(Tõenäoliselt aastal 1988)

Hommikune rong. Aastaid pole enam Leningradi sõitnud. Linn on täis varajasi reisijaid. Neeva kanalid. Reisisadam. Suur valge laev "Ilich" seisab kai ääres. Siniste tähtedega on küljele kirjutatud "Leingrad Stockholm". Sadamahoone on stagnatsiooniaja esindusstiili võimas näide. Kallis marmorist fuajee läbi nelja korruse. Kell on 8 hommikul, kuid siin valitseb veel tühjus ja mahajäetus. Aga juba hakkavad tulema turistid Taani laevalt "King Vicing Line" Inturisti bussidele. Kella 9 paiku sammub sisse ka meie presiidium, suured kohvrid, enamasti tumedad ülikonnad, lipsud paksudel kõhtudel. Nüüd tunnen ära ka Ungari baptistiliidu juhataja oma naisega ja Leningradi saatjatega, kes juba pool tundi on oodanud. Täidame deklaratsioonid, läheme grupis läbi tolli ja kiiresti läbi piirikontrolli.

Esimest korda olen sellisel suurel reisipraamil. Saame kahekohalised kajutid koos dualeti ja dusiga. Augusti alguse päike meelitab tekile. Turistid - enamasti rootslased seavad end leentoolidele. Vesteldakse, loetakse, tukastatakse. Täpselt kell 12.00 annab "Ilich" otsad ja tüürib läbi Neeva sadama kanalite Kroonlinna poole. Kaid avavad end oma räämas, siin on suuri ja üsna pisikesi, värske värvi all ja roostepruune aluseid. Omaette sisse ja väljapääsu maailm.

Lõunasöök on kell 13.30. Taevas tõmbub äkitselt pilve ja hakkab sadama. udusest Kroonlinnast ( 120 000 elanikku) möödume mõnesaja meetri kauguselt. Läbi vihmapisarate paistab vanu merekindlustusi ja uute ristlejate vesihalle siluette.

Lõunasöök: Salat tundmatu vilja sees. Väike kala majoneesiga. Lõhefilee paari kartulilõiguga. Ananassi kompott. Kohvi. Kõik on rootsi mahus ja tasemel.

Laev hakkab üha enam tõusma ja vajuma. Kord sajab, kord paistab päike, madalaid pilverünkaid sõuab moonsundi väinadelt Karjala poole.

Mõtted on seiskund. Terashall Soome laht kannab läände. Loen salongis juuli "Vikerkaart". Rootsi turismigrupile hakatakse testi tegema. Vaikne salong on nüüd täis rootsi ja ingliskeelt. Mõtted liiguvad koos Enn Uibo kirjadega Mordva laagrites ja Mart Oravaga Heiti Talvikul: "Mina suren vee peal ..." Rootslased lõpetavad oma mängu. Ikka ja jälle tõuseb vasakult saari aga mis nimelisi, kes teab? Taevas on jälle selginenud.

22.30.40 on näha Tallinna siluett ja teinepool Soome rand. Pool kaksteist magama. Kajut on pisut umbne. Käin dussi all. On tundma õõtsumist.

Laeva raadio ajab üles. Kell on pisut 7 läbi. Käin dusi all, panen riided selga ja tekile. Meri on rahunenud. Värske päike kuivatab öisest vihmast laevatekki. Paremat kätt liigub kaugel väikseid kaljusaari. Hommikusöögiks on kaljusaared juba käega ulatada. Suvilad, suvilad, väikesed nukumajad. Valged, tumedate raamidega tumepruunid valgete raamidega - punasest tellisest katused. Neli tundi kauneimaid ja veel kauneimaid vaateid ja siis Stockholmi sadam. Passikontroll ilma tollita. ees ootab juba suur buss naisjuhiga. Pärast tuleb välja, et tegemist on ühe diakonissiga, kes töötab baptisti liidu keskuse juures sotsiaaltöö instruktorina, annab seminaris ka tunde ja kui vaja sõidab bussiga.

