Vihmane õhtu. Tulin vaimulikult kontserdilt. Võibolla oli see kõik iluski, mis seal ettekanti, aga minule oli see võeras. - Mu hinge laul on vaiksem ja unistavkurvameelne, - kõik teised võõrad viisid ei leia sealt vastukaja. Istusin seal müüri nurgas, kuna elektrilamp omas kiirgavas heleduses otse näole paistis. Kogu kehad tundus roidumus, - hoovas nagu niiskust liikmetest. Kuulasin ning vahtisin tuttavaisse nägudesse, mida siin küll nii harva ette tuleb. See seal teine pool rõdul on noor terve näoga õpetaja maalt, kes ikka nii lapseliselt naeratab, - teine tema kõrval keegi upsakas vanapoolne proua, tumepruunide silmadega, mis muidugi kaugel pimedas ei paista. Eemal seisab blond noor neiu, - ka selle nägu näib nii tuttav, ehk on koguni üks endistest õpilastest Pühast ... Homme on üld Saaremaaline laulipidu, ning selle tõttu on nii palju noori ka maalt juba linnas. Kui ilus ilm, lähme väikese "Maajaga" Loode hommikul kell 8. See oleks väga kena. Nüüd aga soovin vaikust, tunnen kuidas väsimus jälle kehasse kogunema hakkab. Millest tuleb selline niiske roidumus, just nagu oleks suvel soos maganud, ehk kaua aega udusel hommikul kusagil istunud. Eile õhtul mõlkusid niisugused kurvad mõtted ja täna hommikul ei olnud sugugi parem. Nüüd ei ole ma küll kurb, aga mõtted ei tööta hästi. Sirelid on juba närtsinud, aga nad lõhnavad veel.  ... Taevas selgineb, kell on 10.

Pühapäeval oli laulupidu. Inimesi murdu. Päikene sädeles nii soojasti, kuna rannas vinge meretuul pärnades kohises. Hommikul käisime loodes. Ilm oli veel pilves, aga nii palju õisi kõikusid tuules. Tumerohelised kaselehed läikisid...

Pidu oli siiski kaunis ilus, sest mõnigi tuttav oli pargis, kellega paar sõna juttu ajada. Isegi väike meriroheliste silmadega Martha sealt kaugelt mererannast oli tunud. Jalutasin mullaseil varjurikkail puiesteedel üalju, palju.

Laupäeva õhtu. Peaaegu terve nädala unistasin kojuminekust, nüüd aga sajab. Sajab nii palju suruvaist pilvedest. Nii parem ongi, et korragi saaks maha muljutud see otsatu tolm kiviseil tänavail. Ah kuis ihkan vabadust oma ümber näha, kõrvetavat päikesepaistet, metsa ja merd. Ei tahaks enam näha neid, kes nimetavad end arenenuteks, tundeinimesteks. Soovin põleda tugevaks päikese tules, mis kõrvetab seal põllupeenardel. Tahaksin sinuga Isa, minna jälle läbi otsatu suveööde hämaruse kaugele, kaugele... Nagu me ikka läksime sinetava õhtutähe saatel üle lilledega kuhjatud põllupeenarde,  mis looklesid noore rukki vahel, kuni mereääre. Kui istusime siis külmal kivil ja sulpsisime jalgadega vette, oli see kõik nii otsata elus. Kus oled sa praegu, sa väike tummalt säravate silmadega unistaja, kellest nüüd tahtmatult iga päevaga ikka enam võõrduma pean. Kui ilus, kui käiksime praegu veel väikestena käsikäes kooliteed... Kas mõistad mind veel nii hästi, nagu siis? Tahaksin näha su sügavaid silmi, siis võiksin kohe iseomale vastata. Ootan kokkusaamist ühel ilusal pühapäeval, ehk ma küll veel ei tea, millal võib tulla see. Mõnikord kirjutan sulle kirja, aga muidugi ei oma sa neid, sest need lähevad kõik lauasahtli taha nurka ja jäevadki sinna. See oli 30. juuni õhtul kui kirjutasin sinule: "Aknad on pärani lahti ... vilu õhtutuul tungib tuppa. Mõttes tundub nagu tungiks magusamat sireli ja põllulillede aroome sisse, aga seda tegelikult ei ole. Pealegi on mu ees kimp lõhnata põllulilli: kasteheinad ning punased ristikheinad, - mida ühel õhtul linnaservalt toomas käisin. Nägin teel valgeid ristikheini ning jaaninuppe. Tuli kohe ette nagu astuksin seal ilusal teerajal edasi, mis viib koolimajast Metsakopli. Kõik on ainult unistus, - mitte midagi täielist. Ehk mis vahet suudaksin teha ma tõeelu ja mõtete vahel, kui mu öösised unenäod on liiga selged, - päevased läbielamised aga ruttu ununevad pisiasjad. Paar nädalat tagasi sadas siin alevi tolmuseil tänavail toome õilme lund... Nüüd õitsevad lugematud sirelid, valged ja sinised. Kui uimastav on nende lõhn! See oli jaanilaupäeva õhtu, mil jalutasime pimedas pargis kiivaseil kõnniteedel. Rannale veeresid vahused lained, - üle mere leegitses suur jaanituli tundmatult saarekeselt. Siis lõhnasid ka minu toas valged sirelid. ... Pühapäeva hommikul käisin Loodes ... Ja siis oli veel paar sõna järgnevast pühapäevast, laulupidust ja tuttavatest, ning oligi üks lõputa kiri valmis. Prügikastis on niisugustele lipakatele ruumi küllalt. ... Oh seda suruvat vihmast õhtuhämarust kitsas toakeses, mil hing igatseb vabadust - päikest.

Eila olin kodus. Oli siiski kaunis õnnelik päev võrreldes kõigi teiste niisuguste sündmusrikaste päevadega. Laupäevane sõit ja õhtul peale sauna surnuaial viibimine mõjusid juba suurepäraselt. Päeval oli surnuaias kaunis ilus. Kõik liiguvad heledais suveriietes põliste puude vahel, kus kostavad muusikahelid, mis küll just kunstiliselt ilusad pole - ja koguduse vaibuv laul. Otsisin Idat. Alguses kohtasin kõiki, isegi Marthat ja Siirit, aga teda polnud. Siis leidsin viimaks ometi kusagilt teekõrvalt tihedast inimsalgast. Valge päevamüts üle silmade vajutatud ja tumeroheline kleit valgete kantidega, - moodsad värvilised sukad ja lahtised kingad, - aga tundsin siiski kohe. Pealiskaudselt võin kohe otsustada, et ta on end veidi muutnud kui mineval aastal. Rohkem päevitanud ning räägib vähem. Pole enam niisugusi surnukahvatuid käsi ja imevalget nägu, on veidi pruuniks põlenud. Kuid ilus oli ta nii! On veel plika, aga võib siiski täiskasvanuks sama hästi harvata. - Tolm palav küll, ja päikese kõrvetavas, need tundusid tüütavana, ning et nädala läbi olin unistanud mereääre minemisest, siis tegin temalegi sarnase ettepaneku. Kui imelik, ka ta oli peaaegu terve nädala sellest mõelnud. Läksimegi. Käik jäi igaveseks mälestuseks, teiste omasuguste seas. Noored rukkid ja lugematud põllulilled! Üleval tumesinine taevas kaugusesse uppuvate valgete pilvedega, mis heljuvad metsade kohal. Riietusime lahti, ja hüppasime nagu kalad viludes vahutavates lainetes, mis päikese säral hõbedasena virvendasid. Kui kaua olime vees, seda ma ei tea, aga mäletan, et oleksime tahtnud veel küllalt olla. Õhtul kui kirikumõisas pidu algas läksime aeda ning istusime seal loojeneva päikese kullakiirgavas varjude meres - tiigikese kaldal mille pinnal paks vesi vesiläätsekestest vaip. Kui vaevalt kuuldav oli pärande sahin. Rääkisime peaasjalikult kooliajast ning õp. Uustalust. Külgedest, mida võib tema juurest leida, ja mis jäävad saladuseks - sest saladusline tüüp on ta tõesti, kõige oma väljapaistvate nõrkuste peale vaatamata. Imestasin nii väga, kuidas areneme nii ühesuguses tempos, kõik millest mina olen rohkem hakanud aru saama, saab ka tema sama palju aru.

Näit. "armastus" mille nime ennem põlgtusega tarvitasime pilkamiseks, on nüüd hoopis isesuguse mõiste saanud mõlemi juures. Puhas, truusüdamlik armastus on siiski kaunis luuleline ja kõrge asi, kui teda sellena mõistetakse tarvitada; ehk kui kaks täiesti puhast kõrgeaatelist tervet hinge üksteises vastuarmastust leiavad, mida ükski puhang kõigutada ei jõua, on ikkagi üks "suur" asi elus. - Õhtul istusime Metskoplis keset heina ja rääkisime tulevikuplaane üksteisele. Ta usub ka nüüd, et see ikkagi nii on: Kui üks inimene mõtleb " tungivalt" teisest on "sunnitud" ka teine sama tegema, kui ta seda ka sugugi ei tahaks. ootame mõlemad jällenägemist õp. Uustaluga. Ida on sunnitud seal ilusas looduse rüppes kiire tööga aega mööda saatma inimeste seltsis keda ta vihkab, - mina aga siin tolmuses linna palavuses kõiksugu uute, ennenägemata tüüpide seas kodu ja väljamaa linnadest. Omajagu huvitust see ju pakub aga ometi tundub ruumikas töötuba mõnikord kitsa vanglana, kui ka hinges tõuseb igatsus suureks päikese ja vabaduse järele.

On möödunud jällegi üks ilus pühapäev, millest mii ilusaid kui valusaid mälestusi. Kohtasin Idat. Käisime meres suplemas. See oli tõesti suurepärane. Üle lahe paistis poolsaar nii selgesti oma majakeste, veskite ja metsadega. Müristas õige vähe kuna pilvevine nii tume üle poole taeva kerkis. Meri lainetas nagu harilikult ikka, tasa, - vaiksesti kohisedes. Läksime õige sügavasse vette ja suplesime täie jõuga. Nii ilus, kui jalad kerkivad ning lained üle pea paiskavad. Üleval taevas nii sügav, ning all kõva valgest liivast merepõhi, millel - kasvavad nii pikad vesikasvud. Käisime veel kirikumõisas. Selmat ei olnud kodus. Valge jasmiin pudeneb laotades oma viimseid lõhnu ümbrusesse. Aed on juba niidetud, niisama ka osa koplist. Lillelained langevad iga päevaga vikati ohvriks, et muutuda kuivanud heinapepredeks. Õhtul käisime teda saatmas. Rääkisime palju, palju ning võib-olla pole me kuangi teineteise vastu nii avameelsed olnud nagu sel õhtul. Istusime metsas jalgrajal. Ta on tõesti vaene, - täiesti koduta - hooldajateta. Minul on need veel kõik. Päris piinlik vanemate liig heasoovlik hoolitsus mõnikord. Läksin meelega veel öösel läbi pimeda Metskopli ning siis põllupeenrat kaudu koolimaja juurde. Ta kutsub ju, see imeline vägi! Kas tõesti selles tolmunud vanas majas on see imejõud, ehk rohtunud tiigikeses - ehk koguni kirikus. Ma ei tea vastata, aga tugevam jõud mis mind üldse meelitada suudab peitub selles ümbruses. Salapäraselt kutsub midagi seal. Koju saabudes olid vanemad pahas tujus minu kauase äraolemise pärast ning isa tegi tema kohta nii haavava märkuse, et vaevalt jõudsin vihahoogu taltsutada, ning sõnalausumata juttu teisale käänata. Uinusin ja nägin segaseid unenägusi, mis hommikul veel peas huugasid, ilma et ühtegi juhtumist oleks selgeks pildiks suutnud luua. Hommikuti on mul alati paha tuju, iseäranis niisuguste sündmusrikaste pühapäevade järele, mil olen kehaliselt veidi väsinud. Sõitsin tasases tempos, mõteldes veel ikka eile õhtut nii selgesti. Jõudsin linna 1/2 7.  Tööle asudes tulevad muidugi jälle hoopis isesugused tunded sinna juure. Unistan jällegi võimatumat tulevikupilti ning kujutan end olevat täiskasvanuna. Tunnen, et ainuke elukutse minu jäoks oleks ennastsalgav koolitöö väikeste õpilaste keskel, neile kogu energia pühendades. Ja sellepärast tõusebki see valus igatsus rinnas nii tormiliselt, et nüüd olen 16 aastane, ning sellega oleks võimalik seminaari astuda. Oma närvikuse, mis hoogudena käib, püüaksin välja parandada - ning siis algaksin tõsist tööd, nii vaimlise kui kehalise jõuga sellele andudes. Mõttetu, kuid kaunis rõõmus meelelahutus unistamiseks. Lõunal einestasin pagari äris ning hulkusin siis sihitult tänavail. Tööga olen siiski enam vähem nüüd rahuldud, sest tunnen, et mind mitte ainult teravad ja etteheitvad pilgud ei riiva. Sest olen ikkagi enam väärt kui see 2000 mk. mis praegu kuus saan. - Kui palavad on päevad. Õhk on tolmune ja tüütav juba. Ootan vihma, karastavat pikseilma... Praegus istun ja higistan. Kahe nädala pärast olevat Haridusseltsi basaar. Ehk jõuab ka õpetaja U. koju selleks ajaks. Oleks kaunis huvitav teda jällenäha. - Tahaksin luuletada, aga pole sõnu, - valdab roidumus - vaikne üksildus - tume . Käisime muuseas ka Ida endises kodukeses seal koplinurgas kus küla nagu lõpeb, Midagi endisest õnnelikust kodust ei ole seal enam. Katus nagu oleks enam üle seinte vajunud ning korsten viltu läinud. Ainult vana vaher värava juures sahiseb ikka endiselt. Ühtegi õiekest ei õitse endistel lillepeenardel. teerada on kasvanud täis kummeleid ning suuri nõgesetaimi. Tean kui ta mineval aastal samal ajal oli sunnitud üksinda öid möödasaatma oma väikese poolõega, kes nüüd kaua juba puhkab seal, kus männid nii vaikselt kohisevad ning õied kalmudel kiikudes muinasjuttu sosistavad, - kui kodune tunne asus siis seal. Läksin sagedasti salaja peale päevase töö sinna, et olla temaga seal väikses majakeses. Seesmiselt alati korras, harilikult õhtuti aknad lahti, kust hoovas lillelõhna tuppa ning võis ka salaja tolmusel maanteel liikuvaid inimesi silmata - õues aga õitsesid paljud lilled  hing õrnad ja karjuvad. Ise ta oli enam täiskasvanu kui plika oma lapsetäiuses. Patsid musta paela alla ümber seotud, kitsas lühikeses kleidis palja jalu seisis ta sagedasti trepil ning vahtis oma tumedate sügavate silmadega tühjusse. Oli rahulik vaikne, aga silmadest paistis otsatu trotsivus. Niisugusena nägin teda harilikult ikka kui ta oli rahulik, ehk kurb. See on kõik juba möödas ning ei tule ehk kunagi enam tagasi. Ootame aga mõlemad kiiremat edenemise taktikat, niisugune pikaldus on otsatu närev. Olen huvitud, kas lähimad nädalad peaksid midagi huvitavamat tooma.

