1967 aasta on olnud rikkalik katsetuste aasta. Tegin valiku. Kunstilist väärtust on sellel vähe, kuid tolleaegsete meeleolude peegeldamiseks piisab. Mõned mälestuskillud seosnduvad Andrsega.

keset tänavat

on öö

siis nägin eemal väravat

on öö

tuul ulub

räästas rennides

on öö

seal ülal lapsed voodites

on öö

sean samme läbi müüride

kaoks kuri ja ta öö.

Ma käisin teda piiritusega pesemas

  päranduse sai keegi

    kodukootud natuurfilosoof

      aga varsti jäi rasedaks.

Eile pandi kirstu ateism

käisin kruvisi keeramas

Kõne pidas sm. idealism

      ka tema on vana ja suremas.

Eile maeti ateism

Me käisime noortega vaatamas

Südamerabanduse sai pessimism

      sest elu me muutsime jaatavaks.

Nüüd teadke, et Jumal on meiega

      ja teadke, et tuul puhub päri.

Kauguses kohab üks remmelgas

      sinna maetigi ateism ja ta plärin.

On hommik sädelevas kevades

tuul tasa väljadele huikab

ning päike rohus kasteses

end ringutades, hommikunes ärkab.

Kas, längus, tahmund sauna taga

on kõrvad rohelised kiki ajand

suur värskus talve unisuse ajab maha

kui poleks teda keegi, iial vajand.

On hommik puhkend üle lobiseva oja

ja tungind üle linnutee.

Ta seisab täna sinu rajal

ja kingib tulevikukee.

Jooksevad tähtede rivid

näe kõikjal on valguse sööst

Ärkavad tarkade kivid

part tõuseb ehmunult ööst.

Must vaikus kohinal käis

silmil kõdunend edu mask

häving kui verine täi

sulatab neli miljardit last.

Lapsed lasid end õhku

mist sellest, kõik arenev.

Enda tunnetus läks põhku

edu hävingu lapseks sai.

Kirjastus "Eesti raamat"

Hääliku märk kirjas on täht

koma seisab natuke taamal

tal on soolestikus verine vähk

Esimesel juhul on küsimus

kas surra rindlause järel

või sööta siga virtsases sulus?

Teine võimalus - villid riiklikul säärel.

Tegusõna olevik on siiski kaheldav

sest kõik tehtav on mineviku tulevik

Otsene kõne peab tulema nuheldav

muidu tuleb määrus nii imelik.

Sõnad pool ja veerand

kirjutatakse järgnevast sõnast lahku

eile avati lubjatud mullad

et magada silmad makku.

Otsekui räpane käsi

laksatas see küsimus näkku

ära mult midagi päri

uues noas oli seitse sälku.

et vaadata lõpuni

kosmose hinge,

et magada

tehes kaasa ta ringe

ja surra siis

naeratus näol

kadunud viis

vaikselt puhkamas kalmu vaol.

Mul lõõmab hommikune värskushoog

linn kõmiseval sammul astub tööle,

See on kui tuul läeks üle rannaäärse roo

ja kahisedes tõttaks helge igaviku poole.

Ma hüppan üle kastest pestud läve

ja päike vastu tuleb mul.

Siis tunnen kuidas elu murrab suremise mäge

ja tugevaks saab õnne muul.

See hommik alatiseks meelde jäägu

et päevadel mil mure katab pilvedena hinge.

Ma suudaks uskuda veel tuleviku rõõmsat kulgu

ning võita lootusetust, paigaltammumise ringe.

Pilvedest lambad ei püsi

taeva tarandikes.

Nii nagu must lumi

päikesepaistelistes rentslites

sulab ära

nii pilvedest lambad

emmatud päikese kiirtest

hajuvad, kaovad ja sulavad ära

need lapsepõlve

taeva tarandikud

ja pilvedest lambad

nad kaovad, hajuvad, sulavad ära.

Torm mustade hobuste seljas

välgu kapjade plaginal

ise vaikusse röökides

jooksis üle mu heinamaa.

Viis lilled ja tärkava rohu,

viis une, viis hämuse rahu

jäi rahutus must ja sünge

ja usk, aga rõõmus ja helge.

pistis jooksu üle välja

üle prootonite välja

muutkui välja,

välja, välja!

Hing ei saanud lahkuda

pidi sappi lakkuma.

Aga veri jooksis välja,

üle välja,

välja, välja!