Buss veereb läbi linna lennujaama. Kõiges on midagi väga tuttavlikku - saksapärast aga rõõmsaid värve ja kirevust, kuulutusi ja reklaame on võrratult rohkem. Kui buss hakkab Arlanda lennuväljale lähenema, muutuvad maastikud kodumaiseks. Ka siin on küllaltki suured põllud, meie kolhoosi omadest ei eristaks, kui mitte jätta tähelepanemata, et põlluääred on paremini haritud. Kuid kõik see kasvab kaljude vahel. Ikka ja jälle lööb punane kraniit läbi.

Lennuväljal ootame Bõtskovi, Stojani ja Russkit. Lennujaamgi lööb oma kirevusega esilagyul pahviks. Hinnad on väga kallid. Võimatu kujutleda, mida me siin oma 400 krooniga peale hakkame.

Saan tuttavaks ühe läänesakslasega, kes töötab konfessioonide uurimise intsituudis, kohale on jõudnud ka paar noormeest Nikaraaguast. Lõpuks jõuavad oodatud kohale ja sõit läheb Sjöviki poole. Tee on pikk, asulad ja metsad. Läheme läbi Upsala - nii väike, et ei saa arugi. Rootsi on maa, kus on inimesele veel ruumi. Vähemalt siinkandis on metsi ja järvesi. Silma hakkavad ikka jälle üks või teine heakorrast ja värskest värvist särav talu oma lipumastiga hulga kõrvalhoonetega. On ka selliseid külasid, mis on väga harjumatult tihedalt kokku ehitatud.

Tee läheb üha kitsamaks, üsna külavahe teeks, kuid mitte nii auklikuks kui meil. Lõpuks järved ja Sjöviki rahvaülikool. Tõeline paradiis. Kell on viie peal. Pool kuus kutsutakse sööma. Kõik valivad endale naabreid. Sattusin meie majas kõige viimasesse tuppa (nr 4) ja jään üksi. Nüüd olen omaette peremees. Õhtusöök on omapärane, ikka nketbröd. Mingi ptza taoline segu, toore kapsa segu, piim ja tee või kohvi. Pärast lähen Russki ja Stojaniga kalale. Sajab. Näkkab, näkkab aga konks on liiga suur - kala läheb ära. Teistel veab rohkem. Stojan tõmbab ussiga isegi 700 g. haugi välja. Kaheksa paiku läheme kohvi jooma. Pärast saunas. Täielik paradiis. Väikene "pesupäev" sokkidega. Ja öö ongi juba käes. Homme hakkavad edasised päevad selginema. Ei onu ega Targamaa ei vasta telefonile.

Uni oli totaalne. Aga aja vahe tõttu ärkan ikka pool seitse. kell 8 hommikul on hommikusöök. Rootsi laud - ise tuleb kombineerida. Mitmesugused kastmed, pudrud, leivad. Väga raske orienteeruda. Aga midagi ikka saab. Helistan onule, siin on automaattelefon. Ainult kontakti saamiseks läheb üksi 4 krooni. Ta helistab kontorisse tagasi. Lõpuks saame kokkuleppele. Pühapäeva õhtul sõidan Stockholmist Marienstadti. Ta lubab rongipileti kinni maksta. 175 Kr. Siin võib kiiresti pankrotti minna. Vahepeal on Targamaa helistanud. Nüüd jääb veel temaga kokku leppida.

Pärast lõunat helistan Targamaale. Palun organiseerida laupäevaks kedagi siia järgi. Lubab vaadata. Niisiis asjad hakkavad arenema. Tuuakse venekeelset kirjandust. jagame. Sööme uhhaad. Käin saunas ja nüüd jääb üle veel kohvile minna. Külalisi tuleb juurde. Rootsi lipud ja Baptisti Maailmaliidu lipp juba lehvivad.