Täna on harilik äripäeva õhtu. Onu ja tädi heinamaal, võõras vanaeit talitab köögis, väike poiss küll minu juures: pläristab ja küsib, mis hirmus, ütlen ikka "jah, jah" ning korrutan oma pikki mõttelõngi edasi. Polekski midagi kirjutada, kui poleks olnud seda imelikku paadisõitu Loode. Eile õhtul kell kuus läksime läbi pargi randa ning sealt paadisadama. Valisime omale kaunis ilusa paadikese ning asusime sisse. Mu esimene meresõit oli see, ning sellepärast õige huvitav. Meri oli peegelselge, virvendas ainult "sirgjoontes". Päike vajus ikka madalamale ja madalamale, kuni kadus pilveliniku. Kord ringi ilusad rannamaastikud ja väike saareke meres kus värsked heinasaadud nagu õunad ritta seatud. Ei tea, kui pikk just on Kuressaare ning Loode vahe, aga imeruttu jõudsime meresse ehitatud laudsillani. Sidusime paadikese kinni ja läksime loode: Rannal sahisevad noored rood, meri läigib... Tumerohelise lehtmetsa servas kohvik suure "verandaga". Puude vahel lugematud heledates suvekleitides inimesed salkades söömas toredasti kaetud kohvilaudade taga, - halliksvärvitud aiatoolidel itudes. Tuju kõige parem, kõik naeravad ja lagistavad: daamid suitsetavad härradega võidu. Hämmastusin, - kuid kogusin end pea, kui nägin et siin seltskonnas palju teisi tähele ei panda, kui ainult "omakohaseid". (Olin uhkegi oma paljaste säärte peale, kus teistel siidusukad vilkusid.) Asusime kusagile lauaotsale, sest teine pool sõid juba kolm peenet daami. Peremees tellis kohvi, koogid võeti pagariärist ühes. Kole kuum oli teine, pole niisugusega harjunud, - kõrvetasin esimese lonksuga keele. Pärast jalutasime Maarjaga metsas. Harilik mets nagu ikka - hein veel niitmata. Kuid palju kodusem oli jalgrajakesel tundmatu metsasügavusse lipata kui niisuguses "saksameelses" seltskonnas istuda. Isegi ettekanded (meeste koori laul) oli puht saksakeelne, arvamata siis publikumi omavaheliseist kõnelusist! - Suuremalt jaolt noored saksa üliõpilased esinesid kooris. Pärast algas tants muusika saatel. Ilutuled särasid pikkade ridadena puude vahel. Oli juba kaunis pikk ning kitsas laudtee meresse mis iga sammuga allapoole kõigub. Oli veidi tuulisem ning isegi väikesed lained lained. Ronisime paati. Kogu rand oli kogunud süstasid ning paate täis isegi kaunis suuri purjepaate. Kui ilus on purjepaat eemalt. Kuid väga meeldib mulle ka väike valge süst ühe sõitjaga vahutaval merel: - kui luige! Taha jäi tume mets lugematude ilulaternatega siramas, ees aga park, loss ning ilus paadisadam, mille valgustud aknad pikki varje lainetele heitsid. Kaugusest vilksatasid majaka tuled. Vesi oli nii soe, et pidasin kogu tee teise käe üle parda voogudes. Tuli kange himu pritsida hõbedasi veetilke õhku, ning paiskasin vett haige-maja poole, mõttes saates vaese "Esmele" tervisid, kes peab lamama praegus oma haige jalaga seal akna all voodikeses. Käisin teda üks õhtu vaatamas. Oli saanud oma sõbrannalt Pühast pika kirja, kus õige palju uudiseid oli Püha haritlaste isiklikust elust. Oli minulgi huvitav lugeda. - - - Jõudsime sadama, randa ja siis parki. Tulime Kuursaali eest läbi. Oh missugune imelik pilt. Nii tume mahe suveöö põliste pargi puude all, - liivaseil kõnniteedel liiguvad valged inimkogud läbi pimeduse vaevalt märgatavalt. Siin kerkib ülesse tore heledasti valgustatud suvemaja, Kõrged lahtised klaasaknad, heljuvad loorkardinad seintel pildid kuldraamides, hõbedased vaasid elavate lillede ja linadega kaet laudade ääres siidis kahisevad naisterahvad ning heledais suveülikondades mehed. Jutlevad ning sõivad maiustusi, mis pole igaühe jaoks tehtud. - Ja kõik on nii särav, - kiirgad, heljude heledas roosaks valguses. rohkem ilusa unenäo sarnane kui tõelikus. - - Ranna puiesteel jalutavad inimesed, istuvad pinkidel mererannal ja kuulavad suveöö magusaid viise. Kergelt lainetab meri ja peegeldub seal tumedaid randu. Kaugelt üle vee paistab Loode ilutulestik nagu suur tulekahi. Tolmusel maanteel sõidavad mürinal autod, valgustades oma hiigla nõiasilmadega ümbrust. Tänaval jätan teistega jumalaga ning sammun üksinda Allee tänavat kaudu kiirelt edasi. Pea kumiseb veel kiires tempos. Kuulen inimeste naeru ning üksikuid saksakeelseid sõnu. Alles kui jõuan Põllu alevisse astun pikaldaselt edasi ning vajun nagu poolunesse. Nii vaikne, ei ühtegi inimest. Vast uinuvad juba inimesed siin väikestes ajamajakestes? Jõuan koju ning viskan väsinult voodi. - pigistan silmad kinni, aga nendel on imelik vägi sees, ikka kisuvad end ise pärani, nagu tahaks ikka rohkem ning rohkem näha. Kõik nagu elab veel ümber, mängiva muusika saatel. Viimaks ometi hakkan harjuma toa õhuga ning kella ühetoonilise tiksumisega. Uinun omalgi teadmata millal ning näen suuri maju ja noori õigusteadlasi.. Nagu oleksin nendega elavas vestluses, täiesti kaasakistuna tunnen end nende kärmetest liikutustest . Kõik läheb segamini ja jälle säravad ilutuled - mängib muusika uimastavat "valdseri". Natukese aja pärast aga heljun merel keset vahutavaid laineid, ning tunnen lõbu kui need üleparda paati tungivad. ... Hommikul ärkan ometi kaunis karastatult üles, pesen, panen riide ning lähen tööle. Park on vaikne, lehed läigivad päiksepaistel, nagu poleks midagi olnud. Prouad astuvad tolmustel radadel kummitaldadega kingades milledest tekivad kirjud jäljed... Miks vaatan neid jälgi ei tea, aga vaatan lihtsalt kõiki mis ette juhtub. Siis kuulen "susla" vile ning arvan ruttu mis kuupäev juba on, et kas ta ehk juba ei saabu siia mu kooliõpetaja. Imelik!

Täna on esmaspäeva õhtu. Sadas päeva nii palju, et tänavad peaaegu jõgedeks ähvardasid muutuda. Eile ja üleeile sadas samuti palju - järsku tumehallist pilvetopist. Ilmad pole enam nii palavad, tolmu pole väljas olemaski. Ilus jahe on liikuda. Laupäeva õhtul kihutasin mööda niisket maanteed koju. Oli juba kaunis hilja kui sinna jõudsin. Käisin ainult saunas ja läksin magama. Unistasin ilusast pühapäevast.. Kuid sagedasti mida kujutakse nii meeldivana, pole kätte jõudis poolegi seda. Hommik sai sajune. Pärast sai päiksepaisteline, kaunis soe ilm, ning siis läksime Liisaga Nõmme metsa mustikaid sööma. Nii ilus oli kaunis kergelt riietatult ning pealegi palja jala pehmel, mullasel maanteel sammuda, mil ümbrus kõik nii sügav tumeroheline ja taevas naeratab päikene pilvede vahelt. - ehk vajuda põlvini pehmesse samblamättasse.  Tagasi tulles on maastik täiesti suurepärane. Sinikas terav kirik torn paistab üle lehtpuie ladvu, nii kutsuvalt, ning jätab täieliku mõju südamesse. Neiu puhas lapseline unistus! Õhtuks tundsin aga siiski tarvidust kiiremaks lahkumiseks sealt unistuste köidikutest ja sõitsin enne, kui päike loojus linna tagasi. Tuul oli vastu, meri lainetas tumehallina. Kui hää on välja puhata omas toakeses peale kiiremaid sündmusi ja väsitavat sõitu! ... Ühe akna jätan ööseks ikka lahti, ning  sellepärast heljuvad kerged kaardinad tuule liigutusel lillelehtede vahel kui muruneidude linikud. Poolunistele silmadele võivad nad tõesti näida mõnikord nõnda, kui ei taha hästi tulla. On juba kaunis pime, kell saab varsti 11. Tahan uinuda, tunda magust rammestust kehas.

Homme on jälle laupäev. Õhtul ma ehk koju ei sõida, jään teisi laadale ootama. Nii siis tuleb see pühapäev linna tolmuses käras mööda saata. Ehk mis kasu oleks sellestki, kui läheksin maale? Õp. U. ehk pole ka kodu, et võiksin tedagi vaatama minna. Kogu päev läheks muidugi kui helge unenägu, et siis esmaspäeva hommikul jälle tööle asuda paha tujuga, nagu see arilikult ikka on. Õhtul magama minnes tunnen magust rahuldust, hommikul aga mõtlen jälle õhtu peale, et uuesti puhata saaks. Millest niisugune puhkamise ning vaikuse igatsuse tung, ei tea, sest päeval ei tunne ma end sugugi väsinuna. Seda suve nagu mul polekski äripäevadel, ainult pühapäeval tunnen, et on hele päikese sära ja tumeroheline lehestik nii tihe ja varjav kord ümber. Äripäevadel võin aga arusaamata tuimusega näha kuis kerged pilved tumesinises taevas kaugusesse liuglevad. Talvel mõtlesin ikka, et suve saab väga kurb, nutan sagedasti vabaduse järele ja ma, - aga sugugi mitte. On olemas küll niisuguseid raskeid hetki, aga mitte alati. Terved päevad võin nii unistusis viibida, et meelegi ei tule kus viibin, - ehk jälle lasen end töökiirusest ning inimestest nii kaasavedada, et jällegi midagi muud mõtelda ei saa. -- Mu ees närtsib kimbuke valgeid ristikheinu.

Kirjutan ainult sellepärast, et on nii otsatu igav. Olen linnas, eile õhtul käisin pargis tulevärgil, täna aga tahtsin laadale minna. Nüüd tõuseb suur pilv, ehk toob äikese vihma, ning seepärast on nii palav ja väsinud tunne. Tahaksin minna kuhugile sõprade kärerikkasse ringi, sest vaikus tundub uinutavana, kuna magamine helgel suvepühapäeval pole kuigi mugav, kui midagi lõbusamat selle asemel ometigi saaks. Ehk on täna palju tuttavaid siin, on ju laada pühapäev. Siis oleks huvitav. Käisin hommikul pargis kord, aga rong oli juba tulnud, nii siis ei võinud näha tulijaid reisijaid. Oli arglik lootus kohata teda, oma õpetajat, aga ei ... Kurtummade Liidi seisis seal aia najal, teretasin möödaminnes ja lippasin edasi. Oh kui suruv on õhk. Soovin tuult ja viludat vett, jahedamaid voole, aga seda pole. Oh kuis soovin tuttavate ringi. Võib-olla ainult sellepärast, et unustada korraks suruvat ümbruskonda, ning tunda vaheldust vaikses üksilduses elus. Ehk on ikkagi siin!? Nüüd on õhtu, ning hakkan magama minema. Laadal sain said väsitavad-kärarikkad. Tuttavaid oli küll rohkesti, aga mitte palju oodatuid, - Ostsin muuseas musta kleidiriide. Kui ilus on olla lihtne, - täielikult lihtne. Õhtul ära tulles lippasin pargis ringi juhuslikult, ja nägin mõnd hilisemat tuttavat nägu. Tahtsin jääda muusikale, siis aga arvasin paremaks kõiksugustest uutest võõrastest "sümpatikutest" eemale hoida, kus võimalik, sest mõnikord pole see sugugi nii kasulik, kui võõrad tunduvad liig ligidal. Mul on oma südame armsad, kellede ringi ei aita välisilmast uusi juurde võtta, kellega minul midagi ühist, mälestuste võrku pole. See imelik vahesein peab sinna veel jääma määramata kauaks, ehk igavesti. Tunnen jälle igatsust tekkivat Ida järele, pikemaks omavaheliseks jutlemiseks. Jällegi oleks mul uusi mõtteid talle avaldada. Kui imelik on mõtelda: mina istun siin linnakese serval väikses majakeses ja veedan oma pühapäeva õhtut valusate igatsusmõtetega, tema jälle seal kaugel, kaugel metsade ja karjamaade põldude ja heinamaade taga ütikeses kuhu mu jalg kunagi pole veel saanud ... Me oleme ses loodude ääretuses kui tolmuterakesed ehksääsekesed aga ometi tuksub me süda soojas kaastundmuses üksteise vastu - iga verelöök teises sütitab teises elu ja tuld. ... Meil on mõlemal kurvad mõtted, mis saladuslikult mõjuvad kaugest vahest hoolimatalt üksteisele, - me tunneme sagedasti ühiseid soove ja tunge. Ainult jällenägemist!  Tahan puhata, olen väsinud.

Täna on kesknädal. Muidugi ei kirjuta ma praegu sugugi, sest olen nii väsinud, kui mitte selleks nii palju pühjuseid ei oleks. Laupäeva õhtul levis teade, et kurtummade õpetaja on surnud. See vana auväärt hallpea, mu veresugulane. ... Pühapäeval toodi haigemajast ära. Kui kurb ja liigutav oli silmapilk, kui ümbruskonna noored ja vanad kõik kokku kogusid matuserongi vastuvõtma. Preilid ja abikaasa olid riietatud musta. laulis vallamaja aõuest haridusseltsi laulukoor "Tähtede taga". Ei tea, kas ma kunagi surmade juures nutnud olin, aga siis nutsin. ... Sain juhuslikult teada, et õp. lage on omanud mu kaardikese mille saatsin suvisteks, ja oma kirjas turtummade proualt küsinud, kas Rahnelite pere linna ülekolinud on. Õhtul kui olin juba magamas, tulid ta sõnad mulle nii selgesti ette, et puhkesin valusalt nutma. Vast kunagi pole ma nutnud nii kaua, nii liigutatult, - puhtalt.... Pisarad voolasid ise, - ning see lämmatav nuutksumine, tundus nii kergendav, hea. Lootsin teda matusel kohata niisama ka õp. Uustalut, kes olevat Valjalas praegus. Kuid see oli ainult suur pettumine. Ehk on nad praegus nii haiged, aga nagu Selmalt täna kuulsin, tulevat õp. Uustalu tagasi ametikohale. Eile oli matus -  Õhtul ka kodus. Ei maksagi kirjeldada seda suurt mälestuspäeva kadunu auks, selleks on liig selge pilt elavalt hingesse jäänud. Ainult nutsin surnuaias palju, ning õhtul seal ilusas aias lillede keskel olin veidi kurvameelne. Missugune sügav, täiuslik ja vaba loodus, ning mina pean kitsas töötoas oma ilusamat suve mööda saatma. Päeval ei julge aknast väljagi vaadata, sest need valged pilved seal sinisel taeval tunduvad liig kaasakutsuvad, ja soovide mittetäitumine võib tuua valusat kurvameelsust. Täna käisin Selma pool. Ta on nüüd jälle linnas, ja uures korteris. Suur tühi päiksepaisteline tuba paljude õitsevate lilledega akendel. Pidasime nõu, kord õp. Laget ülesse otsida, kodu külastama minna. Nüüd olen nii lõppemata väsinud, soovin puhkust.

Laupäev. Unistasin kojusõidust, sest homme on koguni basaar, aga nüüd sajab, ning pean kitsa toakesega leppima, nagu igal äripäevaõhtulgi. - Veidi igav, rõhuv tundub see, aga pole midagi parata. "Esme" käis täna seal, lubasin punkt kell 7 tema juures olla, et ühes minna, aga nüüd pidin ka oma lubadusest loobuma. Sajab - sahisedes tumerohelistelt lehtedelt. Taevas ei olegi nii lõpmatu tume, aga üle nõrga pilvevina libisevad tumedamad pilvetükid, kadudes merepoole. Loodan homme hommikul ikkagi sõita kui ilm lubab. Võib-olla on see nii just tarvilik, et pean täna õhtul linnas olema, mine tea, elu on ju nii keeruline. Tasane ühetoonine sahin akna taga, toas vaikne vilu. Lillelehed läigivad vihmatilkadest! Hää meelega kirjutaksin kellelegi, kes mu hädasid mõistaks, kes neid õigelt arvustaks, kes mind truult, täie mõistusega armastaks, minust aru saaks, kellele mingi südame löögid võiksid end pühendada, aga teda pole mul ja veel kurvem, ei saagi olema. On küll imelik arglik ootus  ja lootus hinges, kuid unistused on ju petlikud, neid ei või uskuda. Õhtul väsinult voodisse heites heljuvad imeilusad luulekujud ümber, inglihead sõbrannad valgetes riietes, mahedad suveööd täis valgeid lilli ja nõrka kuukuma, kõrvus ikka vaikne lehtpuie sahin, - kodukoplist. Elavalt  näen "neid", uinun "nendega". Hommikuks on aga muutunud kõik painajalikeks unenägudeks, milledest küll ärgates vast midagi meeles ei ole. Puhkan küll omateada päris rahus ja sugugi mitte vähe, tüdinud tunne on ikka ülestõustes. -- 

Mu südame armsad on kaugel. Kodust lahutab pikk porine tee, kus võiksin tuttavate keskel viibida. Aga veel kaugel Ida peaaegu vastikute inimeste keskel, siis mu parim kooliõpetaja, kelle peale viimasel nädalal jälle sagedamini mõtelnud olen, on kusagil tundmatu külakeses ja teine õp. - sellest ei tea ma praegu midagi. Mina kui sääsike siin linnakese serval vaikses majas unistan neist ja tunnen tüdimust, et koju ei saa... Vihma aga sajab, närviliselt liiguvad kirisipuude oksad  õhtutuules. .. Tulevad jällegi ette kiirgavad suvepäevad mu südame armsate keskel, ehki kaugel tudmatus maastikus, aga imelik oleksin siiski. Loodus mille üle kõigi rõõmustada saab, on igal pool vaba, kodune, ja ainult nendega võimalik olla võiks vast tõsine, püha lapselik õnn! Oh vaba unistuste maa, kui ilus oled sa! Ka tumedamail silmapilgul, sus rõõmu leian ma...

Sajab ikka veel. Ei saanud koju, ei tahtnudki enam. Päeva läbi olen kodu olnud, - enne käisin kord pagariäris ja tulin pargist läbi. Vähe inimesi, - üksikud autud sõidavad poristel tänavatel. Hall taevas, sajab otsatult, pargipuud sahisevad närviliselt tuules. Töö tahe kaob, ehk tuleb ainult ajutiselt, kirjuta ei saa, unistagi ei saa rahulikult - sügavalt. Ainult ikka igatsen unistusrikast elu "nendega" ... Kuulen põliste pärnade vaikist sahinat ja laenete tasast laulu, kusagil kaugel otsatu kauguses. Seal ööpimeduses lõhnavad valged "loksid" ning hõljuvad liblikkerged kujud kuulmatult puude all, - nendes on ilu, nendes on elu, nendes on lõõmavaid tundeid, kui ka kõrgeid kättesaamatumaid igatsusi, jänu kõrgete pühaduste järele. Ma ihkan nende riiki, nende kõrgete luulekujude sekka, soovin nendega võidelda, nendega võita ja rõõmusta. Oh, kas kunagi jõuan teieni! Kas te mind ei tunne, ehk ei taha te mulle vastu käsi sirutada, et ruttem saaks sinna, unistuste riiki. Või on see pettumus? Kas polegi seda ilusat luulemaad? Ei ometi peab ta olema, kuigi ma kunagi sinna ei saa!