Mere vesi oli juba teist päeva 26 C soe. Rand kihas pruunist inimeste massist ja kõik olid kuidagi imelikud. Andres tuli õhtul meilt läbi, läksime jalutama. Lihtsalt käisime mööda randa ja ütlesime kahesõnalisi lauseid, pärast tüütas ära ning hakkasime filosofeerima. Oli juba pime, kui istusime ja ootasime bussi, tahtsime peatuse võrra edasi jõuda. Tüdrukuid ja poisse läks mööda, nad naersid, mul läks süda pahaks, lääge klomp tõusis kurku. Andres ütles: "Noortele kuulub surnuaed!" Ka mina hakkasin naerma. Kohvikust tuli vanem härra, selline kiilaspäine ja noor plika sigaret hambus. Me ei kannatanud ikkagi välja, tõusime ja hakkasime minema. Jõgi helendas kuidagi lillakalt, päike oli tegelikult juba ammu loojunud. Paremalt paistis televisiooni mast, lennukid urisesid peakohal. Väravas läksime lahku. Kell näitas laual, et 20 minutit puudus 12-st. Kui voodi sain oleksin tahtnud kangesti nutta aga pisarad ei tulnud.

ja magama jäin.

(Auto sõitis lõginal akna taga)

Magama jäin

aga und ei näind

(Joodikud laulsid

"Suur ja lai on maa...")

Mis kasu sest oli,

kui und ei näind

(Keegi põrutas aknale)

Ei mingit sabinat

ei mingit pabinat.

Und ei näind.

(Kell helises veerand kaheksa.)

Surnuaia väravad pandi kinni,

uksele kleebiti - INVENTUUR.

Mis kasu sest oli,

kui und ei näind.

Magama jäin

aga und ei näind.

lamavad tomatisel liival

nuttes taga magusaid veine

joostes samal ajal hullumajja

aknad on puruks löödud

killud visatud sinepi basseini

kus nad sulavad

ja pohlamoosiks muutuvad

detaili numbreid on ritta laotud

ja mosaiigiks laotud

nagu inimeste pead

mida kirjatundjad põrgus näsivad

sügisesed lehed lasevad tähed maha

kust järgmisel aastal kasvab uus põlvkond

põrandaharju

siniseks värvitud ahvid

söövad lendavaid taldrikuid

mis ühest galaktikast teise

suppi veavad ja lusikad

maale on unustanud

kaine mõtetus olemises

lamab hingeldades

sappi oksendades

meie kõrval

nuttes lõhkikistud poegade pärast

kes hapnenud ajast

ja nurkadeta ruumist

hallitanult välja visati

ja niutsudes puruks heideti.

intertne mass on hulluks läinud.

Nad ütlevad: "Pole sul abi Jumala käest."

ja naeravad

mustjassinised kõhud vabisemas.

Hullumeelne õpetaja

ja hullumeelne minister

hullumeelne arst

ja hullumeelne raamatupidaja

ja hullumeelne direktor

ja hullumeelne dekaan

ja hullumeelsed

kümme tuhat rahva seast,

kes ümberringi Jumala vastu panevad,

kõik see inertne mass röögib ja märatseb:

"Poo risti, poo risti!"

Aga sina, Jehoova,

oled kilbiks minu ees,

ja minu au

ja see, kes mu pea üles tõstab.

Järgmisel päeval läksin Andrese juurde. Ta oli õnneks kodus. Aarel oli isa surnud ja oleks pidanud nagu kaastunnet avaldama, aga me ei teadnud kuidas seda teha, et midagi vastikult ametlikku välja ei kukuks. Lõpuks otsustasime, et eks siis näe, kui me teda kusagil kohtama peaksime. Andres keeras raadio lahti, biitlid röökisid. Ütlesin, et tõmbab nagu piitsaga üle selja. Keegi koputas. Aare tuli sisse. Panin raadio kinni. Avaldasime kaastunnet - täitsa hästi kukkus välja, muidugi ei tea, kuidas talle omale tundus. Tegin akna lahti. Hea värske õhk hoovas tuppa, vastasmaja ees läksid kaks tüdrukut, rääkisid kõvasti, vist vaidlesid. Teisel oli sukk puruks, täitsa narmendas. Istusin uuesti diivanile, Andres võttis kitarri ja laulis, ümisesime kaasa. Oli juba pime kui tõusime, et koju minna. Rohelise tänava nukal tuli üks blondeeritud kuju vastu, oli klassõde. Ütlesin tere. Vastust ei saanud. Olin rõõmus. Ajas südamest naerma, kas tõesti oli alandav üht baptisti teretada. Veel voodiski ajas naerma.