Lõunaks on juba ameeriklased kohal. Saan toanaabriks inglase Rev. Michael Cleaves'iga. Lõunaajal tutvun ühe abielupaariga Bostonist. Raske on selgeks teha, et eestis ei räägita vene keelt vaid eesti keelt. Üldse teatakse väga vähe balti riikidest. 

Konverents algas Westhalles. Sisse tuuakse Rootsi ja rahvaülikooli lipud. Paremal noormees, vasakul tütarlaps. Seejärel info Rootsi baptistliidu juhatajalt.

Bõtskovi sõnavõtt. Tuletab meelde Olav Palmöt. Telegatsioonide tutvustamine. Ameeriklase sõnavõtt. Istun Christian Wolfi kõrval ja püüan jälgida. Väsimus tuleb üsna pea.

Muusikaline vaheaeg. Rahvatants. Nii nagu meilgi saartel. Meeste tants, mis kujutab kaklust tantsupõrandal. Midagi lindude tantsu taolist inimkonnas.

Hommikusöök sakslastega ühes lauas. Emigrantide probleem. Hommikupalve kirikus. Boliivlane loeb kahes keeles palve.

Paul Denar: Loetleb baptiste rahu eest võitlejaid. M.L.King.

Noel Vous: Tervitused tervest maailmast. Rahu doktriin peitub Kolmaainsuses. Vanemas baptistide süstemaatikas kõneldakse eelkõige vaimulikust rahust. Teatud doktriinid on nii lahutanud - vastandanud välise ja sisemise rahu. Vähe on viimase 400 aasta jooksul olnud teolooge, kes oleksid huvitatud rahu küsimusest. Neid teemasid arendati aeglasemalt kui piibellikke teemasid. - Me oleme väga laisad - mõned füüsilises maailmas, mõned vaimses maailmas. Piibli ilmutus on suunatud ka välisele loodule (Isa -Poeg - Püha Vaim)

Isa on rahu Jumal. Jahwe Koht 6:6. Giideoni poolt loodud palve juures öeldi: "Issand on rahu, teeb rahu. Seda universaalselt nii sisemiselt kui väliselt.

Salom esineb 213 salmis. See on terviklikus seoses pühitsusega. Rooma rahu rajanes sõjalisele jõule. Meie ülesanne on vaadata Rahu Jumalale ja võtta eeskujuks tema iseloom - Poeg.

Dr. Pipkin Rüschlikonist räägib anabaptistide ajaloost. Kristlaste probleemiks on alati olnud ustavus Jumalale ja ustavus riigile. Armee teenistusest osalemise küsimuses leidis see oma äärmuslikke väljendusi. Alates Konstantinus suurest lahenes see küsimus riigi kasuks. Tagamaaks oli võimu tungimine kirikusse.

16. sajandil oli Zwingli kindlalt sõja vastu.Ta teadis kõiki Zürichi inimesi. Ta rõhutas, et Jumal on Vaim ja oli tseremoniaalsuse vastu. See oli oluline vahetu Vaimu tegevus.

Anabaptistide gruppi kuulusid Konrad Kabel ja Felix Mang. Nende taotluseks oli tagasipöördumine apostelliku kiriku juurde. Nad astusid vastu ka majanduslikule rõhumisele.Thomas Müntzter oli problemaatiline monet baptisti liikumises. Kuid neid ühendas opositsioon konstantinismi vastu. Kirik peab olema väike grupp aga mitte sümbioos riigiga. See oli meeleparanduse aga ka kannatuste ja jälitamiste tee. Nende esmaseks põhimõtteks oli ususallivus. 

John Blaurock - Nad olid Euroopas agressiivsed misjonärid.

Hilje kohtusid liidrid.

1. Ristimine

2. Kiriku kari

3. Kirik on pühade osadus

4. Eraldumine maailmast

5.Kurjale mitte kurjaga vastupanemine - kõik ei ole Jumala looming.

