Päevik 1970 Murmansk

Magab suvepäikses maa
lillelilla platoo
mägioja koolmes
üksinda istun
endasse vaatan
on imeline rahu

X.o7.70
Iseennast armastasin enam kui ligimest.
Kujutluses olin suur ja aus. Lohutasin end sellega. Aga Issanda seaduses pole erandeid. Et mitte hukkuda tuli kõike uuesti hakata õppima.

Kodu meenub
väikseks jäänud toad.
Naeru, jooksmist ei kosta
Võõra tuuletaeva all
Võõra vägivalla all
istun vaikides.
Olen unustanud soojad ööd
vastu merd kui jalutasin noorusnukralt
Jäänud on vaid valu
südamele hell
nooruspõlve lõppemise ajast.

Kotkapojad vastu tuulemerd
verisulelised kaelu sirutavad
Vastu tuulemerd
vastu tuulemerd
nõrgad tugevaks kord saavad.

Otsin Sind mägiojade taevasinast
kärestiku kohinast
samblaniiskeist kaljulõhedest.
Otsin Sind Elav.
Ümbritse mind
ava silmad pimekaesed
Sind nägema.

Mägioja 
Kruusapõhjane
lumeveene sõrmede vahele langed
mind purunema õpeta
vastu graniitrahnudel
mänglema nende vetikarohelisel seljal
vikerkaare naeruvärvid kätel
aga õpeta mind nägema.

Kivid nagu inimesed
maale kuivale
samblale pehmele
suvepäiksesse liibuvad
selgi tuuliseid soojendama
aga päev möödub
õhtuudu mägede vahele tõuseb
katab lõunasoojad rahnud.

Vaatan inimtühjusse
kivisoojusse petlikku
sambliku helerohelises
tunnen Su silmade värvi
karjane oled karjata.

Unustan end soojale kanarbikule
Maa lõhn uinutab järvevees puhanud keha.
Vaikus on mu süles
nagu laps
et häbenema hakkan
päikeses parkunud sõdurikäsi.

28.07.70
Olen kahekümnene. Pole midagi mille üle muret tunda. Kõik algab, kõik lõppeb niiskes sõdurikoikus. Sinel, katelokk, alumiiniumlusikas kruusiga lahendab selle maailma mured. Loodus - kivitaimlased šopkad nende vahel polaarpäevases päikeses sinetavad järvepisarad. Kirjad kodumaalt pingestavad vaimse olu.

31.08.70
Täna on rahu, palju vanasi ja noori on õppustel. Patareist on vaid mõniteist inimest järgi jäänud. Svoodist ainult mina. Kui hommikusöögilt tulime lõi läbi vihmase kuid päikselise sügistaeva sädelema võimas vikerkaarelook.  Vaadates seda imelooka meenus Issanda tõotus inimkonnale. Tundsin, et ka minu kohta käib see, ka mina saan veel osa sellest imelisest elust, mida Kõigevägevam meile on kinkinud.

Läbi sügishommikuse vihma
vikerkaare look
taevale end keeras
kasevõssa kollast pudenes
kärestiku valge vaht on jääs
sõrmed kohmetuvad tuules külmas
kuid rõõm ja soojus on mu südames.

1.09.70
Täna öösel on koolilastel ärev uni, värsked vihikud ja raamatud seisavad voodikõrval toolil, ranitsas, triikraua järel lõhnavate särkide ja ülikondade kõrval. Aga meid aetakse just unele suikumise pealt üles, korjame asjad ja hakkame läbi öö raudteejaama logistama, et lõpuks Murmanski minevale ešelonile jõuda. Linnutee valgus paistab tühjaks jäänud kasarmule. On kohutavalt niiske, külm. Varbad valutavad külmast, et magada ei saa. Vaid korraks, hommiku hakul lööb päike läbi hallapisarate sädelema, kuid kaob siis jälle pilvede varju. Siis algab vihm, jaam muutub üheksainsaks suureks poriauguks, kus me edasi tagasi soperdame.

