Üle aegade jälle kirjutan. Kui palju on minuga toimunud? Kui palju olen vanemaks jäänud? Inimesed möödunud silmist, läbinud südame, ainult Sina Issand oled jäänud ja need, keda mulle kingid. Ma tahan täna Su palge ees teha kokkuvõtte. Mul on aega ja ma tean, et Sinulgi on oma laste jaoks aega, sest Sa oled neid armastanud kuni surmani. 

74.a. lõppu ma enam ei mäleta. On nagu mingi hämar loor, mis seda katab - pilk ei ulatu sündmusi täpselt reastama. Meenub vaid ühe vana kiindumuse taaselustumine ja pettumuse kogemus ning vabanemine. Issnad, Sinul oli oma plaan. Sa hoidsid mind õnnetusest ning jälle seisin, et olla üksi tuulise taeva all, olla tugev ja kindel. Möödusid kuud. Valmistusin üksinduse aastate vastu, kuid Sinu tahe oli teine. Uuesti ja uuesti tahad Sa mind proovida. Algas see 75 aasta juunist. Mäletan seda hommikut pärast seda unenägu. Olin taas rahutu. Ma ei oska muud öelda kui see oli armastus. See oli ärkamine mitmes mõttes. Kuid ma ei uskunud selle realiseerumisse. Ta pidi Tartu õppima minema. Ta proovis juba teist aastat järjest. Oli kindel, et saab sisse. See tähendanuks lahutust ja mu visiooni surma. Kuid konkursiga läks teisiti ja seda praktiliselt ühesuguse arvu punktide juures. Ma olin enne Sinu palge ees ühe märgi üles seadnud - kui ta saab sisse ja lahkub Pärnust, siis loobun esilagul sellest mõttest, kui ei saa sisse, siis vabastan end armastusele ja Sinu tahtele. Nüüd tuli see mulle ehmatavana - Sa vastasid mulle jaatavalt. Ma olin jõuetu midagi ettevõtma.Ja see mida ma tegin võis olla naiivne aga midagi muud ma ka ei osanud. Ma hakkasin käima tema juures, meil oli kohtumisi, meil oli paar ühist sõitu. See oli kirjeldamatu minu jaoks, kes ma ammugi olin loobunud mõtlemast sellise õnne võimalikkusele. Siis sain selguse, et enne 75 a. lõppu pean temaga konkreetselt rääkima, tegema abieluettepaneku. Tulime Tallinnast. Marsuuttakso kihutas läbi öise detsembrituisu. Ta istus akna all. Enne kui teekond hakkas lõppema ma alustasin. Kui raske on üle selle piiri astuda. Ta oli siiski ehk seda oodanud, muidugi mitte niipea. Ta võttis endale mõtlemisaega. See oli loomulik. Siis tulid rasked ajad. Ma ei tea, mis juhtus, meil kadus üksteisega kontakt. Tal oli kodus ilmselt tädiga raskusi. Ta rääkis mulle sellest. Tädi ei suutnud harjuda selle mõttega. Ta ise oli kiindunud õppimisse ja palju muud. Pärast talvist sessiooni hakkasin talle saksa keelt õpetama. Käisin tal koolis vastus. See oli minu õnn. Ka tema oli õnnelik, kuid miski nagu seganuks. Ma ei mõistnud, ei mõista praegugi veel, kuid Sina Issand oled loonud südamed, Sina näed neid läbi, Sina mõistad. Ootasin vastust enne kevadist sessiooni. Ta ütles, et räägime sellest pärast, kui tagasi tuleb. Ja ma jäin ootama. See oli mulle pikk aeg, kirjutasin kaks kirja, kuhu valasin kogu oma südame. See oli usk, lootus, armastus. Ja siis ta tuli. Tundsind, et midagi on korrast ära. Esimesel õhtul ei saanud me rääkida. Teisel päeval nägime. Küsisin, kuidas eksamid läksid. Ta tänas kirjade eest ja ütles, et sellepärast jäi tal inglise keel augusti peale, ei suutnud õppida. See ei olnud öeldud pärsi irooniaga, aga see oli valus. Ta ütles, et parem on kui me enam ei näe teineteist. Ma tundsin füüsilist valu, olin nutma puhkemas. Mõtlesin, et keeran kannapealt ringi ja lahkun, kuid ma mõtlesin, Issand Sulle, ma mõtlesin, et Sa armastad teda ja ta ei ole endas lihtsalt selgusele jõudnud, ta ei tea mida ta teeb. Enne lahkumist ütlesin, et homme räägime. Seda kõike ei saanud nii lihtsalt lõpetada, see oli võimatu. Järgmisel päeval käisin teda otsimas, kuid ei leidnud. Ülejärgmisel päeval leidsin. Ta oli just tõusnud, unine, kuid ometi võrratu just selline nagu ta oli, nagu ta oli alati olnud. Me rääkisime avameelselt, vähemalt mina. Ta ütles, et see ei ole vist tõeline armastus. Tal ei olnud kindlust. Ma ütlesin, et see peab olema, et iga armastus on tõeline, ainult teisenäoline. Eelmisi kiindumusi ei saa möödupuuks võtta. Siis ma tegin plaani. Ta oli selle poolt, et 5. augustini me teineteist ei näe (vähemalt kohtumise mõttes). Ja siis ta annab vastuse, kui see on jaatav siis kihlume, kui eitav, siis ma ei tea, mis edasi saab. issand Sa näed kui raske aeg see mulle on olnud. Ja ometi on mul lootus, ometi on armastus