On möödunud see kaua, oo väga kaua oodatud silmapilk. Ja missugune imelik lühike oli see, tõepoolest veel väiksem kui üks segane unenägu - "näha õp. Uustalut". Eile oli ju basaar Pühas. Olin ka. Jutlustas kirikus noor student H.Haamer. Oh missugune jumalik ilus kõne. Olin liigutatud pisarateni. Olla elav elavatega Jumala juures! Sügav, väga sügav mulje jäi sellest noorest jutlustajast ja ta luulesarnasest kõnest, mis otse kaasa kiskus, kõrgele, kõrgele. Pärast kohtusin Idat. Olime alati seltsis. Käisime põllul ja aias. Igalpool vingus vilu varasügisene tuul, sahisedes põlistes pärandes... Taevast katsid peaaegu kogu aeg suured hallid pilverünkad, vaibudes kaugusesse. Päike ei suuda nagu enam soendada. Siiski oli mul oma mustas kleidis kaunis mõnus. - Korraga kui õues seisime tormas keegi endine kaasõppija meie juure ja sosistab: "On aga lahja küll!!!" Vahtisime imestades ringi, pärisime ja viimaks vastas ta: "kas te siis veel ei tea, õp. uustalu tuli ju praegu siia, läks oma tuppa. Tundsin kuis kuum, märgastav verelaine pähe tungis, jalad nõtkusid. - On see siis võimalik? Kogusin peagi, aga süda tuksus endises palavikusarnases kiiruses. Mis teha. Oodata, et ta välja tuleks? Ei, tarvis natuke aega viita ja vaatama minna. Rääkisime kõigile õpilastele, keda nägime tellides kõiki ühes. paljud tulidki. Läksin kui üks vanematest, kõige ees. Kloppisin, ei vastanud. Siis uuesti, aga niisuguse tungiva hooga, et iseendalgi piinlik hakkas. Arvasin, et tuleb vend avama: uks avanes ning kõigis oma kehalises kõhnuses seisis meie ees ta ise. Sirutasin käe teretamiseks. Endiste soojade pigistuste asemel oli nüüd ainult nõrk pihku võtmine. See oli esimene muudatuse tundemärk. Istus laua taha sinna endisesse kantslisse. Kõik tapeet maha käristud, krohv langenud - tolmune, lauad segamine, hirmus õudne, eemaletõukav tume igal pool. Raske oli uskuda, pealegi minul, kes ma teda enam peaaegu aasta näinud pole, et see on see mees kellest mul juba koguni vahvad luulekujud loodud olid, see endine elurõõmus noor õpetaja. Kui väike ja väetike kehaliselt, arg pealegi, ei julge oma pruunide silmadega otsagi enam vaadata. Küsis ühte ning teist, ei tahtnud omast midagi rääkida, puikles kõrvale. Tegi nalja, mis liiga lapselik tundus, aga naersime ikkagi. Siis jätsime jumalaga. Soovisin kõige paremat ja tulime ära. Kui kurb võis olla tal oma endistes ruumides, mis nüüd armetud väljanägema peavad, mis ennem aga temalgi kodusena tundusid, kus üksinda võis end väsimusest puhata, valudele lahutust leida... Ta ei käinudki teiste inimeste seas, ning näitas välja nagu oleksime meiegi nüüd juba "suured". Imelik kurb mulje jäi nüüd sellest kõigest, Praegus pole võimalik edasi kirjutada lõpetan, kui veel nii palju oleks tarvis.

On laupäeva õhtu. Vilu tuuleke, tänavad juba veidi porised. - Üldse tundub juba midagi kurba sügispoolist. ... Tulin töölt. Sain niisuguse paha tuju, mõtlesin koju sõita, aga arvan paremaks õieti välja puhata ja homme paar tundi pargis jalutada, ehk kaob see paha tuju ning võin rahulikult edasi töötada. Ei taha kodustele näidata end niisugusena, katsun ise koguda uut jõudu sügisõhkudest, et edasi võidelda omal jõul. Oh neid pikki igavad päevi vastikus inimringis ja pimedaid õid painajalikkude unenägudega. Millal tuleb lõpp??? Või ei tulegi? Ida, - elu on nii valus, kui vajuda mõttesse. Iseäranis veel nendele keda vaevab kurbmeelsus ja sellele järgnev paha tuju. Oleks parem, kui see nädal ajamerest oleks ilma läbielamata mööda veerenud, ja kadunud. - Olen väsinud, vajan puhkust. Tunnen rõõmu, et mitte täna koju ei sõitnud.

Täna on pühapäev. Hommikul ärgates hoovas hele päike kõrvaltuppa. Pea oli veel veidi segane. Tõusin üles ja astusin õue. Niisugune kahetsus tungis rinda, et ma mitte koju ei läinud. Kui ilus oleks olnud niisugusel eleegilisel sügispäeval metsakoplis tumeroheliste puude all noores hadädalheinas lamada ja mõtelda. Aga kahju, pole midagi parata. Läksime siis tädipojaga parki, sõidu vastu. Jalutasin mererannas. Meri läikis ja laenetas. Ühetooniline kohin veevahus ja vaikne pärnade sahin puiesteel tundusid uinutavatena. Ei saanud midagi mõelda, liikusin nagu unes. Istusime suurel kivil otse vastu vett... Purjepaadid olid otse noole kiirusel tormavad niisuguse tuulise ilmaga. Tulime koju, - õmblesin, keetsin süüa ja nüüd on juba kell 4. Ruttu läheb aga aeg, pealegi kui pühapäev on. Homme algab kool, ja mul peavad ka paar tuttavat õpilast gümnaasiumi tulema.  Ehk saame kokku...  Eile käisin lõuna Selma pool. Lubas õhtul koju minna, muidugi läks ka, oli ju ilus ilm. Oh milline sügisluule võib nüüd olla kodus. Porised tänavad.... Loomad käivad metsas. Kui ilus neid otsimas käia! Kõik nii tume roheline noor hädal ja seened.... pähklad. Ehk metsa pohlale minna. Sügavas laanes põlvini siidpehmesse samlasse vajuda ja mättakeselt veripunaseid marju koguda. Ehk õitseb ka juba kanarbikk? Kui ilus - kui ilus! Ja rehte teevad nad nüüd. Tuul vingub küünis viljavirnade vahel, rehe toas nii soe paksu suitsupilve all kükitada ja nisuteri närida. Ehk mine jälle põllupeenrale põldmarju sööma. Siis need põllutööd? Mõnikord nii ilus jahe tuul vuhiseb üle õsutud põllu, siis riisuda paljalt karjamaad on nii hea! Suured veekogud karjamaal ja metsas. Palja jala joosta ja sulberdada vees, Õhtul hilja hobuse seljas metsa minna ja tagasi tulla juba kui pime on. Mustana paistab koduküla siluett heledal õhtutaeval ja sealt Soobiku nurga varjust sirutab end pikk kiriktorn kui nõel pilvedesse. Udupilved vajuvad Pihlakopli ja Soobiku kraavi kohale. Kõrgelt särab õhtutäht, ja kaugelt, kaugelt üle mere paistab üksik vilkuv tuluke... Missugune idüll! Ja hommikul jälle enne päikese tõusu hobust koju tuua. Kaste on hommikul ikka külm, nii et jalatallad valutavad... Ja siin mis mul on? Ei midagi ilusat. Ning ometi tunnistan, et nüüd on parem! Mis siis? ... Nüüd magan jälle köögis, kui nii mõnegi õhtu võisin üksinda unistusile anduda. Kahju on, ja alles nüüd saan aru, mis oli see väike toakene minule... Ei ühtegi salmikest ei saa kirjutada enam. Segamine paisatult asuvad vihikud ja päevaraamatud laua sahtlis. Lõuna tunnis mõnikord kisun välja luuletuste vihiku ja loen oma viimaseid salmikuid: "On kaugel mu südame armsad", - ning püüan otsusele jõuda kas see üldse on luuletus ehk õigemini "vemmalvärss" ehk koguni paar mõtetut lauset paberile kripseldatud, millest keegi peale mu enese ei või aru saada. Aga otsusele pole nii kerge jõuda ja usun et seda kunagi õieti teada ei saa. Ehk ei saa ükski ise oma tööd hinnata? ... Tahaksin täna õhtul veel välja minna, ehk saaks Esmega kokku. Pealegi oleks huvitav näha, kas palju õpilasi juba linnas. Nüüd on õhtud juba kaunis pimed ja vilud. Õhus on juba sügis. Unistan sagedasti endistest aegadest. Kui veel koolis käisin kui ilus oli siis niisugune varasügisene tunne. Mäletan veel väga selgesti üht õhtut esimese kooli päeva eel. Käisime õega metsas loomi otsimas. Oli soe, päike paistis kui läksime. Ronisime karjamaal kivilt kivile kadakapuhmaste vahel. Õhtul olime kaunis kaua. Päike oli ammu loojunud kui välja jõudsime metsast. Udu heljus paksude pilvedena karjamaal. Rääkisime ikka ainult koolist. Õhtul veel õige hilja läksime metsakopli hobuste juure. Ümberringi nii pime, et sõrmegi ei näe suhu pista, niiske ja vilu sügisöö. Mustjassinine taevas aga sädeles tuhandetest tähtedest. Meiega ühes oli ka üks poisike. Arvasime, kuidas saaks tähtedele minna. Tema jälle arvas, et Ameerika saaks kõige kergemini, kui Kaali järvest oleks suur raud kang sisse ajada mis teiselt poolt maakera välja ulataks, siis saaks selle augu läbi palju kergemini kohale, kui ümber poole maakera sõites. Muidugi oli see naljaks räägitud, aga mitte teadmatusest. Naersime ning meil oli lõbus. Hommikul sai puhtamad riided selga pandud, ning me olime õnnelikud, et võisime jälle kooli minna, korralikult riietatud olla igal hommikul pesta ja kammida ning raamatupakikesega kodust välja tõtata. Me ei soovinudki paremad, olime rahul ja rõõmsad... Missugune õnnerikas aeg on möödunud, ja siis me ei teadnud arvata, et ees on veel elu, suur ja tume milles suured rõõmud aga ka suured mured ja valud...

Elu on vali! - Pealt näha läheb kõik nii rahuliselt uinutavalt, aga tõeliselt hõõgub tuha all ikka tuli. Läks kõik ju nii varjatult, ja eneselegi püüdsin selgeks teha, et mu elu on praegu koguni hea. Aga siis hakkasid mõtted sama vastu ikka rohkem ja rohkem töötama, - midagi ütles minus, et tuleb lõpetada seda lõputud janti võimalikult pea, see võib koguni elukardetavaks saada, - iga uus päev selles sõlmib ikka kindlamini nõiavõrgusse. Siis võtsin ette ja ütlesin esmaspäeva hommikul hr. Göringsfestile, et ma enam ei tule tööle. Oli põrutav läbielamine minus, kui ka teistes. Aga see peab nii ju olema, saatus ise juhib. Olin tugev, valitsesin oma üle täielikult, püüdsin rahulik olla, aga korraks valdas mind päris imelik hoog, ja pisarad voolasid... Nuuksusin ja põgenesin ateljeesse, et keegi ei näeks. Kahju ja valus on lahkuda kohalt kus nii mõnigi õnnelik pilk mälestusse päesenud, kus mõnedki asjad kodusemaks muutunud ja publikki sümpaatiline, ja asuda uude maailma, kus kõik nii võõras ning imelik. Täna oli juba neljas päev töötada uuel töökohal. Preili Vilma on rõõmus ja ladus seltsiline. Tunnen end lapsena ja olen rahuldud. Esimesel päeval möllasid küll päris segaminipaisatud mõtted peas, nii et midagi aru ei saanud, mis peale hakata... Vaikne pargipuude kohin aga tungib tasakesi arusaamatult hingesse ja loob ükskõiksust vähehaavalt mõtetesse. Ma ei saagi praegu midagi kindlalt ette kujutada. Talveks pean koju. Kuidas on see jällegi võimalik. Mis veel teha saan. Milleks üldse kujuneb tulevik. Või on see mu uneliste mõttekujutluste täideminemiste algus. Ei, see pole üldse võimalik. Mis must üldse saab. Lollusi teen pealegi igapäev. Reedel panin õp. Lagele posti kaardikese tähendusega: "Rõõmsaid mõtteid, - paitavas sügispäikeses!" Niisugune imelik on siis elu. Kedagi ei ole kellele rääkida, kes ka ühe mehisema sõna ütleks, mida uskuda võiks. Idale ka ei saa ärarääkida. Annan kõik Jumala hoolde. Pühapäeval olin kodu. Oli ilus sügise ilm. Õhtul käisime Kurt-tummadel. Istusime Liidiga ja nende  teenijaga Metskoplis. Ta oli sel õhtul veidi jutukam kui harilikult. Pärast läksime nendele. Mammi ei olnud kodus, käisin aias.  Siis katsuti tuppa ja prl. Liidi mängis klaverit. Istusin Helmi kõrval sohva nurgas, ja vaatasin toa sisseseadet. Kaunis lihtne ja ilus. Vaasides olid pikad sinised astrad, lauad valgete linadega kaetud. Preilid mõlemad valgete kleitidega.  Helmi luges uut üliõpilasluuletuste kogu, kuna noorem õde klaveri ees oma õrnate silmadega kiirelt mängis õladega mõnikord muusika taktis õõtsutades. Muusika on kunst, mis ikka mind nii väga meelitab, - see on hoopis ise maailm, mis peitub helides. Kuulasin võlutuna. Silmitsesin kuldraamides pilti, mis seinal rippus. Pilveliniku taga kahvatu kuu, mis õrna hõbedast valgust otsatu kõrgete kaljuste mägede vahelt läbivoolava jõe peegeltasasele pinnale heidab. Mägede veerul aga ilusad majakesed põlistes okaspuu metsa salkudes. Tundsin end täiesti luulest silmapilguks vallatuna. See tuba tundus kunsti koduna ja läbi lahtise akna tungis vilu õhtuõhk, kandes aiast täies ilus õitsevate lillede aroomi. Need on siin inimesed, kes võivad kartmatult elule silma vaadata, nad on selleks kõigeks ettevalmistatud. Nad on taimed, kes võivad kõik eluprotsessid läbiteha ilma, et nendel oleks karta väljasuremist. Nad võivad kurvad ja ka rõõmsad olla, nutta ning naerda, üteldes: "Elu on ilus, aga ka valus."  Ainult sael on mõeldav ilus. Hingeline elu, oma rõõmude ja muredega. -- - Täna õhtul on jällegi tuulene. Tulin pargist läbi. Tuul keerutas juba mõnda kuivanud lehekest liivaseil kõnniteedel. Mu pea on väsinud ja mõtted ei tööta. Tahan puhkust.

 Aeg on kiiresti ja kaunis hästi vahepeal möödunud. Pühapäeval olin kodus. Sadas peaaegu päeva läbi. iseäranis õhtul. Läksin siis selma poole kirikumõisa. Ta on koguni oma kurva kuid leegitseva "romantikaga" meeldima hakanud. Ta vaenekene kannatab ju ka oma asjus. Leidsin ta kantseleist, - istus ja kirjutas. Istusin ta juurde ja akgasin rõõmsalt juttu. Leidsin ühe luuletuse "Eleegia" ajalehe sabast ja kinkisin talle naljaks. Luuletus oli siiski ikka kaunis ilus... Käisime õp. Uustalu eluruumides. Küll oli imelik. Kõik on tolmune ja seintelt langenud lubjapurune. Lugemata raamatud on seatud riiulitele ning paisatud läbisegi lauale. Mitte midagi pole järel, mis kõneleksid endisest müstilisest toakesest, kus õhtutel ikka punane ehk roheline lam nõrgalt valgustas. Ainult üks vana tool ja väiksel laual lamav valge müts ütlevad, et siin elas kord meesterahvas. Sarnane müts, mida kandsin kord mardõihtul "maskeeritult "vanaisaks"... Süvenesin mõtetesse. Esmapäeva hommikul tulin linna. Teel hakkas udu sadama. Käisin jala. Korraga sain imelise tahte õige tasa käia, ehk koguni metsa pöörda.... Nädal on muidu kaunis hästi kuni siiaajani läinud. Täna õhtul käisime jalutamas lossivallil. Käisin teistest paar sammu ees. Väga ilus oli seal põliste puude vahel lookleval teerajal sammuda veidi vilus sügistuules. Meri lainetas kergelt peaaegu punakalt. Taevas olid väga ilusad irmsügavad pilved. Istusime laudpingikesel. Kuulasin teiste vadistamist pealt, olid rahuldud. Nädala algul sain õp. Legelt kirja, ehk õigemini pildikese temast ja emakesest. Rõõmustasin nii väga, et otse nutma puhkesin. Tal on uusi lootusi paranemiseks. Nimetab mind oma sõbraks... Tähendab, et mul on sõber, kehaliselt haigena, aga aus ja hineliselt tundeline ja tugev. Kirjutasin ka talle vastuse, rääkides lühidalt mu viimasest käekäigust. Täna hommikul veel panin posti. Praegus olen rahul - sest mõte, et talveks koju pean, on päris koduseks juba muutunud. Homme on laupäev, ja siis ehk võin sõita jälle koju.  Pühapäeval saavad Pühas kui ka siin jutlustama "Eesti ketserid", kes mineval aastal nii sügavat vaimustust mus äratasid. Tahan kuulama minna. ... Istun küünla valges omas toakeses ja kirjutan, kuna akna taga külm tuul pimedas öös vuhiseb. -

Pühapäev sai sajune. Laupäeva õhtul oli juba valju hämarik kui linnast välja sõitsin. Teel läks pimedaks. Kui ilusad maastikud on ööhämaruses metsades, suurte veekogudega milledes peegeldub pilvine ehataevas ja maarjakased. Pühapäeval käisin kuulamas protestantliku õpetajad. Pean ütlema, et nende mõtted leiavad mu hinges vastukaja. Olin kurttummade preilidega koos; nad palusid pilte, sest mamma pidi Tartu sõitma juba esmaspäeval. Retuseerisin siis veel tulevalgel. Võtsin öe kaasa ja läksime läbi pime-porise õhtu küla. Metsakoplis oli nii palju vett, aga pimeduse pärast pidime ikka otse läbi minema. Tume ja müstiline sai see öö. Olla pole kunagi enne näinud luulelisi jaaniussisid, aga sel ööl vahtis neid igast põõsast vastu, kui mets haldjate salapärased silmad. Meid võeti sõbralikult vastu. Siis tulime tagasi sama teed läbi pimeda Metskopli, saatjateks jaaniussikeste nõiduslikud silmad (tulukesed). Esmaspäeva hommik tulime linna. Tee oli otsatu porine, tundsin alguses väsimust ja tüdimustki. Puhkasin aga pärastpoole niisugused mõtted välja. Külm hommikuõhk ja linnapoole jäine mereliivakirmes märg maantee mõjusid suurepäraselt.

Päev ligineb, mil pean lahkuma linnast. Tunnen ükskõiksust, sest tean, et kodus on oma head ja vead nagu siingi. Täna hommikul käisin mererannas. Pargis-teedel on juba palju kolletanud lehti. Vaikne hommik, meri ei virvendagi. Kui suures hõbedases peeglis paistavad temas metsaveerud rannakivid ja üksikud pingid vastu. On vaikus. Ühtegi inimest ei ole näha, Astun pikkamisi ja istun koguni ühel pingil. Tasakesi liuglevad üksikud kuivanud vahtralehed künniteele. Vaatlen nende langemist ja mul on tunne nagu oleksin kodumetsas. Päeval paistis koguni päike. Lõunatunnis istusin pargis ja vaatlesin jälle kolletanud lehti. Kui ilus ja armas on põliste puude all! Pühapäeval jäen linna. Siis muidugi saan jalutada jälle seal samas ja pargis, ning imeda viimseid iludusi siinsest üksindusest.