Tahaks kohutavalt süüa. Lõpuks läheme kahe kilomeetri taha kuiva pajokit saama. Tee läheb üle räbala rippsilla, kolmkümmend meetrit allpool on jõgi. On selline tunne nagu oleks unes midagi sellist näinud.

Nukker on see rahu
armastuse hell

Minu surm 
on võilille sari
puistatud   tuulde
miljoniks uueks eluks.


Oh väsimust su kulme üle
nukker lumelill
taevast talvevihma peksab

Millal usuneb väsimus kulmel?
Nukrus hinge ei hängista.
Olen vaba, et tuul ei püüa.

Lenin võpisõvaet uz Hegelia slova: " ... razlitšnoe jest sušnost garmoni:"

<soomätastel külmunud jõhvikapuna
virmaliste härmavalgus
üle taeva lae
üle taeva lae
ja tähe vaiba
külmund jõhvikapuna sool
krõmpsub mätas
tunnimehe jalge all.

Valgeks heinamaa siilud
lumestel talvehommikutel
helerohleine oras
nagu kampsun Su seljas
ka läbi härma kumab

Tüdruku hääl
ja oreli hääl
härmas kirikumüüride kuma
tammepuust pingid
ja altarivõre
põrandal jalutab hommikuhelk

Usaldasin oma tähe saladuse
nüüd kaks, kes seda teavad
Kui virmaliste helk
kustutaks tähe
saladus minuga
mu nukral tunnimehe teel

On vaikus
ärevus alasit taob
üksik tamm
keset kirsiõites aeda
lõhnab kevadine maa
läinud sügise viljade järgi
leib altaril vaid nii
lõhnata võib.

Vormub mõte
kui alanud sõda
heitlus ähmaste varjude all
Ei nad tea
nende külmunud kehi
kelle osaks sai lumetäht
Vormub mõte
ja lahti ei lase
külmad käed läbi lume
ja taeva
nagu ootaksid
vastaja häält
Vormub mõte
ja vastajat pole
on temagi lumetäht.

Jalutame sügishämaras tundras
oled saanud sõbraks heaks
nad ei armasta sind
liialt inimlik selleks oled.
Sülg ja sõim
hoobid näkku ja kõhtu
su osaks on saanud siin

Läppund keldriõhk
kaasas käib
ketseri kuuega kantu
Hommik kirikutornidel
naerab lõkkete
hääbuvat suitsu.

Vanadus laugele langeb
hall juus otsale.
See aeg, mil müüre polnud
ei käsku ei keeldu
kuhu ta kaotasin?
Kas taevasinasse põldude kohal
heinamaa kraavide niiskusse
meelespeade õrnade vahele?
Keegi ei mäleta enam
mu kevadet,
suve küpsust.
Hall juus
Hall juus
laugele
vanadus hingele.


Lihtsalt küpseks
õnnega pooleks
valuga pooleks.
Armastust kasvas
Pettumus tähevalguse
ajapimeduse lõi.
Olen vaikne ja vastu ei hakka
lihtsalt kasvan.
Kumma poolega
küpseks kord saan.

Leegid,
millel sulama hakkan.

Väljas heleroheline oras
läbu lumehärma kumab
kui kampsun rohe-roheline
tüdruku seljas.
Selle tüdruku hääl
selle oreli hääl
kirikumüürid
tammepuust pingid
altarivõre
hommik palves orasel kummradub
hele-heleroheline.

On pimedus ja vaikuses
vaid vihma udutab.