- Kristuse õpetus on lõpplik ja ei vaja korrigeerimist.

- Kristuse ihu, see on meie osaks on Kristuse järgimine. Kristuse töö järgimine.

Nad keldusid sõjaväe vandest. Seda tuleb näha Schweitzi konföderatsiooni raames. Vanne oli siin oluline tervele riigile. vandest keeldumine tähendas lahtiütlemist nii Isamaast kui Jumalast.

Nende õpetus viis paratamatult märterlusele.

Järjepidevus baptistide hulgas. - See puudutab ka sõja ja rahu küsimusi. See on seotud usu ja kultuuri kokkusulamisega. Kodusõda sundis USA-s vaatama sõja õigustatusele. Thomas Elvis rajas esimese baptisti koguduse 1612 a. Tema vaadetel oli tänase päevaga võrreldes suur erinevus. Baptistid ei võtnud üle absoluutse patsifismi põhimõtteid. Nad rõhutasid agressiivsete ja kaitsesõdade erinevust. Sõda peeti alati ebamoraalseks. Kõik, mis teenib ühiskonda on hea (USA). Uuesti tõusis küsimus sõjas Mehiko ja Hispaaniaga. Spurgeon kristiseerib sõda kui sellist, kuigi polnud patsifist. John Clifford, esimene Baptisti Maailmaliidu president, kritiseeris Inglismaa sõda buuridega ja kutsus üles rahukonverentsile. Kuid seejuures eliti, et demokraatia kaitseks on sõda vajalik. Oncken nägi õiglase sõja võimalust. Taevas ei ole sakslasi ega venelasi, vaid üksnes vennad ja õed Kristuses. Austraalia baptistid pidasid õiglast sõda alati võimalikuks. 39.a. kirjutasid Austraalia ajalehed, et kõik sõjad on Jumalast ja kinnitasid seda VT-i tsitaatidega. Leidus üksikuid, kes seda eitasid. Neid süüdistati ebalojaalsuses. Vene baptistid võitlesid pärast II Maailmasõda aktiivselt rahu eest.

Tuumaajastu situatsioon on loonud täiesti uue olukorra. Alates 45 a. on BML aktiivselt toetanud rahu. Vietanami sõda kutsus esile uue rahutaotluse laine. Kasvab võimalus, et loobutakse igasugusest sõjast. Tuleb vastu seista igale kurjale, kuid su käed olgu puhtad. Alati on kiusatus teha midagi vägivallaga. Kaasajal on palju baptiste, kes võtavad osa rahu taotlustest maailmas.

Piibel sisaldab prohvetliku visiooni rahust. Meie kohus on seda nägemust kuulutada.

(õppinud kiriku ajalugu katoliku ülikoolis)

Räägib Ilmutuse raamatus pitserite avamisest. Ilmutuse keeles on sellel raamatul eriline tähendus. Miks olid lagul tagakiusamised? Sest õiglane Jumal ei soovi dualismi. Miks meie peame nutma? Mis toimub nüüd? On uued ravad. Osadus puudub. Istuda kuninga paremal käel tähendab olla eeskujuks. Kuigi me ei suuda alati situatsiooniga hakkama saada võime me siiski olla eeskujuks.

keiser tundis, et tema valitseb maailma. Moskva, London või Waschington muudavad maailma. On sadu tuhandeid märtreid, kes hukkusid nägemata vaba maailma. Me võime öelda, et nende võitlus oli õige. Türanniate aeg oli läbi. - Jumal tegi Jeesusest preestri, et kogu Jumala rahvas oleks preestrid.

Kas sõda on patt? Poliitilistes süsteemides on oma ebajumalad. Vaba turg, demokraatlik kapitalism jne. Johannes näeb, et kõige oleva eesmärk on päästmine.