Täna on pühapäev. Hommikul tõustes tormilaul seinte taga. Viibisin veel natukene poolunes, tukkusin ja läksin peale tarvilisi askeldusi parki. "Susla" oli veel tulemata. Jäin ka ootama. Ilus on vaadata ju inimesi kes tulevad kaugelt uute muljetega, - uute püüetega. Pärast jalutasin rannapuiesteel. Kole torn oli. Puud kõikusid tuules, kuna kolletanud lehed lendasid nagu nooled läbisegi 

siia, - sinna. Meri vahutas. Läksin ja retuscherisin mõned pildid valmis. Tulin tagasi koju, jälle läbi kolletanud lehtede. Mõtlesin ehk on see muu viimne pühapäev astuda nii üksinda siin Kuressaare pargis. Võib-olla lähen nüüd maale, ja tõmbangi sinna kitsasse õhkkonda, nagu paljud teisedki. Kas kunagi näen veel elu laiemas ulatuses oma ees, - või pean kõiki elu ja ilu nägema vaikuses kodumetsades üksinda vabadel tundidel ringi rännates. Õhtul käisin Esme pool. Sorisin ta pilte, leidus mõndagi huvitavat. Mis on temalgi elu, aga ta on rahul, vähemalt väliselt. Mis toob tulevik?! Igal hommikul ja õhtul sorin oma kirju ja vaatan õp. pilti, Parem ikka nagu oleks, tunnen ikka nagu oleksin veel praegu õpilane. Kui olen kord kodu siis muidugi kirjutan talle jälle. Õhtul sadas. Sidusin musta räti pähe kui välja läksin. Kui hää ja ilus on astuda poriseks muutunud mullasel kõnniteel põliste puude all pargis, kuna sajab vihma ja puulehti. Tuul mühiseb. Mõtlen sõprade peale - Ida peale. Õhtutel vahin mõnikord sünges sügistaevas vilkuvaid tähti, ja mõtlen, palju palju endistest sügisetest. - Tuul mühiseb ka praegu väljas vihma vist sajab. Toas veidi vilu, - vaikne, hämar küünla valgus. Sooviksin meelsamini kodus olla.

Olen nüüd kodus. Päevad kaduvad lendles sügishallusesse ilma, et midagi tähtsat juhtuks.  Ma pole rahulik ega ka just rahutu. Mõtted liiguvad aeglasemalt. Kaastundmus teiste vastu leegitseb üksnes üksikute silmapilkudega mõtetes. Igatsus Ida järele kasvab mõnikord nii suureks. Kirjutasin talle nüüd muuseas, aga ikka tuleb ükskõiksus ja lasub halli igapäevasusena rinnal. Niisama mõtlen ka kooliõpetajate peale harva, aga mõnikord päris rahutult. Olen juba kaks pühapäeva kodus olnud.  Ei tea isegi kuidas on need möödunud. Ükskord käisin ka mere ääres. Nii ilus oli siis päikesetõus. Kiriku Selma on haigemajas. Käisin teda üleeile vaatamas. Igav vaesekesel. - Küla vahe on nii porine sajab sagedasti tuul vingub ja rebib puudelt kolletunud lehti. Ilusaid vaatepilte võib mõnikord näha. Kurttummadel olen nüüd mitu korda käinud. Prl. Liidi on kaunis lahke. Prl. Grönbergi juures kavatsen talvel saksakeele tunde võtma hakata. Üldse pole praegus kindel kuidas mu elu talveks kujuneb. Võibolla saab mul igav, rusuv tunne ilma omasuguse seltskonnata. Ehk jälle on võimalik, et olen väga rahuldud niisuguse üksiklase eluga keset elus inimesi. Kujutused väga mitmekesised kerkivad peas niisugustel hallidel udusse kaduvatel päevadel.  Tuule mühinas kuulen saladuslikke hääli, mis nagu nõiuvad mind kuulatama, mõtlema endiste aegade peale, langevais lehtedes näen nagu mineviku varje, mis meeldetuletavad möödunud unistusi, mis kord kerkisid liig õrnade kadumisele pühendatud õilmetena - ja kadusidki. Võib-olla ainult ajutiselt, et ärgata kord jälle ellu. Kes võib teada, tulevik on ju varjul. Tummalt vahin õhku kaugenevat pilvelinikut, mis nii hall ja tihe ning kuulatan hääli... Ootan nagu midagi, mida pole olemas.

Täna oli pühapäev. Ennelõunal paistis koguni päike aga pärastlõunat oli jällegi kõik tumehall ja udune nagu nüüd ikka. Käisin muuseas ka kurttummadel. Liidi oli haige, aga on juba jälle terve. Manni rääkis muuseas kooliõpetajate L. ja V. tervisest olevat mõlemad väga otsas ja arvatavasti polevat paranemiseks üldse enam lootust. Valus on väga valus piste oli see mul. Käisin ka Kirikul Selmat vaatamas. Laulsime ja rääkisime palju tuttavatest. Ta läheb nüüd jälle linna ja rõõmustab sellepärast väga. On üks naljakas tüdruk peab ütlema (Armastab ja vihkab ühekorraga),  Õhtul käisin Jõel raadiod kuulamas. Väga ilus oli.... Istun nüüd väsinult öösel veel üleval ja kirjutan neid ridu. Mõtted ei tööta. Homme pean jälle karja minema põllule. On küll üsna ilus, aga imelik kurb tunne valdab mind tahestahtmatult. Olin laupäeval ka. Tegime vihmast hoolimata niisugust suurt tuld, mis päris suurepärane oli. Suured tumedad suitsupilved keerlesid udusel karjamaal, mis läigib veest. Pimedad ööd ja väiksed aga tüütavad päevad on siin. Peaaegu igal õhtul vaatan pilte ja loen kirju õpetajatelt. Kurb tunne aga jääb endiseks.... Mineval pühapäeval kirjutasin viis kirja. Ühelgilt pole aga vastust veel tulnud, ja ehk ei tulegi. Siiri, Hilda, Martha ja õp. Lagele olid need määratud (ka tädile), Idale kirjutasin küll varem aga sealt pole nii peagi oodata, ta ei kirjuta ju nii ruttu, pealegi võis see kiri kaduma minna, ehk teda sealt eest mitte enam leida. Ainult pilved, vihm ja tuule kohin porisel külatänavail sammudes. - Mõtlen möödunud aegade peale ja unistan ka võimatuid pilte tulevikust, aga need õhulosiid purunevad nii sagedasti ja järele jääb tusk, kurblik nutulaul hinges. Kui mitu korda päevas tunnen eneses üleskeevat energiat, aga ka saamatust ja kokkulangemist. Mis ma olen siin maapeal, - tolmuterake looduse rüppes nagu kõik, ja veel vähem, aga ometi mõtlen omal õiguse olevat tähtedeni püüda vähemalt kõrgustele jõuda, kust näeks jumalikust täies hiilguses, kas pole see kirbukese püüd kuningaks -- sama naeruvääriline ja abitu nali? - - Kuid vastajat pole - - On elule iluks kõik uppujad veel, neist saared ja rannad seisavad eel." . -  Kas must ka seisab kord saareke - või rannakivike ookeani kaldal kuhu võiksid väsinud rändaja puhata silmapilgu? -  Ei vist!!! Oh kui kurb on liig tundelikkude saatus. Kui võiksin unenäoski näha ja tunda sooja päikest -.  - - Igavese kevade uimastavat lõhna! Ma oleksin õnnelikum! Kas keegi pole riputanud õiekestki mu elurajale? Otsin õiget teed kõrgustele, tähtede poole! - ( Jumal juhatagu.) Jälle seisab eel nädal pikk, sünge ja hämar. Vähe on selles õnnelikke hetki, seda võib arvata. Ja kui v

veel õp. surm, ( see hirmus aga magus sõna) täide kord läeb, siis, siis... Seda ei või ma isegi aimata, mis juhtub siis. Mu ainukesed keda usaldan ja mu sõber, hinge sõber - - - - - Kas purunen või mis? Inimese hing on aga sügavam, kui seda arvata võib....

Sajab - sajab otsata. Porised on külatänavad, ududesse upuvad päevad ööd, mõnikord ainult õhtupoolikul kuldab allavajuv päike mõneks hetkeks puuraage ja sammalkatuseid ütikestel siin väikeses külakeses. Põletasin jala, olen nüüd igapäev kodus. Ootan igatsusega kirja, aga neid ei taha tulla. Marthalt sain eile hommikul. Küsis nii tähtsaid asju, et olin sunnitud kohe vastama. Kirjutasin avameelselt kõik mis tean ja mõtlen. Arvan, et nii ongi parem. On valus kui tõde varjatakse mu eest, nii oleks see ju ka tal. - - Ühel õhtul seisin õues. Tume oli ümbrus kuu paistis nõrgalt taevaservalt aga meri läikis nagu kitsas roosakas hõbeviiruke mustendavas õhtumaastikus. On mõnikord nagu kahju, et ei saa minna välja. Ilus oleks jalutada hämarail õhtutel üksinda mööda lõpmatuid põllupeenraid ja vahtida tuules kõrisevaid ohakatutikesi. Unistada ... Eks ole see mu armsaim töö juba varasemast lapsepõlvest. Näen küll ainult elu valju ja hävitavat külge, mis muidugi ei või mu hingeelule kasulik olla, aga ometi on mul unistusis suur tagavara suvepäiksest ja säravaist lilledest. Magama uinumas, ehk küll kuulen aknakese taga tuule laulu ja vihma tasast ühetoonilist sahinat, siiski näen oma ümber, - vaba sinist taevast! - - Äripäev sumbutab mõtteid, niisama nagu tuimastub ka keha sügishalluses, pühapäeval aga tuleb uut elu. Loen kättesaadavaid luuletusi, milledest küll osa alaväärtuslik. Kuid terake tundmatude hingest, kui see on ainult tõsisest tõdeotsivast ja seda leidvast hingest võib mõnikord panna uusi alusi ja näidata uusi sirgemaid radu sihtide saavutamiseks. Palju on otsijaid ilmas, vähe neid kes jõuavad eesmärgile läheneda, aga mis saab teistest, - leiavad hävinemist täielikult aegade jooksus? Ühed elavad igavesti, teised on kadumisele pühendet? ... Suur on elu saladus!!! Keegi ei vasta, ehk kuigi, siis on see ainult oma isikliku arusaamise avaldamine, tõde ei tea keegi. Ja siiski - - - - - - - -. Missugune kivi on määratud mulle puhkuseks, või on ase mul ainult laenete vahus, lähineda nendena, kelledest midagi järele ei jäe? Ei! Veel tuksub veri noor mu soontes, silmad imevad päikese sära, tunnen lillede lõhna ja kõrvad kuulevad kaugeid viise, mis võib-olla laulavad mustad kurbtus ja mureluitel kaugel muinasjutulisel ookeani saarekesel ... Kuidas võib kustuda hing jäädavalt, kelles on tung tõe järele nii mõõtmata suur, - valus? Ja ometi on olemas tõde, teda on tuhanded leidnud, seda tõendavad nii paljud, miks siis ei või magi seda leida? Aga millal, kus ja mis näol leiab rahu rahutu vaim? Rahu leian ka nüüd aga see on ajutine, ainult hekteks. Harilikult on rahu asemel ainult kurb ükskõiksus, võibolla on see kõigil nii... Aga on ju ka elavaid nii palju ilmas, miks ei või minagi elav olla nende juures, sest tungi on nii palju selleks. Igavesti tahaksin tunda eneses elu ja jõudu ka teisi  kaasa viia, näidata enesest nõrgemaile õigeimaid õigeimaid teid, nagu ma ise püüan omast vägevamate vaimupuidemeid, mis viivad kaasa sinisemasse taeva, kas pole enam maiset pettumuse tunnet. ... Sügisene melankoolija on mõnikord nii rusuv, tundub nagu polekski päesetud sellest. Kas elan ainult selleks, et surra? Ei kellelegi rõõmuks, ka iseomale mitte, ainult pisaraid teistele kaasa tuues. Pole ju võimalik, et üks elu on ilmas nii väike. Puhata mullas pärast väsitavat tööd, see on nii hää. Suur valgus tungib ka pimedamatesse urgastesse, miks ei võiks see sädelev päikene kõikide noorurute hingesse tungida, et sinna jäeks ka ööseks palju tähti särama. Kui meie südamed oleks puhtad ja valged kui lumi, kas siis sääl oleks oma, ehki nõrka valgust, sest lumevaip teeb pilkasemagi öö hämaraks me põhjamaa talves? ... Edasi edasi!!?

On möödunud sündmusrikas pühapäev, ja on nagu hää meel, et ta ometi möödunud on. Ei või aimatagi, et see päev võiks jälle mult midagi riisuda, võib olla ka igaveseks ajaks. - - Olen ikka veel haige, oma jalaga, ning pole võimalik nii pea õue minna. Nüüd katab lumi maad. Eile hommikul ta tuli kõleda tuule vingumisega. Nagu ei rõõmustakski enam nii väga ta tulekust, see on liig loomulik, see peab nii olema. Sajab ikka veel. Käisin hämarikul korra loigu serval vahtisin tummalt kaugusesse, mis nii valge, otsatu sinivalge ja külm. Pole nii kerge küll mõtteid kaotada lumetuisku, mis tasakesi keerlevad peas, kobades eesmärgitult, - ennegi kui ei saa jalutada üksinda üle kaugete põldude ja metsade. Surnuaeda tahaksin minna. Unistada... Seal juba mõnigi sümpaatia, noor - vana - tahaksin olla nende läheduses, et kaodata keerlevaid mõtteid igavese elu olemasollu. Seal nagu kergiks selgemini ette, et pole veel kadunud valgus ja varjumängus kõik. Sealpool ootab uus valgus, elavam elu. Käis muuseas ka Liidi oma teenijaga proovipilte ära viimas. Kui õnnelik võis ta olla, ja kes teab, tunneb temagi rahutust, mis kunagi ei suigu... Temal on aga ilus kodu ja kunsti maailm, isiklik haridus ja kõik, mis ihaldatav, et kindlamalt tulevikku võiks vaadata. -- Mis aga kõige suurem on see, et tema täna tuli siia ootamatult, mu ainus kaastundja. Ida. Kavatseb tuleval pühapäeval päris kindlasti sõita Pärnu teenistuskohale. Kahju on temast päris tõsiselt. Kaob ehk seegi üksik nõdu lapsemeelne hing mu vaatepiirilt, ja siis jään tühjusesse, üksinda, aga siiski keset elavaid inimesi. Valus on see liikuda üksildustundes inimeste seas, kes tunduvad peaaegu ainult kividena, sest surnutega neid võrrelda ei või, nendestki on mälestus liig armas. - Ometi on mul veel keegi, kes tugevam on kõigist! ... Otsin Kõrgust ja ei tunnista seda isegi omale. Olen aga inimene, ja tunnen janunevat tungi veel teiste omasuguste noorte püüdjate elutulest lõõmavate hingede järele, kellega võiks ühiselt sammuda, julgelt ja kindlalt. Seda vast ei leia ma kunagi, ja kuigi, siis tabaks mind kindlasti uus, tundmatu, maine pettumus, - nagu ikka. Tuleb paluda ja võita uut kindlus: .. Õhtul otsin suurte hallide pilvesagarate vahelt lõõmavas päikese kullas sätendavat vabat õhkude sina. On tunne, kui vaataks sealt kellegi silmad, kes vaataksid mindki puhtas kaastundes nagu oleks sel tundmatul võimust juhtida mu saatust. Imelik rahu hoovab sealt südamesse ja kergendustundega astun tuppa, et anduda jälle tühjadesse unistustesse... Ootan talvet mis saab nii rahulik ja oma jala tervenemist, et võiksin tuua omale vabaks ajaks raamatuid ja mõnikord "raadjule" minna, kuulata kaugeid välisilma hääli. Pikki jalutuskäike tahan teha, sädeleva tähtevöö tummade, külkiirgavate pilkude saatel, lumises hämaras maastikus, ja mõtelda ainult puhtaid mõtteid.

Käisin täna linnas ja ühtlasi ka preili Vilma pool. Kui hea on olla rõõmsate sõbralike inimeste ligiduses. Tee oli küll õige paha sõita, aga ümbrus oli tore. Lund küll praegu maas ei ole, puud seisavad juba teist päeva härmatises. Kuuse metsas on väga ilus. Maarjakaskede oksad nõretavad otse jäekillukestest. Eile õhtul käisime Soobiku kraavi peal jooksmas. Väga meeldis mulle suure lõbusa seltskonnaga mööda otsatu suurt libedat jäevälja kaudu jooksta. Keskel tume kadakatega kaetud küngas, metsakoppel kui muinasjutulise jäe ning lume riik. Ühel õhtul, mil paistis kuu nii kõrgest mustendavast taevast jalutasime kaua Kangru Idaga väljas. Langes täht pikkamisi - kaua paistis veel punane kriipsuke... Homme õhtul on Kirikul Haridusseltsi piduõhtu. Ei tea kas lähen ka või mitte. Parem oleks küll Mäe Helmi kaasa võtta ja Soobiku peale minna. Tõin preili Grünbergi käest saksakeele raamatuid, kui aega on loen neid. Peale selle käisin eile õhtul prl. Peremi pool. Poleks uskunud on teine päris ladus plika, räägib kõigest päris sõbralikult. Ükskord olin ühel pühapäeva õhtupoolikul, mil õhk nii rõske ja niiske jälle kirikul. Mari oli üksi kodus. Ajasime juttu, muuseas kaldus jutt ka haigeile õpetajatele. Nad olevat hiljaaegu õp. Uustalu käest kirja saanud, milles ka mul tervitused olnud. Imestasin. Ehk ta koguni ootaks kirja õpilastelt? Jõuluks tingimata saadan kaardi talle. Muuseas olen nüüd sagedasti Jääl käinud raadiol. Mulle meeldib üliväga muusika, enamasti viiuli soolo klaveri saatel ja igasugused solistid. Muidu läheb kõik vana rada. Päevad läbi istun toas ja õhtul kui hämardub siis lähen kauplusesse ehk posti vastu, ehk vallamaija. Kui niisugusi toimetusi pole, jalutan niisama küla vahel ja põllul. Ühel õhtul läksin üksinda Tammikumäele. Mere kohal heljus kerge roosakas pilv kuna üleval sinises hämarduvas õhuruumis noorekuu sirp selgelt säras. Seljataga leegitses eha millesse koduküla sammaldunud katused ning raagus puud imeilusa musta "silueti" sünnitavad. Mõtlesin Idast. Samal õhtul saingi temalt nii ootamatult kaardikese. Selle oli ta posti pannud Pärnu ligidal, olles laeval. Kirjutab, kui ilus on meri ja kui hästi on kõik sinnamaale läinud. ees läikivat Pärnu tuled, ja laev on jälle kinni, arvab, et tunni aja pärast jõuab sadamasse. Ilus on saada nii kaugelt, nii huvitavaid kirju. Ootan nüüd igatsusega pikemat kirja, et mul võimalik vastata oleks.

