Purikais maa naerab
Rõõm keskleb aknalt aknale
naeratab Sinule
kõigile
Varjus hangede kelluke
pisike valge
süda nii raasuke
Tule päikene
varjule hangele.
Läheme koos
muldpruunile väljale.
Päikene.
Päikene.
Rõõms keksleb
aknalt aknale.
Emade isade rõõm
Küntud
külvatud maa rõõm.
Hommikuse päikese
jällenägemise rõõm
naeratava kätki rõõm
INIMESE JUMALA RÕÕM
Tahad?
Ma kingin nad SULLE.
Südamesoojus pole omane kvasareile
pole omane paljudele kvaasitähtedele
ega hääbuvaile hiigelkääbuseile
ainult mõned niisked päikesed
ja kaks kuni viis külmetavat planeeti
tunnevad vahest seda imelist tunnet.
Midagi väga kurba liigutab neis
ja nad ohkavad raskelt.
Teadlaste mõõteriistad registreerivad
korraga natuke vähem kiirgust.
Miks kaua nii tulid koju?
miks varem valgus külm?
miks surmgi üles ei leia,
kui üksikuks jäänud teel?
inimesi nii vähe
nii vähe
nii kaugeid küll.
Hommik leidis linalt
pea rippus kui kajatu maa.
Nääd lähen
veel kaua on käia.
kui rahu on kergem see.
Kuldkollane valgus
sind leidis
palveis vaikseis nii haprais
nii abitult valgeis
Ei öö toonud surma
ei petlikku hurma
RÕÕM RÕÕM
ainult RÕÕM
valgus hommiku poole
sööstab mu RÕÕM.
Hämblikuvõrk
ei riputatud ruumi
kusagil oli teadmine
õhtupäikese kuma kustub
kas olgu aeg või olemata
surnuaia sammaldunud kividel
lokkab lõikehein
pööripäev
valgusesse
pimedusse
valgusse nagu pimedad klaasis
vaid teadmine
klaaside taga süttivad tuled
tänavaile
ristteile
kus valgusfoorid kustunud.
Tuikab mu soontes
üle metsade
maasikavälude
nooruse kadakaste loopealsete
sammaldunud kiviaedade
maa
noor nagu mu sõbrad
ma ise
sirutub päiksele
tärkamisõnnesed käed.
KUST TULEB TUUL
UDUS VINGES
HAUDADEL
KÜLMUNUD KRÜSANTEEMID
juustes pikkades jää
madalad ööpilve sagarad
tulevad
hallis vaikuses randuvad
(kojujõudmisse raaguvad)
Lume kardinad
laevale kõnnivad.
Sadamas üksindus
uitab kui vile.
Tuled jäid magama.
Linn tuli koju.
Plingite külmale murele.
Hommikul,
näen nad tulevad.
Õhtuti paistab rehalast
virvatulede sina.
Tuul jääb vakka, kuulatab.
udu lainetab tummalt.
Ust ei ole neil taredel,
välja jäänud te hiljaks.
Udu õhtuti langeb mu õlule,
porised kõnniteed
keldrikorruste rõõm.
Pime on tänav,
pimedad aknadki.
Kaugelt kuulen
sügistuisk.
Suvine naeratus liivale jäi.
Tulin ta juurde,
su silmade poole,
kroonile lähemal
kaugemal udud ja sügistuisk.
Hämaruse varjud liuglevad,
külavaheteele langevad.
Üksindus tasa vaiksena
tuleb vastu sõbrana.
Oleks kui sind just oodanud,
varjuna liuelnud langenud.
Saadad õhtule kooljakuu päevi
loits lummab
ja jupaksis pea.
Helk latakas varakult taevas
on õhtu või hommik,
kes teab.
Kangasjalad taresse seati,
kabu istub
ja süstik käib,
kas tead,
millal kangas saab valmis,
kui valmis,
kus minema pead.
("Kurekellad")
raudkivist aiad
paekivist müürid
lähen hommikust õhtuni
valminud viljapõldude
terakollaste vahel.
raudkivist aiad
paekivist müürid
Tahan kodutaresse
suitsuhõngusse jõuda.
paekivist aiad
raudkivist müürid
Lähen sinna,
kus raaskuke päikest
trepile puisele langeb.
Kuulab aidauks
tare vaikusse
Nõgestes kaevuteel
laulab tirts
Soos kisavad
hommikust kured.
Laudas konutab
tühjus sünk.
Kambris tuulises,
nurkadetta
väriseb haavataim
päike kõrvetab palgijuppe
takjaõitesse kadunuid.
Kuningas,
millal sa tuled?
Meri laatsakil ukse ees.
Valburipäev on käes.
Päike viis tummadelt pihkudelt
peotäie talviseid varje.
Patsatas aiateibale
lustlikult sinise mõtte.
Erevalt juustes kõnnib tuul,
pae all kõbistab kadakajuur.
"Sest mitte inglitele ei alistanud Ta maailma millest me räägime."
Hbr 2,5
Kuu paistab läbi juustesalkude
ja maa on hämaruses tummas
Me tee viib üle langend lehtede.
Ma usun sinusse,
mis sest, et sageli sa vaikid,
kui peidaks südamesse valupisaraid.
Sa leiad valguse, - su käed
on juba praegu soojad.
Uus hommik omane on sulle -
su silmis tuluke.
Me tee viib üle langend lehtede.
Küünlasirged koridorid,
kabinettide pesematud
kollased kardinad
elavad kartoteegikapid,
toimikuriiulid,
saatuseta paberid,
Tule kirbe lõhn hulgub su majades
ja seepärast olen veel rõõmus.
Viimased uudised
| 27. märts | Palmipuudepüha 2021 |
| 19. detsember | Normaalsuse igatsuse katkestus |
| 05. detsember | Markusega läbi talvise aia |
Arhiiv |  RSS |