Töö gruppides

Arutleti individuaalsete inimõiguste üle. Inimõiguste süsteemist kaugemale ei jõutud. Vene vennad ei tahtnud õigustest rääkida (õigus näib neile olevat seotud sooviga kedagi egoistlikult valitseda). Meelsasti rääkisid nad aga vastutusest.

Õhtusöögi ja paneeldiskussiooni asemel läheme Stojani ja Russkiga kalale. Saan ussiga suure haugi. Õhtul sööme uhaad. Tõeline vennalik osadus.

Hommikusöök. Mickael töötas öösel kommunikee kallal ja magab nüüd.

Vene vennad laulavad.

Ungari Baptisti Liidu esimees, parlamendi liige: Olen lihtsalt Ungari baptisti pastor. Inimesele on antud harida ja hoida maad. Jeesus ütleb: "Otsige rahu!" Me ei tohiks seda unustada. Sellel kohtumisel peaks me lähenema Jumala Riigile.

Baptistlikest pühakutest.

Jes 9,2

Philips: "Teie Jumal on liialt väike." Millisena kujutlevad inimesed Jumalat? Meie kujutlustes on Ta liialt väike ja sellepärast ei suuda inimesed Teda vastu võtta.

Millise pildi teie loote?

Mõtleme pisut Jumala atribuutidest. Looduses on Jumal Isa. Kristuses on Ta meie Päästja. Ka rahu on fundamentaalne mõiste. Kus olid baptistid kui Jumala käsi kirjutas raamatut? Hoida rahu on raske, aga rahu teha on veelgi raskem!

Poeg on maailma ülempreester. Tema on meile andnud rahuteenistuse anni. 

Lk 2,14 - Rahu sõnum inglitelt. Ef 2,17 - Meil on rahu evangeelium.

Punases meres egiptlaste hobused hukkusid. - Hobune on sõja sümbol. Ilm 12,11 loeme valgest hobusest. - Taevane armee järgis talle. Siin on teine pilt. Rooma okupeeris Jeruusalemma. Kui tuli Jeesus küsisid paljud, kus on hobune, kus on meie armee? Inimesed on alati otsinud neid hobuseid, mis läheksid ja lahendaksid jõu positsioonilt meie raskused.

Kõige mõjuvam dominant on Inimõiguste deklaratsioon ja Helsingi dokument.

1. See vastab inglise vabakirikute vaimule. Vabakirikud seisid inimõiguste küsimuses esireas.

2. Dünaamiline jõud asub Jumalas. - Õigus vabadusele, õigus võidelda moraalse puhtuse eest.

3. Poliitika peab olema lahutatud kirikust.

4. Kõik on loodud armastama Jumalat. - See on baptistide kalvinistlik külg.

5. Valitsus rajaneb ühiskondlikul lepingul. Me võime mõjuda ja muuta valitsusi (glasnosti ja perestoika vaimus).

6. Me pühendame end headele tegudele.

7. Rahva heaolu - Richard Greston süstematiseeris.

8. Religioosne areng peab rajanema vanadele traditsioonidele ja seejärel puhastama kristliku usu. - Me ei saa toetada mingeid usulisi tagakiusamisi. Me peame meeles pidama, mis meid eraldab sellest maailmast, aga samas teadma, millega meie riigid tegelevad. Vaesuse probleem kolmandas maailmas. Tuleb astuda tagakiusamiste vastu.

Bõtskov: Tutvustab situatsiooni. Helingil oli suur mõju uuele Nõukogude Liidu konstitutsioonile ja praegusele olukorrale.

Reede õhtul

Jälle Stojani ja Zenjaga kalal. Päris hea kalasaak, kuid enamasti väiksed. Aga uhaa tuleb vägev. Veelkord ühine osadus. Räägin veel hilja Clevesiga.