Õnne öö!!! Jumal hoia ja kaitse mind, et igavesti võiksin pidada omale seda rahu, mida leidsin täna õhtul. Anna jõudu mulle, et võiksin võidelda ja tugev olla nii kehas kui vaimus. Anna armu, et võiksin selles kosuda ja kasvada, sinu sees. Anna jõudu, Sa, kas kõik võib teha, et igavesti kindlaks jäeksin ja teisi kaasa võiksin viia, kes otsivad tõde, aga teda veel ei tunne, kõiki kes mulle armsad sõbrad olid ja edasi on... Kinnita kaasvõitlejaid, ja anna et paljud võiksid seda jumalikku rahu omada, mida tundsin täna õhtul. Aita, et see mind alati juhiks, saada läbi elu surmani, ehk õigemini igavese eluni. Anna mulle kohane tööpõld ja töö, et võiksin oma andeid tarvitada Sinu auks. Tänu Sulle sa vägevus, et oled lasknud mind tunda su armastust sügava õnne ja rahu näol. Tänu, et oled viinud mind tõe tundmisele, aita et see ikka nii jäeks. Jään Su sisse usus lootma!!! ---

Oh neid õnnetunde. Rohkem kui kaks nädalat on möödunud, aga see on kõik kui üks unenägu, kui unelm õnnest. Aga ometi on ju see tõeline elu, elu kõige raskuste ja igapäevase hallusega, mis enne nii surmav tundus. Tõesti õnnelikum pole ma kunagi ilmas olnud kui nüüd need päevad. Kui rahulik võib olla see endine alati rahutu ja nurisev süda, pealegi missugune suur õnn ja rõõm. Arvasin ju ikka, kui ka kõik inimesed õnnelikud ja rõõmsad oleksid, aga mina seda ikka ei saa, see on niisugune suur viga ehk haigus - aga nüüd! Õnnelikumat last ei või praegus ilmas olla. Ainuke valu mis südames sageli leegitseb on oma sõprade pärast ja just Ida pärast, kes peab õnnetuna end tundma ja mahajäetuna siin ilmas, unistama kättesaamatutest ideaalidest, mis siiski nii suured ja pühad pole, nagu me ennem seda arvasime. Kirjutasin talle pika pika kirja nüüd, aga või tema nii kergest mõnest uuest mõttest osa võtab, ehk saab veel jonnakust juurdegi, ning hakkab suurema visadusega oma vanadest mõtetest kinni. Aga kui Jumal tahab võib ju kõik veel väga hästi minna, ja siis oleks mu õnn juba siin ilmas täielik, teha idat õnnelikuks, juhatada teda tõsise sõbra juure. Kogu oma vaimlise jõu tahan kokku võtta, et temas tungi uute aga kõige suuremate kõrguste järele tekitada. Ja missugune sümpaatiline seltskond juba siin! Kõigiga ühine eesmärk, ühine töö, ja ühed püüded, üks ja seesama tee, mis viib meid sihile. Alati hää äraarvamata suur ja  eeskujulik sõber meiega kaasas, kuhu ka iialgi minna. Kunagi pole karta, et ei jõua raskusi võita, mis ette tulevad, sest ega Jumal kedagi peta. Missugune lapsik ja väiklane mõte olseks see, et me ehk häbisse jäeme. ma ei jõua küllalt tänulik olla, et mind kui kaduvusele meelega vasturuttavat inimpõrmu niisuguse suure armu osaliseks on arvatud. Suur ime on see. Aga me ei suuda ju ära arvata oma mõistusega kui suur ja kui väike on Jumal. Kui kerge on kanda pilget ja naeru, see ei mõjugi! Sest eesmärk on suurem, kõigist mis maine. Ja ennemalt oleksin valmis kandma sedasama halvakspanemist oma ideaalide saavutamise pärast, mis aga sugugi nii suure väärtusega ei olnud kui uued, mida mulle on Pühast vaimust antud. Oh kui ainult Ida ja kõik jõuaksid sellest aru saada! Missugune suur rahu ja rõõm võib meid pealegi kõige suuremais viletsustes kroonida. Ei pruugi enam valuga mõtelda, et ma pole elule loodud, võin siin ainult teist õnnetuks teha. õnnelikkude inimeste vaimusilme ette murepilvi luua, ja ise kõige õnnetum inimene ilmas olla. - vaid nüüd on uus elu. Nüüd on kadunud kõik need elust tüdinud rauga mõtted, mis mind sageli vaevasid, need unelmid surmast, mis midagi väärt polnud, nüüd tiksub veri noor mu soontes, veel tunnen omas ülekeevat elujõudu ja tugevat tahe kõrge järele. Tunnen et mu eesmärk on niipaljudele õnnetutele, kes ehk juba noorelt peanorutajateks muutuvad näidata õiget ja ainsat teed, mis ühe minutiga meid võib vabastada sellest painajalikust kõidikust ja lennata laseb neid õnne ja rahuilma, kus saavad uue elusihi ja uue energia. - - - Kui paljudele läheb tarvis päikesepaistet, ja seda saab ainult see inimene teisele viia, kellel omal on suur püha valgus südames, mis hoovab ilmalõpmata sellest suurest eluveeallikast meie ainumast Jumalast ja Jeesusest Kristusest. Missugune auline eesmärk on nüüd elul, mitte enam teisi õnnetuks teha, neid ka mitte petta, et nendele mõne ilmsüüta naljasõnaga silmapilguks nende kurbi mõtteid ajust välja ajada, aga tõe alusel neile näidata teed jäädava rahu juure, on tõesti on lõpmatu suur ja jääb igavesti. Ei pruugi kellegi ees silmi maha lüüa oma nõrkusi tundes, sest nõrkused on nüüd kaduvad aga jõud, kui ta ka kõige väiksem on, on ja jääb, ja võib suureks kasvada kui see ainult Jeesuselt saadud. Kuigi tuleks kiusatuslikud mõtted, mis tahaks lõhkuda ära seda imelikku püha rahu hingest, siis võib lugeda Jumala sõna, sest selleks on ta meile antud. Iga vähemgi salm võib tuua uuesti kindlusele, sest jälle ikka võib näha, et see on juba tuhandete aastate eest nii olnud ja jäeb ikka nii, ega pole seal mingisuguse mööduva tujuga tegemist. Kui hirmus, et ennem mõtlesin ikka, et on tegemist usklikkudega, siis peab mõtlema, et me räägime pisut nõrgameelsetega, ja Jumala püha sõna peale vaatasin alati kui ühe ajast maha jäenud raamatu peale, millest me midagi õppida ei või. Ja missugune suur ime, et Jumal ühe minutiga võib kõik meie mõtted ja vaated ümber muuta, pealegi nii täielikult. Asi, mis ennem päris vastik, korraga kõige väärtuslikum ja kallim. Kui ainult kõik võiksid Jumala armu läbi tõetundmisele tulla, sest Jeesus Kristus on ju ometi kõikide eest surnud. Missugune mustus ja pori on ilmas, kõige kiirgavamate ja säravamate asjade taga, missugune hinge tülgastusega täituvad läbielamised kõike ilusamate reklaamide taga. Ja ometi tundsin ka ennem juba, et mina pole nende asjade jaoks nagu loodud, need ei ole mu hingele kodused, peab olema ometi midagi paremat mis mulle kättesaamatu ja kui sagedasti võttiski tume aimdus maad et polegi ilmas seda nimetud, mida püüan kuist üksikut säravat tähte sünges pimedas öös. Nii kättesaamatu ja kõrge kui mu ideaal mulle oli aga kunagi ei kaotanud ma lootust, suutsin seda alal hoida, ehki ei teadnud, kas üldse on olemas seda mida otsin. Kui sagedasti tundsin end üksi ja mahajäet, ei ühtegi õiget sõpra ei hääd seltsimeest ei ühtegi inimhinge kellele tõsiselt kõik rääkida peensusteni, kes trööstiks, kes teaks vastata mida mulle vaja. Nähes, et siin igaüks omale elab, ainult enesest mõtleb ja iga silmapilk omast nõrgemat on valmis suretama, kui aga ise ühe kraadi võrra tõusta saaks, otsustasin kõigile end lukustada. Ei kedagi uskuda, ei kedagi usaldada ja lihtsalt oma südame nii hääle kui halvale lukustada. Nii oligi juba aastate järele päris tugev iseteadvuse koorik mu hingeelu ümber kasvand. Ei võtnud enam välisilmast ei kiitust ega laitust vastu, ei head ega halba, ei tahtnud oma südant millegiga liigutada lasta ja püüdsin igas asjas visalt külmavereliseks jäeda, ainult oma sõprade seas püüdsin end võimalikult tugevana näidata, ja katsusin isegi paar korda nende seas uut elu äratada, samadest kõrgustest neile vaimustatult kirjutadades, millest mul omal kindlat teadmist ei olnud, on need üldse väert, et kogu oma tööd ja elu neile ohverdada. Aga need olid ju ainult õrnad luulekujud, imeilusad unelmid, millega elav vaim kunagi leppida ei saa. Sarnaseid kõrgusi vaadates ja nende poole käsa sirutades võib ainult arusaamata magus valu hinges leegitseda, silmapilkset unustust leida, kõige sellele, mis maine ja kaduv, aga seda mida otsib ja igatseb elav hing, ei või unelmid pakkuda. Ja kui mitu korda lasksin kurvalt pea longu kuuldes tormide mühinat hiigla vanades haabades, kui sadas läbi sügisõhtu hämaruse kuldkollaseid lehti. Ei kunagi tuksunud süda elavas rõõmus, ainult leegitses võimsalt see hää valu, ja hinges ümises sarnane kurblik viis kaasa. Ei tunnud end küll kunagi pettunud, et üldse pole, mida püüan, aga kättesaamatum suurem ja nimetum näis see, mille kõrval ma põrmgi ei ole. Oh neid sumedaid suveõid, kui udu end metsades loorib ja laulmas on öölinde koorid, kodukoplites kaskede käharais! ... Kui mõtlen neid öid mui rukkis sahises õrnas kuukumas ja meri läikis kui hõbe keset mustendavaid öövarje, kui mõtlesin neil õhtutel olevat ligidal oma unistusile, ja ometi ei olnud. Ainult kasvas rahutus, ei õnne ega rahu, kõnetamata siis ülevoolavast rõõmust, aga nüüd on. Nüüd, mil nähtavalt selleks mingit põhjust pole, aga ometi on täielik rahu rõõm ja õnn. Ennem alati oli kuum valu, kui nägin midagi imeilusat looduses, tundsin et oleks tarvis vabaneda sellest hallist igapäevasusest ja muredest ning ainult ilutseda, aga rahu ei saanud, ei olnud võimalik vabaneda sellest mis maine, ei õieti minutikski täielist unistust leida. Aga nüüd! Nüüd võin seda. Kui õnnelik olin, kui ühel õhtul tulime palvetunnist hääde sõprade seltsis, kes otse venna-õelikud, läbi tähistaevalise, lumise öö ja virmaliste valgus surnuaia kohas ussikujuliselt rõngas heljus. Kui ilus mahe ja soe ümberringi ja südames täielik õnn rahu ja rõõm! Ei keegi seda ettekujutada suuda, kes ise seda mitte tunda pole võinud. Kes pole minutikski suutnud täielikult vabaneda mis maine. Kui siis võib tunda magusat valu, kui püüad unustada muresid ja kuuled looduse hääli, mis siis kui oled täiesti unustanud elutormid ehk nende peale nagu ülevalt alla suudad vaadata, näed ainult looduse ilu ja kuuled Jumala hääli - - -.

See on midagi aulist!!! Ja seda võib ometi meist igaüks, kes usub ja Jumala armust seda kätte saab! Kui kõik mõistaksid seda juba täna... Pühad olid nii lõpmata ilusad, sest nad olidki esimesed jõulud mu elus. Keskmise püha käisime Reekülas, selles väikeses armsas külakeses jälle, kus olin kahe aasta eest ja nüüd alles leidsin, et seal on niipalju häid sõpru. Kui ilus oli mets! Kuused täis lund ja roosa udune taevas. Õnnest hõisata võiksin! Nüüd on pühade vahe. Ülehomme on uus aasta, siis ehk oleme linnas, kui Jumal tahab , - kui rõõmus võib jälle olla teistega ühes. Peale selle kirjutan oma uuele sõbrale kes Sõrves elab, sellele elava loomuga tervenäoga neiule (õele), kes nii emalik ja hoolitsev mõistab olla. Kui armas ta mulle on, ja kui häädeks sõpradeks nii ruttu saime. Jumalaga oli nii raske jätta, aga ometi nii kindel teadmine, kui siin enam ei näe, siis taevas igavesti ikka... Ja see teadmine võib juba õnnestada Siis, ma peaksin ka õp. uustalule kirjutama. Kirjutasin talle esmaspäeval, aga alles õhtul oli mul see õnnetund ja sellepärast ei võinud talle seda rõõmu kirjeldada. õp. Lagele saatsin kaardikese ja Idale kirja, - ootan põnevusega viimaselt vastust, mis tema küll peaks arvama, või ei kirjutagi ta mulle enam. Kuid kõik raskused on pisiasjad selle suure õnne kõrval, kuigi ta ütleks, et enam pole tema sõbranna, siiski ennem ma ei jätaks, kuni tema sama tunneb mis mina praegu, selleks annab Jumal mulle ise jõudu! Nii siis, nüüd püsti peal edasi, sest tööd on palju ja eesmärk on suur!!! - 

Oh Marie! Kui te teaksite missugune imelik vägi  ja tung on mul tänasel ööl sulle kirjutada. Tulin praegu koosolekust kell 12 öösel, aga päris võimata on magama minna. Olen nii mitu korda tahtnud teile kirjutada, aga ikka on midagi suurt ees oodata, nii et arvan paremaks kirjasaatmist edasi lükata. Pühad, need esimesed jõulud olid ju küll rohkem taevas kui maapeal. Laupäeva õhtul oli Tõllustes Paidel koosolek jõulupuuga niisama ka esimesel pühal. Esimese püha õhtul oli omavaheline jõulupuu samas kohas, mis väga armsaks koosviibimiseks muutus, siis õppisime ka oma esimese kolmehäälelise koorilaulu kätte, mida keskmisel pühal Reekülas olles ettekandsime. See keskmine püha oli ju küll nagu muinasjutt. Hommiku varane minek läbi põlise kuusemetsa, kus lumega kaetud kuused roosas hommikuvalguses sinetasid. Igal pool südamelik vastuvõtt! ... Viimasel pühal olime Pihtlas Kivardil, jälle oli väga kena, õhtul olime kõisa Saime peremehe poolt valmistet kohvilauas, ühtlasi viibis siin ka vana vend Jäger linnast. Siis ootasime uut aastat. Vanaaasta õhtul olime Tõllustes ja uuel aastal linnas. See oli küll imelikult liigutav, esimest korda viibides ruumides, kus heljub puhas pühalik õhkkond, kus inimesed täiesti võõrad ja ennenägematud tulevad õdede vendadena vastu. Siis kõik see jumalateenistus ja laulud olid küll niisugused, mis lahutasid hinge sellest muldsest kehast kandes teda igavese õndsuse lävele. Ringreisile minnes, tulid meilt läbi, oli meile suur ime nüüd kahte väga suurt koosolekut pidada aga kahjuks küll üsna tagajärjetult. Ringreisile minnes tulid siit läbi vend Kildemann, Prii ja Rüütelmann, peale selle veel meie kandi vennad ja seepärast oligi eile ja täna õhtul väga elav osavõtt inimeste poolt. Ennem, s.o. peale selle kui teie ära läksite oli meil veel suur ärkamine, aga nüüd, aga nüüd ei tule ühtegi. Mis veel väga auline, et just jõululaupäeva õhtuses vaikses tunnikeses üks keskealine abielupaar peastetud sai! Nüüd tulevad aga väga paljud enam pilkamise ja vaidlemise pärast tundi, kui et midagi tõsist vastuvõtta. Kuid Jumala mõtted pole meie mõtted, võib-olla et see just praegus nii peab olema. Kui Jumal tahab saab meil kolmekuninga päeval ja pühapäeval ning esmaspäeval jälle lähemad koosviibimised olema.. Kevadel saab vist leeriõpetus nii olema, et leeripüha just lihavõte aega on. Kui Jumal tervist annab, missugune au päev saab see küll olema! Astuda esimest korda altari ette, end täies olemises Jumalale andudes, - kas on midagi ilusamat veel, ei tõesti vist mitte! Üldse pole see kolm nädalat mu elus muud olnud, kui üks sekund täielist õnne tunda!!! See on alles elu mis hoovab meitesse põrmukestesse Kristusest! Ei pruugu enam kanda seda hirmust rahutukstegevat küsimust huulil: "Mispärast ma elan, mis on elu?" Ei pruugi ka peanorutajaks siin olla tundes oma viletsust, vaid tunda, nüüd olen veel noor ja ees on töö, mis peab tehtama päeval ja ööl. - et kord saada tasu mis kõige ülim. Elul on eesmärk mis suurem kõigist teistest ilusate nimelistest. Ka minul olid ennem omateada mitmed suured püüded, pühad ideaalid - - aga ma vaene ei teadnud ega pole kunagi ka kuulnud, et on midagi veel suuremat, mis kaugelt üle kõige. Ma ennem kätte saades mitte oma eesmärki, lootuski selleks kaotades, tundsin end nii õnnetu ja mahajäet siin ilmas ja kindlasti oleksin võinud ka ainult teisi õnnetuks teha, rääkida nendele elumarudest, aga mitte teades selle juures, milles seisneb pääste. Kui sageli pidin pisarad kurgus hoides õpilaspidudest osa võtma, nähes kuidas teised kõik võivad õnnelikud olla, aga mina üksi mitte. Seal tundsin sagedaste oma sõpradest end petet, keegi ei mõistnud mind, miks ei või ma olla rõõmus nendega, miks vahtisin elutult nurgas ja ma isegi ei mõistnud, miks see nii on. Arvasin, et see on mingisugune suur viga mu iseloomus, mis vast tekkinud ebaõigest kasvatusest, mida aga nüüd väga raske parandada. Et mitte väga silmatorkavaks saada tegin kogu oma tahtejõudu kokku võttes nii sagedasti rõõmust nägu ja säravaid silmi, selle juures aga jäädes seesmiselt rõhutuks kurvaks. Nurisesin mitugi korda, miks olen niisugune õnnetu just mina ja püüdsin endale juurde pookida kõiksugu asju, mille vastu mu südametunnistus valjult rääkis, et mitte jääda kinniseks ja tuimaks. Mõnigikord õnnestusid need katsed, olin isegi mõnikord silmapilkselt rahuldud, aga sagedasti purunesid kõik katsed ja unistused, ja järele jäi kurb tõde, olen õnnetum ilmas. Sagedasti küsisin: Mis must nii ikka saab, millega see lõpeb?" Aga Jumal teadis, milleks ta mind ette valmistas, milleks pidin juba nii vara end elust pettununa tundma, ta tahtis mind tuua selle suure igavese jäädava tõe juurde, tahtis anda mulle rahu ja rõõmu, mis jäädavad, kõrge, püha ja puhas, mille pärast ei pruugi kellegi ees silmi maha lüüa. Missugune suur armastus on see, millega Jumal meid võtnud armastada. Ja kui armsad on kõik tema lapsed! Ja nüüd on õnn ja rõõm nii suur. Muidugi pole need alguspäevad nii kergelt ka möödunud pilget ja naeru saab isegi haritud inimestelt ja endistelt häädelt tuttavatelt, aga see ei mõju südamesse ju sugugi, ainult tugevamaks saab, tundes ja teades et Jeesus on mind käekõrvale võtnud. Mul on sõbranna Pärnus, just samasuguste kalduvustega nagu minagi olin ennem, kirjutasin küll kohe temale kõik peensusteni, aga ta pole veel vastanud, ei tea mis Jumal võtab teha tema juures, - ta on vaene laps emata, isa teda ei armasta ja võerasema ka mitte, koduta, võeraste juures ja ma olin ainuke keda tema usaldas ja võib-olla omamoodi armastas, niisama nagu mina tedagi. Igakord kui nüüd tast mõtlen on küll niisugune valus tunne, et ikka pean teda oma nõrgas palves Jumala ette kandma, - rohkem kui oma kehalist isa (ema sai 4 päeva pärast päästetud.) Kuid mis Jumal teeb, on ikka hea ja selles teadmises on nii hea edasi minna.