13.10.70
Oleme karauulis. Istun ja tukastan. Sirvin veelkord "BF" (Voprsocõ filosofi). Midagi erilist, mis praegu rahuldaks ei ole. Hegel on liialt raske nii mõistmiseks kui lgemiseks. Mõtted liiguvad siia sinna leidmata pidepunkti.
Tüdrukud kirjutavad, sõbrad oleks nagu maha jätnud. Lumi kattis maad, kuid nüüd tuleb jälle vihma. širnõi lõikas mulle saabastesse vildist tallad, vähemalt jalad ei külmeta enam. Kuristik iseenese ja mõtte vahel kasvab päev päevalt. Oleks vaja head kirjandust ja rohkem vaba aega sellega tegelemiseks, kuid kust seda võtta.
Seisan postil ja mõtisklen - mul on kuuskümmend padrunit. Mis siis kui ma ei suuda enam seda alandamist ja inimeseteotamist enam kannatada? Lähen oma posti tagumisse nurka, see on viissada meetrit väravast. Istun vahitorni trepile, võtan automaadi sülle just nagu kallistades külma rauda. Surun toru otsette ja vajutan päästikule. Võib-olla on külm ja valus, võib-olla lihtsalt soe, sest verd niriseb kraevahele. All orus huikavad rongid, karusloomafarmist kostab hõberebaste või naaritsate kiunatusi ja hulgumist. On märg ja soe, sest Širnõi lõikas uued vildist tallad. Miks ma siiski ei lähe, see viissada meetrit, see tundravaikus tollel pimedal trepil, kuidas see meelitab. Mul pole midagi kaotada, olen vaba. See unenäovärvuna äralendav elu ei meelita, on liialt tühine.
Ometi ma ei liigu. Meenub isa, murekortsud laubal, meenub tõotus endisena tagasi minna. Nii pole ma siiski vaba. Vanemate ja õdede jaoks ei ole mul mudelit, nende eksisteerimine pole mahtunud mingisse valemisse, seepärast armastan neid, olen valmis kannatama teotust, inimese alatust inimese vastu. Kas see ongi piirsituatsioon? Kuhu on jäänud usk? Kas tõesti olen praktiline ateist? Minu usk ei seo mind eluga, kuid ta ka ei lahuta elust. usu sidemed on vaid läbi vanemate veendumuste, mida olen õppinud kaitsma ( ja edukalt kaitsma). See on "mina", mis valitud ja millest pole loobumise teed. Kuid see usk võitleb inimese alandamiste vastu inimese poolt. Siin on vastuolu ja ma mõistan seda.  See on minu traagika. Ometi ma lähen edasi, eneselegi aru andmata. Lähen ja armastan.
....
Öö on möödas, öö mil mõtlesin kõige meeletumalt. Pärast tormi on rahu, värske tuulevine paneb põsed kergelt õhetama. Vaid üksikuid pilverünkaid täis meeleheidet roomab veel üle taeva lõigates šopkade harju. Kõik liigub, aeg seletab, miks ja kuidas. Oleme ajaga ühelt poolelt.

14.10.70
Vaatan tagasi. Näen mineviku valu ja rõõmu. Kumma poole peal ma kasvasin. Riiet, leiba - seda kõike on jätkunud. Veel kordagi pole kellegi ees häbenenud, kuigi paremini ja moodsamini võinuks alati elada.
Ka raamatute jaoks on raha jätkunud. Kord andis isa, kord ema, vahest ostsin omateenitud raha eest. Lugesin palju; halba ja väärtuslikku läbisegi. Hakkasin mõtlema nii nagu raamatu inimesed, nii nagu kirjamehed kes neid tehismaailmu kokku laovad.
Mul on olnud sõpru halbu ja häid. Igaüks on enesega midagi toonud või äraviinud. 


Esimest korda kui Andrest nägin, toda vibalikku, siilisoenguga pisut närviliste liigutustega poissi, ei võinud ma mõttelegi tulla, et temast saab mulle üks lähedasemaid inimesi, esimene võitluskaaslane. Läksime koos koolist koju, kool oli siis meie jaoks veel suur ja salapärane kõigi oma klassitubade ja koridoridega ja rääksime õpetajatest, õpilastest. Oli sügisõhtu ja hämarus muutis porise tänava veelgi tumedamaks. Hüppasime üle loikude, komistasime suurtele väljapuhastamata kruusakividele. Oli hilja ja parema meelega oleksin koju läinud, kuid tollel salapärasel poisil oli mulle midagi näidata ja uudishimu tõmbas. Suur maja ei olnud neil veel valmis, väike oma köögi ja ühe toaga tundus aga madal ja pime. Andrese ema nägi siis veel noor välja, isa on aga ikka kuidagi vana ja haiglasena tundunud. Ema askeldas köögis, keetis sigadele kartuleid, isa luges ajalehte. Läksime suure maja pööningule. Andres süütas tule ja hakkas ühes nurgas kõiksugu kraami välja pakkima. Tõesti oli mida näidata, minu väikene süda sai suurt kadedust täis. Seal oli prepareeitud konni, nastikuid ja rästikuid; oli liblikaid tavalistest kuni kõige kummalisemateni ja mardikaid, mis hirmu peale ajasid. Oli öökull ja orav ja rott, rähn, pääsuke ja lõoke. Senini olin sellist kraami vaid muuseumis näinud, kuid nüüd olid nad mu käes, mu sõrmede vahel.