Kella kuuest hommikul juba ülestõusmine. Ühine kohvijoomine. Siis viiakse väikse bussiga Avesta raudteejaama. Hüvasti Sjövik. Hüvasti kalaveed. Sjöviki peremees teeb piletid välja. Teel räägin pikemalt Pipkiniga (anabaptistide ajaloo professor) Rüschlikonist. Ta küsib: Millal avatakse Tallinnas seminar?" Ta arvab, et R-ile ta ei annaks soovitust doktori tööd kaitsta. Tund möödub märkamatult. Juba ongi Upsala. Tundub Viljandi suguse väikese linnana, aga võib-olla ongi. Istume Arlandale minevasse bussi. Need on toredad bussid. Kohvrid saab panna kohe salngi sissepääsu juurde. Vaevalt tund sõitu ja juba Sigtuna ja arlanda. Bõtskob, Zenja, Stojan ja Duchonsenko lähevad lennukile. Jään all ootama. Aega on pea kaks tundi. Ostan banaane - nagu õpetatud. Palju itaallasi. Lõpuks tulevad Rauli Lehtonen oma väikse pojaga ja Targamaa. Istume autosse. - Fiat. Sõidame Lehtoneni juurest läbi. Uno on siin. Alul löön kahtlkema, kas ta tõesti on emigreerunud. Ei. Ainult õel külas. Siis Obsti kaubamajja lõunat sööma. Pilk kaubamajja lööb tõesti silme ees kirjuks. Ainult pisut harjumust Ida-Saksamaa selliste suurte kaubamajadega annab rahuliku meele tagasi. Siit ei oskaks küll midagi osta. Kohvik-söökla on tuntud tasemel ja võrreldav Berliini-Ostbahnhofi kaubamaja omaga. Portsjon on vägev. Salatid võib ise võtta ja valida. Tuleme välja ja vaatame mõnd hinda. Minu praegune seis ei luba siit midagi osta. Rauli andis siiski 500 SEK'i.

Sõidame Targamaaga linna vaatama. Südalinnas peatada ei saa. Nii palju autosid. Kuningaloss. Keskus näib olevat väike, kuid suurejooneline ja tihe. Teletorn. Suhteliselt madal, fuajee on all vana, pisut määrdunud ja prügine. Vaade ülevalt kinnitab esilagset arvamust. - Südalinn on väike. Stockholm on tõesti Põhjamaade Veneetsia. Linn. Punane kalju. Meri. Linn. Elu ja linnakorraldus on nagu kõikjal Euroopas. On hetki, kus oleksid nagu Saksamaal.

Allatulles ostan mõned kaardid, diapositiive ja vimpli. Näen, et Targamaa jaoks on see asjata ost. Ütleb: Jätku ma järgmiseks korraks ka midagi. Nüüd kuninga lambakarjamaast mööda. See on suur lagendikuga park. Kuningal on üle 300 lamba. Neid tuuakse kevadel pidulikult läbi linna karjamaale ja sügisel niisama pidulikult lauta tagasi. Viimasel ajal on selles pargis sõdimist koerte omanikega. need kipuvad siin oma koeri jalutama. See segavat aga lambaid.

Sõidame ka Soome laevade sadamast mööda. Astume sisse. Vene laeva sadam on tõesti banaanikompanii oma. Siin on aga sadam nagu olema peab.

Targamaa juurest läbi, Rauli ja Uno kaasa ning Väsby koguduse nelipühi pastori juurde. Toredad madalad majad. Tihe madal hoonestus. Rohelised siseõued. Suur avar kontor. Nii nagu olema peab. Räägin avameelselt oma seisukohad sõpruskogudusest ära. Aeg on vist siiski küps sõprust arendama hakata. Õieti las ta kasvab. Õhtul helistab veel Jaanus Kärner. Ta armastab tõesti pikki kõnesid. Pool üks saab alles magama.