Iseomale mälestuseks:

Kui tumedail tundidel tõuseksid inimliku nõrkuse läbi ka miljonid kahtlused, siis tea, et tõesti, tõesti on koht kus pole kübekestki maist pettumust ja see on: kui saab täielises ühenduses oma imeliku ärapeastja Jeesusega olla palves. Ah kui head on need silmapilgud, ja seda võib saada ikka ja alati. Jeesus hoiab meie elu üleval kõigist hoolimata, ehk meie küll teda iga minut kurvastame, küll mõtetega ja tegudega. 

See pärlike on ütlemata kallis, aga väga kerge on ta kaduma. Rohkem puhastust, valvamist, alandust, palveühendust Jeesusega ja temale elamist!!! Siis võib julgesti Jeesuse käest kinni end tunda olevat. Ah kui palju on paluda. Kõikide eest, mitte üksi sugulaste ja sõprade eest, vaid ka paljude nimetute eest. Sest kindlasti on Jumal ka mind ilmast ainult usklikkude palve läbi välja toonud. Nüüd pean siis ise ka teiste eest usin ja väsimatu palvetaja olema. Ja kui suur on õnn, Jeesus kuuleb ju palveid. Igapäev võib näha juhtumisi. Ja mna usun, et Ida, kui mitte enne siis kord surma eel läbielab sama mis mina praegu, aga see on õnn, kord sealpool tähemerd kokku saada oma endiste armsatega ja nendega kellega praegu tahan olla ühes risti all. Kui õnnestav on tunne, kui õhtul palves olla, et ka teisi tuttavaid ja tundmatuid armsaid on seal Jeesuse armu palumas ja jõudu vastuvõtmas mis hoovab tema haavadest! Kui hea on teadmine, et paljud ka minu eest paluvad! Kui salapärane on elu Jeesusega, aga ometi ei seisa veel midagi fantaasias vaid tõelikuses! Igal pool tõde, äramõõtmatu tõde! Kõige suuremates ja kõige väiksemates asjades on Tema armastuse täius, aga ometi ei või midagi sellest mõista ega aru saada. Au Jumalale, et ka minu silmade eest on langenud need katted, mis hoiavad asju nägemast õiges valguses. Kui õnnetu olin, arvasin et terve elu saab olema üks rahutu otsing, lõputa ---  arvasin, et pole võimalik kunagi selgusele tulla elu ja selle saladustes, aga mis ime, kui ruttu võib muutuda! Mis lõpmatu õnn! Mu elul on väärtus, - tean miks elan! Kui imelik - imelik!  Kui kõik teaksid, mõistaksid! Ja ometi on see sõna "Jeesus" juba nii igapäevaseks asjaks saanud, korratakse teda nagu ühte asja, mida tehakse selleks, et see tehtud saama peab, nii ütelda masinlikult, aga ometi teadvad nii vähe, missugune imelik vägi peitub selles. Selge vägi! Nii arusaadvalt, silmanähtav!

Kui palju armsaid mälestusi on möödunud nädal jälle toonud. Imelikult võib kasvada Jumala armus. Saab tunda nii hääd kui halba, sest viimast läheb ju ka tarvis.  Möödunud neljapäeval olin jälle Reekülas. Oli tuisune ilm. Juba hommikul vara läksime teele ja alles öösel jõudsime tagasi. Väga ilus oli. Meil oli aastapäev ja selleks oli väga palju võeraid kokkutulnud. Lõunasöök oli valmistatud, mis päris pidulikuks kujunes. Ilusad laulud deklamatsioonid kõned tunnistused jne. Õppisin muuseas ka väikest Margat tundma, - tõesti armas laps. Nii tundeline, õrn ja lapselik, andekas ja hääsüdameline. Ja juba kolm aastat on võinud ta käija eluteed. Nagu esimesel silmapilgul märkasin, sarnanevad meie iseloomud üksteisele, mitmelt sellepärast, et mõlemile meeldib üksildus looduses. Läbi maruse öö ja sügava lumetuisu tulime regede järel tagasi. Oli väsitav, kuid head mälestused olid ühes, nii et kõige parema meeleoluga koju jõudsime. Reede ja laupäeva õhtul olid meil koosolekud Pühas, mis väga tunnistusrikasteks kujunesid. Ka mul oli suur rõõmuosasaamine ja tundsin Pühavaimu tööd omas südames: Kui auline, et on üks palveid kuulja Jumal, kes inimeste kurjuse ja roojuse peale vaatamata ikka oma imetegusid edasi teeb. Kui reede õhtuses koosolekus mulle südame tuli, et pean Kuuse Roosi eest paluma, kes mitte veel peastetud ei olnud, - ja mis imelik, ta saigi peastetud, siis oli mu südames rõõm nii lõpmata suur. Kui koosolekust koju tulin, hõiskasin üsna rõõmu pärast. Niisama ka laupäeva õhtul oli väga ilus, kui meie ainult mõned noored õekesed ühe tütarlapse pärast toas üksikult palves olime ja ta peastetud sai, oli rõõm ülevoolav kõigil südames. Laupäeva õhtune koosolek algas rõõmsa lauluga "Kiideoni mõõk", mis nagu paisust lahtipääsenud jõgi üle ujutas inimhingi. Tundsin niisugust ülevamat meeleolu, et ka mina tohin selle lauluga kaasa hõisata, mis on kui marss, ülesse taevaste kõrguste poole. Niisama ka pühapäeva hommikul, kui läksime linna, tükati väga umbse teepeale vaatamata, laulsime sagedasti neid neid ülendavaid salme. Pühapäevane koosviibimine oli südamlik. Kui tahtsin teist korda pealt vaadata kuidas inimesed, kes püüavad Jumalale elada Issanda armulauale läksid, tundsin arusaamata härdust südames. Ja see valulise pilguga Jeesuse pilt seal kirikus okaskrooniga peas, on nii lõpmata ilus, pühalik. Tunnistasin muuseas minagi õhtuses koosolekus, mil kirik elektrivalgusega heledalt valgustatud. Laulsime linnalastega ühes, ja see meeldis mulle. Öö möödus muidu ilusasti, aga oli valus, et ei saanud õhtul kaua, kaua oma Jeesusele üksinda rääkida, ja pidi ainult õhtupalvega leppima, mida vend Gildemann pidas. Hommikul algas kursus, mis mitte hääd muljet ei jätnud. Tehti ka ülesvõte. Õhtul oli ilus kuupaistene ilm, ümbrus uppus hõbeuttu, aga mul ja paljudel tõsiusklikel nooril leegitses kusagil arusaamata kuum valu. Jumala lapsed nagu oleksid meelega Kristuse ihusse naelu tagunud kui nad seletasid oma maiseid patumõtteid, missugustega nad end jällegisiduda lasknud, ehki neid kord on vabaks tehtud. Kui andeksanvalt ja kurvalt vaatas Kristuse pilt seinalt... Olin mõneks tunniks päris purustatud, nähes et kõik kes "Jumala laste" nime kannavad pole seda tõeliselt mitte ja just sealt võib kõige valusamad haavad saada, kus ainult õnne leida lootsin. Kuid seal helises võimsalt: "Ükspäinis Jumalas on magus rahu!" ja see lohutas. Teisipäeva õhtul oli Siiksaares koosolek. Läksime kõigi halbtuste peale vaatamata Mariega ka. Ilus oli läbi hämara talveöö sõita saaniga, karjamaal, raagus metsas ja merejäel. Ilm läks külmaks. Jõudes sinna olime väga õnnelikud. Kõik Püha noored olid seal, - laulsime koosolekus. Muuseas olid ka kaks õige armsat õde Valjalast seal, kes reedel laupäeval ka meie pool olid: Marie ja Liini. Ka Reekülast olid paljud tulnud. See koosolek oli üks osasaamise koosolek. Ei ärganud küll keegi, aga meile oli see üks väga armas koosviibimine, niipalju jõudu sai. Hävinesid kahtlused, sain aru, et tõesti ei või teiste Jumalalaste peale loota, peab kõigis ise edasi rühkima ja püüdma Jumala poole, tema abiga. Liigutav oli ka, et baptisti vennad metodistidega nii südamlikult ühes töötasid ja rahvast kutsusid. Võis selgesti Jumala vaimu ligiolemist tunda. Lahkumine kujunes väga südamlikuks. Asusime teele, mil tormas ja tuiskas hirmsasti mere peal. Eksisime koguni teelt, ja Heinu hobune kukkus vette, aga imelik hea tunne oli siiski. Paar korda läksime ümber, - ikka uuesti algasime otsast ja laulsime suurättidega palgeid varjates: "Ära karda tormi teedel!" Öösel magasime Pihelpuul. Ka see oli väga ilus. Teisel hommikul tõusis päike selest ja soojalt. Tulime ühe lumitanud helesinise taeva all kiirgava karjamaa ja metsa koju. Eksisime metsas, aga see kõik ei võinud meie rõõmu riisuda, Jumalik rahu aina kasvas. Sellest koosolekust saadik on kõik jälle palju arusaadavam ja selgem. Kõik läheb kasvamiseks tarvis, ka natukene hirmu, nagu see esmaspäevane koosolek pakkus. Kui ilus ja salapärane on elu Jumalaga. Tahaksin varsti kirjutada Minnile Sõrve, ta üks neist armsamaist õdedest, kes tõsiselt võitlevad! Juba nelja nädala pärast alagab leeriõpetus, ja siis tohin ka mina Jumala abiga seal olla. - Ja teisigi tuleb, kesveel noored ja elavad Jeesuses! Esimesel pühal saab olema meie vastuvõtmise päev, teine ja kolmas püha kujunevad ehk suurpäevadeks, konferentsiks, nooruspäevadeks. Saabuvad ehk ka luuletaja Sink ja Marley Kuressaare, külalistena. Õpitaks üld ja üksikkoori laulu, mis muidugi väga armsad ja armastusega ka kuuljate südamed täitma saavad!!! Selleks on meil Jeesuse abi! - Kui õnnelik ma olla nüüd võin.

Tahaksin nagu midagi kirjutada neist päevadest ja öödest mis mööduvad üksteise järele tuule kiirusel, kust nad tulevad ja kuhu nad lähevad, igaviku sinasse upuvad nad kõik. Kuid paljud tummalt küsivad mitu korda päevas mitu korda päevas "miks, miks"? Ah kui kõik ometi teaksid niigi palju kui mina nüüd. Kirjutasin väiksele kooliõe Marthale nüüd lühidalt oma läbielamistest. On nagu parem, kui saab teistele rääkida, ehki sellest midagi kasu pole, sest tuhandetele räägitakse tõde, kuid keegi ei usu, ega võta vaevaks järele katsuda. Muidugi ka mitte Martha. Ta on juba harjunud niisuguste asjade kuulamisega. Minul läheb päris ilusasti. Tõusvad küll mõnikord sisemised tormid, möllavad tunded, aga nad vajuvad ja jälle täidab sügav Jumalik rahu hinge. Jälle ikka selgemalt paistab tormi järele päikene. Praeguski on üks niisugune rahu hetk. Oli torm hinges. Tõusid tuhanded imeõrnad ja luuleised mälestused - unsitused, - tumestasid oleviku ja enam veel tuleviku, - aga palve väe läbi nad langesid ja ilusamad unistused said võimuse. Ilusad, oo väga ilusad ja süütud! Tekkis luuleline fantastiline lugu mõttesse, oleks aga võimalik, kui see Jumala tahtmine oleks kõik ülesse kirjutada. ja praeguski on nii ilusad hall-hämarad talveõhtud, milledest võiks ka natukene ainet saada. Kui mõnikord koosolekule minnes läbime metsa, ja maarjakased oma vibavate okstega niisama õhus vilu tuule liigutusel laulavad. On mitu korda tunne, nagu tahaks metsas kännul jalad lumme sirutatult istuda kaua niisugusel hämaral õhtul ja mõtelda. Aga see on unistus ja elu ei seisa selles vaid tõelises vahvuses ja töös, edasipüüdmises palvete väes! Kui meie veel nii elav ja üksmeelne noorte grupp laulab nagu ühest suust "Kiideoni mõõk", siis on elu ja jõud veres ja vaimus. Minnile ma pole veel kirjutanud. Tahaksin õige pea seda teha. 

AINULT JUMALAS ON MAGUS RAHU.

Möödunud on mälestusrikas leeriaeg ja oodatud pühad. Kui unenägu, kirju kinolint. Oh kui palju uusi muljeid. Ainuke aeg, ehk, kus veel nii palju õppida võis. Kui armsaid sümpaatilisi sõpru võib ometi ette tulla. Näituseks Liidi. Paremat kaaslast küll ei või soovidagi. Kui selgeks ja kindlaks läks kõik see usuline läbielamine, kui sellest võisin nii palju õppida. Pühad saabusid täis ülevoolavat õnne. Tuli Minni Sõrvest, niisama ka Liine ja Marie Valjalast, magasin koguni ühe öö viimaste korteris. Esimese püha hommikul tõusis päike selges kuldleegis kirikusse tungides, kus laulsime ülestõusmise laule. Ülendav tunne täitis rinda sügava Jumala rahu kõrval. Oli väga liigutav kui seisime kui kajaka pojad valges riides võre ees ja kuulasime elu sõnu, Õnnistegija tõotusi. Taeva ained täitsid nii sagedasti südant. Tohtisin minagi olla õnnelik esimest korda noil rõõmupühil omas elus, kuna varem alati pidin end tundma kui katkise tiivaga varblane, kes trotslikult peitu poeb heleda kevadpäikese sära ja kassi eest. Keskmise püha oli konferents Ülesaaremaaline noortele, aga halva tee tõttu polnud paljudel võimalik ilmuda, ning viimase püha oli omavaheline koosviibimine usklikkudele, mis väga armsaks kujunes. Kirjutaksin veel palju aga olen praegu väga väsinud ja sellepärast ei ole võimalik midagi mõtelda. Olen ikka oma Jeesuse armust rahuldet ja rohkem ma ei vaja.

Hämarad, õigemini poolpimedad kevadööd. Ei karju küll kajakad ega kroosku ka konnad loikudes, mis veel väga jäega kaet, nii igatsev kirgliselt, aga ometi on kevad, - vilu varakevad. Päevad on kas päiksepasitelised, ehk nõrga pilvevinas taevaga, mil tuul kurbliselt vilistab aianurgas, ja puud nagu laulaks üht leinalaulu alatasa. Ometi on kusagil juba päikesekulda ja õienupukesi s.o. mu hinges ehk seal mõnikord tõuseb võimas kohin, mis aga varsti vaub, et seda väiksemaks jäeda, - et võiks uued õilmekesed tõusta, ennenägematud, muinasjutulised... Ei suuda nagu vaikida ühest momendist, ikka nagu loomusunniliselt peaks olema südames torm, sünge sügisöine... Kuid päike on tõusnud liig hiilgav ja soe, pole maad enam kurjakuulutavatel äikesepilvedel, ja vihmavalingutel, mis tahaksid hävitada kevadet hingest. Ei ela ju ometi unenäos, et ärgates võiks pettuda. Rahu suur sügav... ja mul on jälle uus sõber! Kuid seekord enam mitte niisugune, kui need eelmised, mida juhuslikult kohtasin siin elurännaku algul, vaid sõber kes mind ennemalt juba tundis, kui ma ise veel iseomast midagi ei teadnud, kes otsis mu sõprust nii kaua, keda põlgasin, aga nüüd on ta ometi mu ainuke, terve mu elu mõtte algus ja lõpp. Olla iseomale surnud, kui hea on mõelda. Surnud olla tähendab, kõigest vaba olla. "Kõik on sinu, kõik on sinu!" heliseb sagedasti hinges, ja selle tagajärg on uus joobumus vabadustundest, lapselisest õnnest.