Soe pimedus

ümbritseb mind,

ole mu ligi

üsna näo ja põskede vastu.

Küsin iseenese mõtet

olen tutune.

Mu aeg kaob värvide ja helide rüppe.


Kajakaid lahejääl kiljub

linnade tuled mõtlevad neile

avamerel on torm

soojad kohvikud

rannaäärsel teel

täis värskete saiade lõhna.

Istume siin oma

pisikeste maailmade keskel

oma pisikeste rõõmsate ja murelike

maailmade keskel

kui kajakad merejääl

tiivad tormile vastu.



Surm juba päitsis seisis

ja teed näitas.

asemeks paljas maa

peapadjaks kõva kivi

katuseks tuuline taevalaotus.


Kuulsus laienes nagu ringid vee pinnal.

Ent samavõrd nagu kasvasid tema

teadmised ja kogemused

paistis teiste seast silma nagu õunapuu

metsapuude hulgast.


Lumi kehale, silmile

külm ja pehme

südameile elmeid

kindamustriseid puistab

Päeva hämar

tunde punub

kojusõidu kindaiks

Öö keha tuikab.


Tähed langevad

täis lootusi on pea

pimedus mu automaadi peidab

eemal linnast

inimeste üksindusest

hangedega vestelda on hea.

Küünlakuu , miks vaikid 

miks tuikab öö su kehas.


Kes mu leivasse segas valu

et ma kisendan taeva poole

et keha on hirmuhigis

Lund, lumevalgust vaatan.

Lumeroos õitsele sa lööd.


Ma olen inimene

kui valgus pöördub me silmi

pöörake end pimedusse

karjuvad nad.

pekske surnuks

keelake nende teosed

kuulutage hulludeks

Ma olen inimene

ma ei saa seda kaasa teha.


Õhtu silmile

valu huultele

Ennast nutta ei saa

Vangi vabadus

vangla vabadus

tunnimees kambrisse vahib.

Kevad lumele

arm hingele

surm puhastub öös.


Elule küllap tulen

kui lastakse tulla

kui ei lasta

põgenen siit.

Avan värava

enese võtmega

kevadhommikusest lumest

üle vaatan.


Toas leivalõhnalises

jõulukuuske ema ehtis

piparkoogist jänkud karud

oksadele riputas.

Õhtul vildid käpikud

saaniteki all on soe

kiriktee, kiriktee

sõduri jalad valutavad

sõduri käed valutavad

kiriktee kiriktee


Jänkukese jäljed

raudteeäärsel tundralumel

valge vari, valge vari

ära keela

lambaliha kokk meil täna keedab

hämaruses mustlasviise plõnksub


Soeniiske rohi põse vastu

pohlavarred karedad kõditama

uni sa naerusuine tüdruk

mind valdad

kurekellade maalt kaugusse kannad

tormist sasitud rannamändide vahele

kus esmakordselt tundsin Su.


Lillevalge krae

rabaojale põimis hilissuvi

murakail sügiskollaseiks

tõmbuvad põsed

madalal mäetippude vahel

jalutab päev

talvetuuli kusagil kogub

pimedus katab päevad.


Hämar tuba

su juurde tuleb õhtu

tänavate valgus ja koltund paber

aastaid kuivand

niiskeid sõrmi puudutab

Kas süütad küünla?


Viimased uudised

15. detsember Igaviku müksud
13. detsember Vitsaga või vitsata?
12. detsember Lugu puldankotist