Hommik on Väsbys päikseline. Poissmehe hommikusöök. Autosse ja kiriku juurde. Oleme 10 minutit enne kohal. Rauliga on kõne enne läbiräägitud. See on elavast - tegevast usust. Rauli tõlgib väga hästi. Kontakt on hea. Tehakse eri korjandus. Kõva hüvastijätmine kiriku ukse juures. Rootslane on enamasti siiski distanseeritud aga sõbralik.

Sõidame südalinna. Sööme üsna keskmise tasemega restoranis. Sellise oleks võinud leida ka Berliini äärelinnast. Söök on siiski hea. Huvitab süsteem isetellimisest ja teenindamisest ja ettekandmisest. Täis teenendusega osa jääb aste kõrgemale akende alla. Aga hind on ka tunduvalt kõrgem.

Ongi aeg minna eesti koosolekule. Juba teepeal kohtame mõnda soliidset vanemat prouat, kes Targamaad tervitavad. Lõpuks on kohal kümmekond soliidset prouat, kes ajavad palveruumi ees juttu. Näib, et kodueestlase nägemine liigutab neid. Lõpuks saabub ka Viikholm. Kuna baptisti kogudusel jutlustajat pole, siis on Viikholm siin A ja O. Loogna on väga vanaks jäänud. Enne tutvun veel isapoolt onutütrega. Nägu on tammode oma.

Koosolek algab kohe lauluga "Vala vaimu, vala vaimu..." Viikholm armsatab teha pikki vahejutte. Kohal on ka Siitam Kanadast. Ütleb, et jutlust ei pea. Ainult üks väike tervitus. See venib 35 minutit pikaks. Siis on veel üks tervitaja Muutra, kes on Lääne-Saksamaalt tagasiteel läbi Rootsi kodueestisse. Ka tema oskab rääkida 20 minutit viisakusest. Arvab, et sakslased on rohkem viisakad kui rootslased. See on siin muidugi taktitundetu jutt. Lõpuks räägin ka mina. Hbr 1,1-3

Jeesus - Jumala kuju on kõike kandev Sõna, pattudest Vabastaja, kes istub Isa paremal käel. Räägin umbes 20 minutit. Muide ka onu Meinhard jõudis enne koosoleku algust kohale.

Täna on leivamurdmine. Lasen Viikholmil seda teha. Teeb seda koos Siitamiga üsna vabas vormis. Loevad Piiblist seadmise sõnad, siis ütlevad tänupalve ja siis tuletab Viikholm meelde, et see on Kristuse ihu ja veri. Jagavad ise. Vaba palve jagamise ajal. Ütlen lõpuks õnnistuse sõnad. See on nelipühilaste koosolek baptisti koguduses.

Asume onuga kohe teele. Saame tund aega varem minema 17-16. Muidu oleks rong läinud 18.05. Kolm tundi on aega sõita. Central jaam on täiesti linna südames, üle lahe paistab raekoda.

Nüüd on aega rääkida Eesti asjadest. Maa muutub üha tasasemaks, ainult punased taluhooned jäävad. Vahepeal käime kohvi joomas. Vagunid on väga mugavad. Suured pehmed blüüziga kaetud istmed. Telefonid. Uksed liiguvad vaikselt. Vagunis on ime vaikne, ei mingit põksutamist.

Lõpuks Skjöves. Onul on kirsipunane Mercedes. Istun esimest korda sellises. 27 kilomeetrit mööda lagenikku, üle mägede ja jälle lagendik ja lõpuks Mariestad'is. S.o. 16 000 elanikuga linn. Vanalinn on väga Kuressaare tüüpi, ainult ilma turuplatsi ja lossita. Sõidame väikeste villade rajooni. Vaikne tänav - Seedri tänav, ainult mõlemal pool väikemajad. Perenaine ootab uksel. Ehtne Rootsi naine. Väikene villa. Onu ei ole nõus, et see on väikene. Musta nahaga kaetud mööbel. Palju väärtuslikke maale. Bäer oma naise ja poja Kristjaniga on ka kohal. Õhtusöök Rootsi tasemel. Üldised viisakused ja siiski südamlik õhkkond. Ajame veel pikalt juttu. Bäer lahkub. Mind juhatatakse magamistuppa, õieti telerituppa. Käin vannis. Uni tuleb aeglaselt. Liiga palju erinevat ühe päevaga.