Kus on see väike blond piiga trotsiv-jonnakas vaade suuris sügavais silmis. Kui ta kord kuuleks ja taipaks mu ilusat eluringkäiku. Mis ta küll ütleks? Milline iseenesepete, - karjuks ta ehk. Kuid kui ta mõistaks või võiks kord minu asemel olla, kui õnnelik võiks ta armetu end küll tunda. Kas ta hinges veel nutulaul? jah, kui raske, kevadel nutulaul noores lapsehinges, ei sära silmad päikesele vastu ei juubelda lindudega rind, - seal on sünge nagu mahajäet metsamajakeses. Olin jus samasugune õnnetu. Nüüd vaba, vaba!!! Ometi kord on tulnud kevad, mil mullegi päikene sädeleb. Mitte enam kui katkise tiivaga varblane, kes poeb aia alla päikesepaiste ja kassi eest vaid kui terve kes lendab kõrgele kõrgele ja siutsub pääsukestega võidu. ... Kõlagu kiituselaulud kõrgele. Kõigevägevamalle, kes veel täna vabastab vange ja annab haigetele lindudele uued tiivad, mis maisest ilmast igatsuste maadele viivad, - kus paistavad taeva rande "hõbeliivad".

Täna, oli see päev, mil maeti tema mu õpetaja, keda nii südamest armastasin. See oli küll kõik rohkem unes kui üleval. Ühel päeval kõlas kurb teade külarahva suus, alatest õpilastest ja lõppedes vanade raukadega, õp. Uustalo on surnud. Päesenud vaevast! Kui rõõmu teade lõikas see mu hingest läbi, aga ühtlasi nii liigutav ja kurb, on teadmine, et seda armastavat elurõõmsat südant enam ei tuksu. Kui otsatu imelik. Ainuke õnnestav teadmine, et kord ehk ükdkord äraseletatud ihusega saame rõõmuga oma Jumala juures teretama. Kõigest isiklikust tundest vabaneda püüdes otsustasin mitte minna surnuaiale, pealegi oli meil esimene noorusekoosolek, aga eile kui olime põlises laanes risupõletamas ja mõtted nii vabalt rändasid minevikku, kasvas igatsus nii suureks tema põrmu veel kord siin maapeal näha. Päike paistis ja põlises metsas, mis nii võimsalt oma latvu vaba kevadise sünnitaeva poole sirutab on nii vaikne. Sammal ja pohlavarred on nii helerohelised soojas päikese hõbeläikes. Istusin vanal puukännul ja mõtlesin kaua, kaua... Oh kuis tulid üksikud päevad nii selgesti meelde, mida veetsime koolis temaga. Ekskursioonid, laulutunnid ja külaskäigud meile, aktused peale kooli, pühad, lõpupäevad jne, jne! Aga nüüd on see armastatu jäedavalt kadunud siit maapealt. Nutsin, kuid suuremalt jäolt tungis südamesse tumm pisarateta kahju valu. Täna hommikul sõitsin Valjala. Pikk üksik tee läbi metsade ja karjamaade. Põlisest männikust läbi jõudes künkapeal ennenägematu võõras kirik, suur muistne kirikuehitus, tema kodukirik. Kiriku ees murul seisis juba surnuraam kast valge linaga millele kinnitatud tumerohelised haua mirdid ja lopsakad lumekellukesed. Pidasin nuttu, sest see valgete lilledega ehit raam oli temale määrat keda armastasin nii lapselikult palavalt, truult. - Astusime vilusse kirikusse. Peeti ilus jumalateenistus - vana hallipeaga õpetaja poolt. Kuulasin vaikselt alalises ärevas ootuses. Siis kantigi ilus lumekellukestest pärgadega ülekuhjat kirst kuue noormehe vahel altari ette. Ees kaks vanemat naesterahvast küünaldega, ja järel õpilased pärjaga, omaksed, lõpuks Püha laulukoor. Kui liigutav. Kõlas laul, kaeblikvärisevail häälel viis heljus suurte kiriku võlvialuste all nagu otsiks väljapääsu teed vabadusesse. Altari pildil ristilöödud Õnnistegija, sünge maa ja pilves taeva all, käes ja jalus verised haavad. Palju otsata kurbi mõtteid. Õues naeratas soe kevadpäike. Lahkus leinarong alla surnuaia poole. Vanker vabises rooplisel teel. Pikkamisi liikus inimmass nii elav ja kirju, - värisesid valged roosid noore õpetaja kirstul, abitult, närbumusvalus. ees kõrge kruusamägi täis suuri kive ja põliseid lehtpuid. Vanker peatub, kirst võetakse õlule peetud tugevaist noorist käsist. Lõpmatud lihtsate ristide sammaldunud read mööduvad, siis käänatakse paremale poole aia ääre. Seal on lahtine, nii sügav värske haud. Suured kivimürakad kallasteks ja nautkene liivakarva kruusa. Kirst asetatakse puude peale lahtise haua kohale ja avatakse kaas. Ronin kivivarele ja pean kramplikult noorest sirelist kinni. Kas näen und, ei - see on tõelikkus. Tõstetud on pärgadega ehit raam kirstult, ja keset valgeid surnumähkmeid lamab lõpmatu kõhn noore meesterahva surnukeha, ja see peab olema mu õpetaja. Oo, oo! Nagu tahaks ärgata sellisest unenäost! Silmad mis olid nii lapselikud suured on vajunud ebaloomulikult sügavale ja neid katavad pikaripsmelised kulmud. Soonelisel otsaesisel pisut sasis pruunid juuksesalgud põsed allavajunud, nina nii kitsas ja kõrge ja suu, mis pea alati heasüdamlisel naerul on tugevasti koos, tumepunakad huuled värvitud pisut lillakat täpilised. Üldse pea nii ime väike. Krae valge lipsuga, valge vest ja must ülikond, millest ainult küll paistab kõrge rinnakont, muud keha nagu ei olekski, ei käsivarssi ega jalgu, kõik osutavad tühjadena. Käed on ristis rinnal nagu polekski nendel nahka ümber ainult valge luu ja sooned. (saapad on jalas) Käte juures rinnal Uus Testament ja selle vahel ripuvad paar lumekellukest. Armastas lillesi ja lahkub ka ainult lilledega, valgete lilledega! Vaatasin kaua kaua tema nägu, et igavesti seda pilti oma ettekujutusesse vajutada. Nutsin väga palju ja mul oli nii hea. Oleksin küll väga abitu ja õnnetu, kui mul poleks Jumala rahu südames ja kindlat lootust, küll ükskord igaveses elus kokku saada. Lauldakse, palvetatakse ja kõneldakse, suletakse kirstukaan ja lastakse alla sügavusesse, tasa vaibuvalt... Kuuseoksad alla, peale siis kirstu peale natuke kruusa, mis õudselt krabiseb vastu laudu. Siis lautakse enam pool hauda kuni maapinnani suuri, väga raskeid kive, ja lõpuks kerkib kruusast pruunikas künkake. Peaotsas valge lauakestest rist millele pliiatsiga kirjut see nii tuntud armas nimi. Künkalegi pannakse ainult mirdid ja lumekellukesed ja kolm raudpärga. Üks Püha algk. õp ja õpilaste poolt üks K.E.S. Püha Haridusseltsi poolt ja üks omaste poolt, kusjuures peetakse mälestuskõnesid. Nutavad omaksed tuttavad ja õpilased nii lõpmata kurb on kõik. Kuid elu on niisugune, ainuke lootus, et Issand kord kõiki saab väes äratama, kes Jumalakartuses elavad neid elu ülestõusmiseks ja igaveseks õndsate rõõmuks! Ta vanem õde jutustas mulle ta viimasest elust järgmist.Olnud kord juba parem kosunud ja käinud väljas. Külmetanud ja saanud tiisikusele lisaks kopsupõletiku, see surunud teda voodisse. Viimastel päevadel olnud väga nõrk ei suutnud rääkidagi ega liigutada. Ühel päeval käinud seal keegi tuntud usuvend, käskinud oma eest paluda. Esmaspäeval istunud õde ta voodi äärel valvamas, nagu tiisikusehaiged ikka ainult lõpmata nõrkust tunda, nii ka tema olnud, niisuguses poolunes. Korraga avanud silmad. Õde alustanud juttu küsinud, kas tohib loota rõõmust jällenägemist üleval Ida kodu. Tahtnud nagu ülestõusta aga pole suutnud, õde pannud oma pea ligemale, vaadanud suurte tõsiste silmadega õele otsa ja ütelnud südamest: "Jah." Soninud veel midagi Jumalaga jätmisest, väsinud ja silmad vajunud jälle kinni. Veel mõned hingetõmbed ja olnudki surnud... Surnud see salapärane inimene, aga siiski nii armas ja lähedane. Ta tundis alati südamest kaasa! Ja nüüd vaid on järel niiske kruusa küngas keset lihtsaid puuriste ja kõdunenud lehti, suurte puude all, - seal võeras surnuaias suurte pärnade all puhkab ta põrm ja ootab Issanda au ilmumist. Sest kord saab kindlasti tõeks minema nagu ta kirjutas kord end Tageperas jutlustanud olevat: "Ära karda, vaata sinu Ärapeastja elab, ta võib sind surmast välja tuua ja elusisse tagasi viia." Jah meie Issand võib seda veel teha! Jumal ise ehitagu oma Poja veremüür meie ümber, et keegi meist ei langeks ja võiksime kord aulisele võidule peaseda, et kõige peastetutega kord oma Aukuningat võiksime palest palesse näha!

Möödunud jälle üks kuu, täis õndsaid tundeid. Ei ühtegi pettumust, ainult rahu, sügav ja lai. Üksikuil hetkeil kohiseb süda, et siis suurematele õnnistustele küllalt valmis olla. Ilusam elu, ilusal kevadel. Käisin pühadeks maal, keskmisel pühal oli Reekülas suurem noorusekoosolek. Palju noori ja vana hallipeaga õpetaja kõneles meile kui isa. Istusime aias murul ja käisime äratulles Kaali järvel. Laulsime võimsalt. Sädeles vaid soe kevadpäikene õrnrohelises lehestikus, nagu Jumalik valgus meie südameteski. Tulime ratastel läbi põlise männi metsa lookleval tolmusel teel kuni jõudsime väsinult koju. Kui ilus on kevad kui ka hinges on soojust ja valgust. Täna s.o. viimase püha õhtul sõitsin jällegi õhtu päikest kullatud valguses linna. Nüüd istun oma toakeses ja lasen mõtteid pealiskaudselt minevikus rännata. Mere kohal, mis nii vaikselt sinetab seisab õrn lillakas pilveriba. Imelik soe ja vaikne on õhk. Tuuleke tasane kannab vaid kevadaroome, tuhandetest nurmenukkudest ja kaselehtedest. kevad, kuid kaduv kevad... rikkut paradiis ... Kui ilus võib olla aga kord see auline igavene kevad, kus on ainult jumalik puhtus ja pühadus a ja o. Uppuda Jumalikkusesse, see ainuke unistus, elu tung ja mõte igatsevas inimsüdametes... Nüüd ainult veel lootus ja kindel usk sellest tulevasest elust võib õnnestada, mis siis veel tegelik ja nähtav elu selles! Igaveses nooruses elu, igavene õndsus, mis otse kannab, seda äraseletatud ja väes äratatud ihu. Ja näha Teda, mu ainukest Peastjat palest palesse. Ainukest kes ka mind mõistab.

Oi, kui hinges on elu, igavese päikese sära, kasvav armastuse soojus, siis pole pettumusi. Ka raskeimais kiusatusis suudan tänada oma Peastjat, kelle arm on muutumata, ühe vaese inimlapse vastu. Usaldan teda lapselikult, ta on ju ainukene, kes mind mõistab. Kui hea, et on keegi kellele võin kõik, kõik rääkida, kes kõik näeb ja teab ja kõigis ka vägev aitama on. Elada usus tulevate asjade jaoks ja mõtelda aastatuhandete eest möödunud sündmusi, on imelik armas. Õnnis lootus igaveseks eluks hinges, kus võib näha oma kihlatut Elupeastjat, kõige armsamat sõpra Jeesust, kes kõik häid andeid ainult armust meile jagab. Kõik nüüd on lubanud ta kanda ja kannabki! Ta nimi olgu kõigis kiidetud. Oh kui õnnelik ma ikkagi olen, kuigi oma süda mõnikord kohiseb Tema mõistab mind, ta tõotused on aulised. Edasi, edasi Peastja väes!!!!

Suveöö, õrnas rohekashallis udus sahiseva rukki ääres. On jälle üks nesit vähestest õhtutest, mil võib väljas viibida. Tulime Manniga sõitma. On vaikne ja mahe, kuuldub kõrvus vaid kauge koera hauge ja üksiku sääsekese hale pirin. Ka muusika helid ümisevad vaevaltkuuldavalt, kuid võib-olla pettun selles, sest päevane plärin on nii sisseharjunud. Igapäev kuulen tuppa tungivat kunstikude kõrgemaid saavutusi helide ilmast, mis otse tüütavaks mõnikord muutuvad. Liig tühjad on olnud nende loojate hinged ja sagedasti ainult täis lõõmavaid tundeid selle vastu mis maine, ja kaduvusele vastu viib. kuuldes sarnaseid tükke võib sellest kurvast tundelikust valserist ja sellele järgnevale "elunaudingule" saada selge pildi, millises nõiakeerus sammuvad inimesed hingelise kui kehalise hukkumisele vastu, kes end mitte peasta ei lase. Nagu ei olekski Peastjat! Nagu ei tahakski nad vabaneda, nendel on küllalt hea tantsida ja valusid põdeda, kuni hukkuvad ühises keerlevas massis. Nendes muidugi on teadmine kindel, et nemad pole selles ju süüdi, kuigi peaks kord aru nõutama. Nagu kift täis melankoolsust hoovab hinge, - see on haigus mis nakkab. Kuid Õnnistegija verega salvitud hing ei ole vastuvõtlik sarnaste pisilastele. Näen vaid valuga teiste hukkumist, ehk õigemine hukatusele lähenemist. A õnne, et olen peastetud!!! Ja loota tohin ma, et temaga kord võidan...

Ilus õhtupoolik. Pühapäev. Inimesed on suuremalt jaolt lahkunud, oli koguduse püha. Väsinud olen, soovin rahu - üksindust Jumalaga. Oi need armsad tunnid mida ainult üksinda oma Jumalaga olles võib läbielada! Oi missugune valu, Pühavaimu kurvastada! - Aga rõõm, andestamist ja hingamist maitseda oma Looja südame ligidal. Mu Peastja on ligi, - seda teada on suurim õnn. Oi kui saab palvesse süveneda, südamlikusse osadusse Jeesusega, kuis siis hingest tõuseb vaid palav tänu ohver taevani, - ei Jumalas ole pettumusi, küll aga inimestes. Kuidas Jumala rahvast seovad ahelad ikka ja ikka jälle, - aga tänu Jumalale, Õnnistegija teeb vabaks kõigist, - meie usk on see mis maailma on ära võitnud!!! Mu hinges kasvab vaid ikka suurem ja suurem janu Jumala tarkuse järele.

Kaks kuud möödunud! Kuidas läheb aeg. Aega ei jätku, ehk õigemini huvi päevaraamatu vastu on peaaegu kadunud. Milleks kirjutada? Isa taevas teab mu võitlusi - kaotusi - võite. Tema ükspäinis! - Kes tahakski neid tunda peale tema, kõigil meil selleks liig kiire. Milleks muutuks küll elu, kui poleks teda mul? Kõik on petlikud, üksi tema mitte. "Mina" vaid toob surma ja sööb kui uss hinge hellemaid kohti, tahab hävitada kõik, mis maisest kõrgemale ihaldab. Kui kole on võitluste torm sügismarudes. Ja need "tunded" kui neid ei oleks! - - Aga sina tead mu Peastja, Abimees, Vend, Isa, Sõber, Võiduvürst okaskrooniga kuningas mu Jumal, kustumatu hinge ihaldus - armastus - ainult sina võid kõik, ja teed kõik. "Usu, küll Jumal teeb tühjaks saadana kavala nõu..." see on troost. Tahaksin kirjutada, aga ei saa. Võibolla on see kehaline väsimus, või ei taha tema. Millest tuleb see võitlus ä lõik. Miks veel mina? Kristus peab mu elu ja surm mu kasu olema, - miks siis need plaanid. Kui panin kord kõik altarile, miks võtan nüüd nii palju tagasi? Mikspärast ..... Kas on see kasvamine, surmaelu? Ei! Paremaks ma pean saama ja seda saab ainult sageda ja sügava palve läbi. Aga millepärast ma siis ei palu? See on kehale raske, olen veel lihalik. Kuidas on see kehale raske? Peame kõik äraandma, - ja igakord ei järgne õnnistus, palun pahasti - Miks? Üks otsatu rida küsimusi jäeks järele. Ühte vaid tean: Jumal tahab mind puhastada aga olen väga sõnakuulmatu olnud. Mõneski kohas olen raskeid valu ja kahtlustusi läbielanud, aga surm ei peaks ometi midagi tundma. Mööduvad suured võidurikkad elamused, suured õnnistused ja tunded, aga kui poleks usku, - siis nõrkeksin. Tasa räägib Püha Vaim, kuid kiusatus on mõnikord tugevam, - pärast järgneb kahetsus, valu. Oh Issand, ole armuline mulle vaesele! Isa ma ihaldan Sind? - Ei ükski muu või nii põleda kui janu tõe järele. Oh, kui kõik võiksid põleda selles tulises leegis. Kui valus on kui püha tuli kõrvetab mustust ja kõlvatust, aga kui hää - terve ja puhtana tulla, välja, tunda Issandale ligemale end. Ihaldan, ootan jäedavat Päikest, igaviku koitu. Isa taevas olgu austatud, kiusatusele tehakse lõpp.

