Mõtteid 1965

1965 a.


Vastu võttes uut aastat.

Raketid sööstavad udusesse taevasse ning see leemendab värvikülluses. Tänavad rõkkavad naerust. Viled, viled! Inimene on suur, tema mõte on suur. Aga vaata ta laaberdab, nägu segases valulises naerus. "Kas see on inimene?" küsin ma. Sa ei oska vastata ning ütled: "No jah, eks ta ole.", tahad vabandada. Ei, ei tohi vabandada see on hukkumine - mõtle sellele. Mõtle kasvõi sel hetkelgi kui maa pöörab järjekordselt lehekülge oma ajaloos. Pea meeles, sa tahad olla XX sajandi inimene, teaduse ja tehnika, õitsengu sajandi inimene. Pea meeles ja tee sellest oma järeldused.

Ainult lapsed teavad...

/Kooli kirjand/

Kurblikus vaikuses sädeleb tähtede koor. Õhtu laotab aegamisi maa ümber oma sinist vaipa. Jalutan üksinda mööda rannaäärset rada. Raudselt helkivad lagendikud silmitsevad mind karmilt, rõhuvalt, nagu tahaks kedagi haarata oma külma vaikusse. Siis tõuseb mus mõte, miks seisan ma siin, miks? Võiksin rääkida, laulda, lõbutseda, tantsida, armastada ja olla armastatud. Mida otsid sa veel, küsivad jäised lagendikud. Lagendikkude kohal on aga tähed, see on kuidagi ääretult tuttav. "...tähed hakkasid särama. Vaatlesin neid nagu unenäos, sest janu tõttu oli mul väike palavik. Väikese printsi sõnad tantsisid mul mälestuses..." Kas tõesti see muinasjutt? Ja tema: Kõrb on ilus, sest ta varjab üht kaevu; tähed on ilusad, sest neil peitub üks lill, mida ma armastan; ka vesi võib südamele hea olla; see on tema.
Tähed säravad, vaadeldes mind oma uudishimulike silmadega. Üksik pilv libised üle laotuse, rannaäärsed männid kohavad rahutult, pean minema. Mõistan nüüd oma väikest printsi, kes ütleb vestluses rööpaseadjaga: "... Ainult lapsed teavad, mida nad otsivad. Nad kulutavad palju aega ühe kaltsunuku peale ja see muutub neile tähtsaks, kui see aga ära võetakse, siis nad nutavad."

Tänapäeva inimene

Rahutult sammub ta eluteel.
Otsib leiab ja kaotab.
Rahutult vaatab ta tähtede teed
Kummardub porri ja nutab.

Pilkavalt muigab ta neile,
Kes ütlevad leidnud vabadust,
   üht uut õnnelille.

Uhkel liigub ta ringi,
   looduses vigu näeb.
Samas sisse lööb vinkli,
tõe eest kaugusse põgeneb.

Kuid korraga seisatab surma ees
hilja on
   seda teada peaks igamees
hilja on
   kõik on viimseni varemetes.

Seal ongi see looduse jumal
   käitub kui mees
kes kitsele laeva käis näitamas Hiiumaal
(oh vaene, pisike, armetu mehike)
   olla thad vist täitsamees.

Küll oled sa pisike,
   pisike,
      pisike armetu
         mehike.

Viimased uudised

26. detsember Oodatud ja kardetud jõuluaeg
03. september Oma kooli lipu pühitsemine
10. august Tuleviku ülehindamisest