Hommikusöök. Eivor teenib, kuigi ta on just selja välja väänanud. Täna pole seda toredat Sveitsi koera näha. Vist on suvilas. Ainult kass Käthi hulgub ringi.

Enne kauplustesse minekut käime kirikus. Tüüpiline väliselt madal ehitus bensiini jaama lähedal, uue elamurajooni juures. Seest on väga kaunis. Valdab õrn lillakas toon. Kohvik. Suur köök. Võimla. Raadiojaam. Piibliklassid. Kantselei. Noortetöö juhi tuba. Pühapäevakooli tuba. Käsitöö tuba. Ülihästi ehitatud.

Nüüd kauplused, muidugi kõige odavamad. Siit saab hulga nipet näpet asju. Seejärel käime läbi töökohast. See on kontor. Vaatame lagunenud maja uksi eestist. Kõik tuleb siin ümber pakkida. Siinse elu taustal saab selgeks kui palju ja luhakalt meil tööd tehakse.

Vahepeal kerge eine. Jäätis.

Siis jälle linna. Ostame pealisriideid ja kingi. Auto seisab tasulises parklas 1 SEK pool tundi. Käime ka doomkirikus. Eivor aitab naisele asju otsida. Kohvijoomine. Jaan - muusika õpetaja oma med-õest naisega on ka tulnud. Nad tuleksid hea meelega eestisse. Ainult laps on väikene ja raha vähe. Büer küsis eile isa käest firmast väljateenitud raha. raha siin majas osatakse lugeda.

Lähen pakin kohvrid sisse ja juba ongi aeg lahkuda. Eivor tuleb kaasa. See on suur lugupidamine.

Kell 20.00 väljub rong. Meinhard ja Eivor jäävad naeratades ja kätt lehvitades perroonile. Rong libiseb üle hämarduva Rootsimaa väljade Stockholmi poole. Joon kohvi. Söön banaane ja ühe apelsini. Vaikne rongielu - peaaegu nagu laevas. Kolme tunni pärast särab pealinn oma kesk jaamaga. Targamaa on vastus. Sõidame Väsbysse tagasi. Sööme viinerit linnaäärses bensiinijaamas. Politsei. Käratsevad noorukid mustades jakkides mootorratastel ja autoides. Tükike Rootsi ööelu. Küsin Targamaalt, kas ta seda seltskonda ei karda. Politsei on siin. Karta pole vaja, kõlab vastus.

Targamaa juures pakin asjad enam-vähem ära. Palvetame. Uni tuleb aeglaselt närvipinget on küllalt olnud. Isegi ei saa arugi sellest.

Uni läheb varakult. Sätin uuesti asju. Lehtonen toob raamatuid Ingmarile. Võtan kaasa. Kaks videokasseti saan ka. Uno annab tehnika juppe ja kasseti linti.

Sõidame Targamaaga Väsby tsentrumisse sisseoste tegema. See on üks vägevamaid, mida olen näinud. Tänu Targamaale teeme siin kiirelt ja otsustavalt rea häid oste. Joome kohvi ja ostame lõpuks "Philipsi" raadio. Kaks ja pool tundi ongi läbi. Uus suur kohver töökojast. Kõik uuesti ümberpakkida. Ja siis kiiresti sadamasse. Tuleb välja, et vene vennad polegi veel kohal. Tulevad alles kell 13.15. Tohutud kohvrid - ehtne vene laat. Lõhnadki on suurele kodumaale omased. Siin ei küsi keegi passi. Alles laevas kõik rahuneb. Laeva poeski võib võib käija nagu õige inimene kunagi.