Eile oli pühapäev. Kindlasti üks ilusamatest. terve nädal möödus rõhutud sügistunnete all. Sain mitugi korda õnnistatud suuremalt palves, aga ikkagi, midagi puudub, süda kohiseb, saadud õnnistused ei jatku hinge toiduks. Põhjuseks kindlasti sõnakuulmatus P.Vaimu vastu. Laupäeva öösel võitlesin kaua palves. Tagajärjetuks jäi kõik, ei saagi paluda lõpuks, valus on aga pole pisaraid. Pühapäeva hommik kodus möödus samuti, - teel mõjus võibolla selge ilm noore jääga, või oli Jumal tegevuseks, mõtted selginesid. Koosolekust sain Jumala Sõna läbi trööstitud tundsin, et olin saanud eluleiba. Niisama mõjus lauluproov hästi. Kõigis on veel hõõguvat elutuld... Õhtul käisin Joel, viisin Idale sünnipäeva kingituse ta tädilt "uue Testamendi" ja omalt poolt "kristlik Kaitsja" Nr 3. - Sain rääkida talle lapselikult usuelust ja selle rasketest ja häädest asjadest, ka Kristuse verest - paar sõna. Olen rahuldet. - Kodus sain isale lugeda ja rääkida esimest kord Jumala Sõna tõotustest, kes pooldas vaid käsuõpetust. - - - Olin õnnelik ja tundsin, et kõik päevad peaksid niisugused olema - peab tunnistama sõnadega. Täna möödus keskmiselt. Õhtul aga valdas sarnane rahutus, peaksin minema õpetajate juurde müüma "Kristlikku Kasvatajat". Ja iseäranis tuli mulle ette prl. Perem. Sund kasvas suuremaks, peale kahtlusi läksin teele, - sadas -. Ei julgenud astuda sisse. Palusin pimedas tänavas abi Jeesuselt, - vastust kas ikka tõest nüüd pean minema, aga ei mingisugust, sahiseb vaid vaikset vihma vastu kuivanud lehti, - taevas on ühesugune mustjashall. Tunnen põlgtust oma ara ja kohiseva südame vastu, mis mitmekordset käsku ja kinnitust Jumalalt veel ei julge täita. Astun siis sisse, kutsun eraldi ettetuppa ja rääkisin lapselikult, ise pisaraid tagasihoides nuuksuvalt, kuidas Jumalalt käsu sain talle ütelda, et Jumalas rahuneb hing ja kinkisin talle vabandades, et midagi paremat kodus ei olnud "Kristliku Kaitsja" Nr 3. Pigistasin kätt, soovides Jumala õnnistust ja tulin. Aga kohiseva südamega. Viisin ka Luisele "K.K.". - Süda kohises veel kaua ka peale palves olemist õnnistuste pärast. Leidsin siis, et Jumal ei õnnista mu kurba hinge mitte selleks kohe, et mu oma mina sellest jällegi jõudu ei saaks. Ainult usk viib veel läbi, ei mitte tunded ja liigutused. Oo mu Peastja., kingi mul üks suur usk! - Halleluuja - su tõotused on suured!

Homme on meil noorusühingu aastapäev.  Täna oli koosolek. Palju on möödunud päevi suurte elamustega, - aga suurte Püha Vaimu kurvastamistega. Oo millises valguses ilmus mulle kord Peastja rist ja millise suure armastuse omasin sellega ühes teiste vastu. Möödus palju päevi, kuni hakkas mingisugune hääl rääkima mu sees, et peaksin panema altarile täielikult oma noorusjõu, energia. Oli aeg kui oleksin suutnud seda teha, tundsin oma elu tühisust ja Jumala armastust, mille pärast olen kohustet kõik tegema, mida nõuab Jumal. Nüüd on jällegi üks vaikne olemine - ei ole valu, - tuimus on ligidal. Oh Isa, aga ma ometi tean, ainult Sinus rahuneb hing. Milline valus igatsus täitis eile  õhtulgi rinda kodumaa järele, nähes veretavat eha ja selles kullaseid pilveviirge. Koju - koju. Oo see põrm mis seal ei kõlba kuhugi, see aheldab ainult hinge ta vaba lennu alguses. Mu Peastja, sul on kõik teada, ma tahan sinu sarnasemaks ja saada, ega kaugeltki mitte patuunes hukkuda. Juhi mind oma teel, olen väga väsind, käi sa valgus eel, küll siis tean mis käsid!

Päev läbi askeldasin ja askeldasin, olen ju teenistuses. On siiski üks neist päevadest, mil Jumal kinkinud rahu rahu südamele. Vaikne tänutunne haarab südame, kuigi tean, et nii paljud mu armastet on nüüd vabad ja võivad istuda koosolekul, ja mina pean veel öösel pesema köögis asju! - Olen siiski õnnelik homme saan ju ehk koosolekule ja siis on nälg seda suurem. Oh kui hea, et tunnen armastust suuremat nüüd teiste vastu, ka vanemate vastu. Kui hea kuigi olen nii paha, et Issand nii palju oma valgust näitab, kui palju on minus veel vana mina nii uhket ja upsakat. On olnud jälle neid armsaid silmapilke, mil olen võinud end tolmukübemekesena tunda looduse mõõtmatuses, kes võib kõigile märkamatult surra ehk elada, ja ometi on Jumala aulised toetused kõik ka minu päralt! - Iseäranis söögi juures lühidalt palvesse jäedes olen viimaste kahe päeva jooksul kui rõõmustud saanud Jumala tõotuste pärast ja oma pisikesust tundes. Issand on siiamaani siiski auliselt kandnud, ehki süda mitu korda on vägevalt kohisenud selle nelja nädala jooksul, mida olen olnud jälle linnas. Ei oleks küll liha järgi suutnud sammugi edasi minna, nüüd aga olen end õnnelikugi tundnud mitu korda. Vaba aja olen veetnud Ellaga, kes jälle Kuressaares. Neljapäeva õhtu olin laulu proovis, tundsin kuidas süda härdus, tundes lapselikku alandust Jumala eest, - tulin ära rahutu südamega. Kui väga armastan neid, terve nädala ootan igatsusega jällenägemist, ja siis tulen ära, ei jäta käega jumalagagi, kas see on täis armastus? Saavutan palves jälle rahu, hommikul on aga jälle nii tume kõik aga päev toob lohutust, õhtul tunnen end rõõmsagi. Niisaama on möödunud täna. Jumal on mulle südames mitu asja näidanud, kuidas pean armastama teisi ja just keda, sellevastu et teistelt armastust ja õrnust oodata. Leian, olen ise väga kaastundmatu ja külm olnud, peaksin otsima just vaesemaid ja tähelepanematuid õdesi, vanu ja noori, neid küsitledes ja trööstides. - Tunnen rahuldust, võib-olla ka sellepärast, et proua on mulle täna lahkem kui arilikult, - milleks, ei tea. Tunnen, see on mõistlik pühade kink tema poolt, - võin rahulik olla. Olen möödunud aegades saanud ka väga Issandat oodata, iseäranis taevaminemise pühal. Tänagi, kui nägin noort paari Gildemanne' õhtul ratastega väljasõitmas tuli korraga nagu kiusatus maise õnne järele, - Kuid Jumal andis armu ja see mõte kadus. Kõrgem ja ihaldatavam on siiski oodata viivitamatult Kristust, et rahulduda kord igaveses vabaduses, valguses. Ja mis on maine õnn! Kas möödunud aegu palju kui ühel samasugusel tuulesel nelipühilapäeval käisime emaga surnuaial, ja nägin neid sõitmas ka ratastel, mu õpetajat, kes hallidel päevadel vahtis läbi akna kevadudusse uppuvasse aeda ja päiksepaistelistel pealelõunatel mängis armooniumi, et kahvatud käed ja klahvistik peegeldusid läbi aknaklaasi helerohelise sireli kohal. Tummalt vahtisin neid kaua. Kes võis siis arvata missugune on elu. Täis õnne unemid ja väikist idülli oli kõikjal leida. Ja nüüd on tema üle aasta juba mullas, ja mina õpin tundma rohkem ja rohkem sama traagikat, mille üle ta nii tummalt proteskles mõnikord, et unustas lapsi küsitleda. See on maine õnn! Armas Isa, et ma midagi liiaks siit ei ihaldaks, koduhääled kostavad kõrvu, kus võib kohata Lunastajat ja magamaläinud armsaid. Lihas ei ole midagi head, ainult Jumal teeb kõik targast.

- on möödunud ilmastikult sajune ja vilu.  Käisin päeva igatset koosolekul ja Jumal sai mulle rääkida, et peab olema elavam, palves ja armastuses. Vend Gildemann jutustas vist mulle tookord viimast korda, sõidab Lihulasse tööpõllule. Rääkis elavalt Pühavaimu tulega ristimisest, sellest suurest väest, mida igaüks võib saada, kes end täielikult ohvriks annab ja usus palub, ja kannatlikult ootab. Kõik, kõik peab korraldud ja vere alla olema, ohver peab täielikult olema altaril, siis alles võib oodata seda väge, mis meid Jumalariigis kasulikuks teeb. Oh annaks Jumal mulle armu oma kangekaelset mina ohvriks anda. Kui palju oma plaane ja unelmid maisest õnnest viirastavad läbi pea, pea igal päeval! - Ja kus on mu töö vihud mu usupalved? Issand sa tead, et mul on pisut rammu ja sa ei ole ühtegi lubanud väljatõugata, ka seda kõigeväiksemat mitte. Kui väiklane on ometi üks inimene iseenesest. Kui siis ei täitu kõige väiksem unistus siis juba tahaks süda kohiseda, - aga kui põles mehel maja ja varandus, - jäedes viie lapsega puupaljaks, laulis veel: Oh anna tuhat keelt sa mulle, ja tuhat kordseks tee mu suu, siis tuhat laulu laulan sulle, mu Issand ja ei keegi muu, kui et ma kiites kuulutan, mis kallist armu sinult saan!" Kui aulist kõlab see vahva võiduhüüd läbi võitluste suurte marude, - ja seda aastasadu, saades paljudele õnnistuseks! See on ülestõusmise vägi oh Jeesus, mu püüd on sulle ligemale saada oh kisu lahti mind põrmust. Hing ihaldab vabadust, Jumala juures, aita et liha ei saaks mind petta. Vaid juhtigu mind kõigis sinu vaim.

Jumala nimi olgu kiidetud, ta on auliselt kannud, kiusatust nõrgendanud ja rahu südamesse annud. Lugesin "Vaimulikust lauljast" luuletusi ja sain rohkesti kastet. Tänu Jumalale, tohin ikka tema peale loota, ta on tõotanud ei iial mind maha jätta!.

On möödunud äripäivi hingeliselt täis äikest ja rõhutust, - kuid issand on olnud ligi. Jälle olen igatsenud nii väga, väga juba olla seal tähtede maal, vaba neist kõidikuist igaveses looduses. Arvasin täna, nähes aias õitsemas valgeid "nartsisse" - valusamad ajad on veel ees, ajad mil õitsevad toomingad, - lõhnavad sirelid ja jasmiinid lumivalged, hämarail suveöödel. ... Siis, siis... Kuid Jumal on ju ka siis seesama, kes võib vähenda igatsust maiste õilmete järele, näidates tulevasi suuremaid ja kaunimaid asju. Sain eile õekeselt kirja. Kuidas ta kirjutab vaid ainult nalja toonil, - aga siiski oli seal kui üks osake ühes sellest kevadpäikesest ja varsakapje kullasärast mis lobjutavad leiges soovees seal Metsakoplis. Näeks kui vilkuma praegu ehatähte läbi maarjakase raage mustendava soobiku silueti kõrval. Ja üle põllu on kirik nii teise ja terava torniga, ja veel kaugemal üle põldude aasade on meri, sädelev tõusvas kuukumas. Kodu, - kodu! See maine kodu juba, nii väike ja vaene, aga siiski nii lõpmata armas, mis veel see mida Isa taevas valmistanud meile, kes tema peale loodavad. Ja mu vanemad kortsus-palgelised, iga päevaga vanemad murest ja tööst, kui armsad nad on. Kui palju muret ja vaeva on tunnud nad minugi pärast, ja nüüdki, võib olla neid unetuid öid... ja mina? Kes olen ma õige? Tolmukübeke lõpmatuses-, kes otsustanud alluda Jumala tahtmiselle rõõmuga? Inimlaps, kes tõuseb hommikul raske südamega, ja õhtul heidab end sängi väsinuna, kuid täis uusi lootusi. Nii läheb see ikka edasi. Issand on see kes kinnitab, liha kisub maha aga kõigis. Issand su juure kipub praegu mu väsinud keha, hing ja vaim, võta nüüd varjata seda, kadugu maine aim, kõigis vaid taevastel unenägudel olgu maad, ja tee, et ootaksin sind päeval ja ööl!

Rasked elamused, aulised õnnistused! - Raske, sagedasti väga raske on see maine elu - kära, kiire, lõpmatud märkused, rahulolematus -, komistused õnnetused j.n.e. Kuid Issand on siiski kinkinud jõudu, tumma vaikist kannatust ja meelekindlust, kuigi ei tea kui palju ei jaksaks oodata nii. Sain koosolekus nutta pisaraid õrnu, nagu karastavat vihma põudsele maale, oli see. Käis lõuna saatmas õde Aliisi tundsin rõõmu kui keegi mulle ka kaasa tunneb. Pealelõunat sadas, - olin Marga pool. Koosolekus lauldi õhtul ainult "mollis2 laulud ja vend Tõns maalis lõpukõnes sünge pildi Isaki ohverdamisest. Tundsin kui oleks mulle see räägitud, - kuid vähe mõjus see siiski. Kas tõesti mu elu, seda väikest keha ja mõistust ohverdada, - ja kuidas? - - - - Nagu kuu aega tagasi palves tundsin, et nagu oleks minu päevad siin maises elus väga loetud, - niisama ka õhtul koosolekus ütles kui üks vaikne hääl. Lase puhasta end, astu rõõmsasti usus, need üksikud päevad, Issand tahab koju kutsuda väsinud last. ja milline ongi elu! Vägevalt on töötanud Issanda käsi oma rahva seas. Esiteks Loikeni Ella surm, vend Laari surm, vend Gildemanni kurguhaigus, venna Alberti haigus ja õde Ramsti haigus, - kas see ei kõnele kõik, milline on me elu? Kui rohulilleke... Räägi Issand, - räägi, - tahan kuulata, sinu käsi olgu laeva tüürija. Kannatust mul anna armastusega. Et võin ka risti kanda - võidulauluga.

Ah seda igatsuste merd, mida peidab inimhing. - Elan oma nooruse kevade valusamaid hetki, mis olnud siiamaani. Vähe armastust, vähe vabadust, vähe rahu. Käisin pealelõunal lastega jalutamas, midagi poleks kui mulle veel, - aga ometi nii palju. Rõõmustasin, et ei õitse veel ristikhein, - tahan ju näha, kui see lainetab isapõllul kodus. Oh see väike kodu, kodu magus sõna. See vaikne surnuaed, kus kohin, sala, sala. Tahaks matkata läbi ööde hämaruse kaste suudluste saatel kopli, kus sajab toomeõilme lund ja laulab ööpikk kutsudes väsinud last. Kaks kuud vaevalt, ja väsind. Liig kärarikas, elamusrikas on olnud see kõik, rist raske ehk, aga Issand on siiski jõudnud midagi kordasaata, uhkust on purunenud, kaastundmus kasvanud... Issand teab miks peab see olema sellel teel, - kuid annaks, et kuld hakkaks hiilgama. Oh, et mõistaksin olla tänulik, kui saan olla jälle vabam. Jeesuse haavus ükspäinis on rahu, - liha himustab kõigis vaimu vastu. Mida rohkem põrmust talle anname seda rohkem ihaldab. Oh et suudaksin jäeda ristile kõigis, kõigis! -

Ah Issand, täna, täna on mu hing jälle nii kurb, - vaikne võitlus hinges, oma hinge ja Sinu vaimu vahel. Oh võida Issand võida. Väliselt on kui vaikus peale raskeid torme. Vabam olen, aga nüüd kiusab liha. Käisin sel sajusel pühapäeva ööl, peale elamusrikast koosolekut, kui tundsin end üle nädala jälle tolmukübemekesena, - Ellat vaatamas. Rääkisin kuid tema ütles -, see olevat ju loomulik: ... Loomulik? Ei suuda ei suuda, vii Sina mind Issand, oma teil, - ainult siis leian rahu. Elu on mõistatus -, kuid mille lõpp siiski nii selgesti paistab, - Issandale elu anda, on ainuke pääse tee neist piinavaist mõtetest.

 

Palju on möödunud elamusi, allarõhuvaid raskeid, kuid ka palju on olnud õnnistusi ja kättelkandmist Isa poolt. Ei taha kirjutada kõigist, mis hinge surmani alla vajutab, vanad igatsusvalud hinges leekima paneb, elumõttetust esile manab j.j.e. meelsamini ütlen: "Issand vii, ma ei jaksa enam! - Ei ma ei jaksa enam iseomale ega teistele mittemillegiks olla ega saada. Kõigevägevam sina tead, miks olen sarnane, elagu su vägi mu nõrkuse läbi, usaldan end sinu kätesse, küll juhid kõik hästi! -

On pühapäev varasügisene. Kurvalt, hõbehelgil sädeleb päike kirjus lehestikus, langeb lehtekulda tänavaile. Olen veidi haiglane väsinud kehaliselt, olin tööl. Pärast olin armsa Naadja mamma juures, kes andis mulle sooja teed ja kooke moosiga. Nutsime ühiseid pisaraid elu üle, - kaastundest teiste vastu. Siis jalutasin Tintsiga ja nüüd istun enne koosolekut hämaras toakeses lahtise akna all kust hoovab sügisest uduküllast õhku. Kusagil sahisevad puud. Kõik on kui unenägu. Vaimusilme ees kujuneb mingisugune hämar pilt: lõpmatu hämarus magajate inimestega, haigete ja valus oigavate haavatutega, tuigerdavate uniste ränduritega, asjatute otsijatega kes lähevad otsegu seot silmil alla kuristiku poole. Selleasemel et nende üksikutega, kellel kõlavad võidulaulud suus sirutada käsi igavese valguse poole.

*          *          *