajataksegi  senise liidu järjepidevusel Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liit, tol hetkel oli Liidus 80 kogudust 5793 liikmega.  See on eesti usklikkonna suurim võit. 1989 a. konverentsi kõnes ütlen: "Vahel on koondumisest tulenev pinge sedavõrd suur, et kaotame üksteisega tegeldes silmist oma Issanda ja Õnnistegija. Seda probleemi pidas silmas Jüri Mill, kui ütles: "Meie peame olema kui tsirkel, mille üks ots keskpaiga kinni peab ja teine ümber keerutab ... Meie peame oma usupõhjast kinni hoidma, Jumala tõde väljalaotama: aga seejuures ka kõiki sallima ja arvestama, kes uuestisündinud on ..."" Sellajal ma veel ei tea, et mõne aasta pärast kujuneb selle Jüri Milli mõtte ellurakendamine minu eluülesandeks. Tänu ühtsuse säilimisele kujuneb EKB Liit järgnevatel aastatel üheks arvestatavamaks uskkonnaks Eesti usulisel maastikul.

Samal aastal avatakse taas koolivenna Peeter Roosimaa eestvedamisel Kõrgem Usuteaduslik Seminar. Hakkan seal lugema eetikat ja süstemaatilist teoloogiat. Esimesed õpilased on Eduard Kakko, Erki Tamm, Heinike Pilli, Andres Jõgar.

Kõigist on saanud head tegijad. On alanud suurte võimaluste aeg. 

Sütevaka Humanitaargümnaasium

Perestroika ajal hakkab Neeme Hellermaa ümber koonduma seltskond, millest pisut hilijem saab "Sütevaka Selts", kus omakorda sünnib idee luua erakool.

1989 a. kool alustabki "Sütevaka Humanitaargümnaasiumi" nime all, kuid esilagul ilma iseseisva koolitusloata Pärnu IV Keskkooli (praegune Päenu Ülejõe Gümnaasium) humanitaarkallakuga X klassina. Hellermaa palub, et ma hakkksin selles klassis andma religioonilugu, eetikat ja filosoofiat. Materjale ei ole, kõik tuleb ise luua ja tõlkida. See on päris suur töö aga entusiasm on ka suur. Saatuse iroonia seisneb aga selles, et kui ma 1969 aastal panin IV Keskkooli ukse enda järel kinni ja mõtlesin, et ma ei tule siia iial tagasi, siis kahekümne aastapärast olen siin ja hakkan õpetama. Jalad värisevad. Kas saan hakkama? Kas suudan klassis distsipliini hoida? Kas nad kuulavad mind? Kuid õpilased on kõrgelt motiveeritud ja uudishimulikud ning heatahtlikud. IV Keskkooli direktoriga tekib lähedane kontakt. Pedagoogi tööst kujuneb keset uuenevat aega minu uus kutsumus.

Järgmisel aastal alustame juba koolitusloaga ja iseseisva koolina endises Merekooli hoones. Kooli motoks saab "Loovus, vabadus, vastutus."  Koolil läheb aastast aatasse paremini ja see annab jõudu edasi minna.  

EEKB Liidu presidendina (1993 - 1997)

1993. aastaks oli selge, et koguduste liit vajab uut juhtkonda. Uus aeg nõudis uusi otsuseid ja suuremat teoloogilist kompetentsust.  Vennad tegid ettepaneku kandideerida liidu presidendi kohale. Arvestades senist kogemust vanempresbüüteri asetäitjana ja seda, et koguduses sai mind vend Ilmar Kurg vajaduse korral asendada, võtsin selle ettepaneku vastu. Mure oli küll nooruse pärast, kuid noortel on julgust riskeerida. Asepresidendiks sai Helari Puu ja peasekretäriks Ruudi Leinus. See oli väga hea ja kindel meeskond. Valimiskonverentsi kõnes ütlesin, et "meie edasimineku võimalused sõltuvad selgest meelest. ... Peened dogmaatilised kaalutlused, vaimulike kraed ja liturgilised palved on kahtlemata huvitavad, kuid mitte põhilised asjad. ... Meie tulevik on peidetud ühesse sõnasse - ühesse isiksusse - Jeesusesse Kristusesse. Ilma Temata oleme vaid armetu klubi, mille hooneil pole tornigi otsas." 

Olulisemaks sammuks oli sama aasta sügisel korraldatud Missionikonverents Tartus vanemuise teatris. Seal sai välja öeldud ka põhiline mure - koos Eesti Krooni tulekuga algas rahapuudus. Ütlesin oma kõnes: "Oleme hämmeldusega kõrvalt vaadanud mõnda kristlikku liikumist, mis suurte rahadega näib tegevat suuri asju. Paljusid on see olukord masendanud. Tunnistan, et ka mina olen masenduses, nähes meie tegelikke finantsilisi võimalusi. Ühel ööl palvetasin selle küsimuse pärast. .. Nägin unes, et mind viidi imelisse aeda, mis oli täis kauneid marjapõõsaid ja puid. Neil olid eriliselt lopsakad rohelised lehed. Mind viidi selles aias edasi ja korraga ma nägin, et need lehed olid vaid rohelised rahatähed - dollarid. ... ja siis ma nägin, kuidas maast tõusid vastikud mustad mardikad ja röövikud, kes kiiresti kiiresti sõid selle aia roheluse. Järele jäid vaid mustad rootsud nagu pärast tulekahju. ... See oli hoiatav unenägu. Ärge rajage oma lootusi välismaa rahadele!"  - Kuid raha oli vaja. Sain sõnumi, et iga Eesti Kroon on misjonipõllul vähemalt 14 korda väärtuslikum. 

Meil ei olnud vahendeid, kuid üles oli vaja ehitada seminari hoone Tartus, oli vaja toetada pastoreid, kes tegutsesid suurtes majanduslikes raskustes ja samal ajal oli vaja ka keskus töös hoida. Jumala abiga see õnnestus. Loomulikult andsid oma parima soome, rootsi, saksa ja ameerika partnerid. Jumal neid õnnistagu selle eest! Kuid just siis hakkasime mõistma, et välisannetustel ei saa kaua püsida. Hilisem aeg näitaski, et kogudused ja kirikud, mis laiendasid oma tööd  väliskapitali arvelt kaotasid pea oma positsioonid ja mõned neist lakkasid üldse olemast, mõnedes tekkis tülisi ja vastuolusid, mis kestsid veel aastaid jättes raskeid haavu Kristuse Ihusse.