Sõidame juba teist päeva. Teist päeva mängivad nad kaarte. Istun täna külgmises pingis, ühelpool pinginaaber, ühelpool klassijuhataja ja ees on riided. Riiete taustsüsteemis oleks meid vahva vaadata, mitte füüsikalises vaid vaimses mõttes. Ma ei tea, keda riided kõige enam eelistaksid oma vaatlustes, mina huvituks kõige enam ehk klassijuhatajast, on tohutu vahva teda jälgida ja nteha igast ta liigutusest ja ilmest järeldusi. Märkasin midagi kummalist, midagi väga tuttavat, aga siiski antud juhul kummalist. Vaikisime. Palvetasin.

Aeg läheb. Tolmu klopib põrandalt üles. Aevastama ajab. Teeääres on riste, mõned sammaldunud ja vildakad, mõned ristilöödukujutisega, on ka valatuid. Oleme Leedus. Jälle tolm. Keegi väitis siin ennem väga asjalikult, et Leedus ja Lätis pidid inimesed hoopis usklikumad olema. Ta rääkis seda sellise tooniga nagu meil Eestis inimesed suurt ei usuks ja kirikus ei käiks - kui, siis ainult vanad. Olen usklik. Õhtuks oleme Klapiedas. Ööbisime telkides. Õhtul istusime lõkke ääres, oli naiivselt hea olla. Lõpuks hakkasid ümber lõkke jänkat tantsima, selles oli midagi meeleheitlikku ja mulle tuli meelde Harper Lee "Kärbeste Jumal". See nali pani mul sees keerama. Hommikul sõitsime Kaunase suunas.

Istusin pingil, mõtlesin. 

Ämardus, üle tee lõi vilkuma reklaam. Tõusin, et koju minna, kuid otsustasin ringi, mis ma sealgi tegema hakkan, lugeda ei viitsi, kirjutamiseks pole tuju. Inimesi läks jälle mööda, igaüks oma suurest täiusest ja üleolekust pakatavalt teadlik. Rumalad, kõik see on vari, milleks ja kellele seda vaja on. Enda olemasolu julgustuseks: see on ju nõmedus. Homme määndume, ussid poevad ninakoobastesse  ja silmad poevad välja. Ei, see on hirm, nad tunnevad hirmu. Elus peab olema millele toetuda. Ei, need pole omavahelised suhted, kohustus ega armastus. Need on suunatud suurused, suunatud kaduvaile objektidele. Oleks vaja midagi väljaspool aega ja ruumi. Midagi mis annaks elule mõtte. Oli pime ja eemal kohviku aknail liikusid tantsijate varjud. Tõusin, aga nüüd juba, et koju minna. Kell oli vist pool kasteist juba.Tahtsin magada.

sa

siirast

vaikuts rebib

lahti

sööste öösse

pimeduse laguneb

kvantide määratuks reaks.

oravast õõtsumas oks

kusagil kaugel särab kui taevas

lumiste väljade kohal.

rõõmutu udune tuul

vingumas roostetand traatides

olen omal sel ainsamal kuul

olen tuul, olen tuul

sel ainsamal,

viimasel sügise kuul.

kaua

kas kaua veel

pehmetel patjadel

vajub

isegi raske päev.

Kuhu?

Kauaks?

Mispärast?

Eile, homme

ja täna.

Ikkagi läheme ära

mõistis ka keegi Sind?

laulis tuul räästas

kiskus hämblikuvõrkude räbus

raputas pääsupesade tühje kesti

jooksis siis kiiresti üle katuse

korstanas hullas ja mõllas

tahma suust ja silmadest

viimaks naerdes katuselt

aknale kargas

kargas ja koputas

lõgistas raamides

surus nina

vastu külma

klaasi

ja irvitas.

Kui otsaesine surutud

külmale klaasile,

vaatan

külmvalguses sügist.

värvides lehed,

katuste kurb plejaad.

Oh rõõmutu,

rõõmutu sügis

leht lehe järel,

pilv pilve järel,

värv värvi järel,

porisse langeb

üle loikude liugleb

ikkagi porisse langeb

katuste kurb plejaad.

kipsist lõvi,

ja südames teine,

kas samuti kipsist?

Lõvide lõvi...

raja ääres

vabade

rabamätaste

all

on me tugevus kasvanud

turbamätastes tungelnud

toitva pinnase otsinguil.

astus viiskus

pikki raiesmiku teed

elas jõi

ära kärvas

päikese punases langeval

lehisel rajal.

veel kohal

laskub sammudel

vaiksetel maha

kobistab treppidel

puistel kui tahaks

vaikides tasa

langeda maha.

kuused

lapsed

ehted

pakid

härmas puud ja lumetordid

ilm on õnnes

valguses

jõulurõõmes, südames.

Inglid

pilved

keerubid

kuu ja tähed naerusui

maailm - Kristus sündind meil.

linnades

härmas metsade rahus

jõuluvaikusse kutsuvad Sind.