Ülistus ja /või kannatus

Ettekanne EKB Liidu aastakonverentsil 18.02.2000.a.

Nõmme Baptisti Koguduse palvelas.

 

Sissejuhatavaid märkusi:

 

Antud teema sisaldab kaks lähenemise võimalust:

1)    Teoloogiline lähenemine : Kas au(edu-) või ristiteoloogia?

2)    Praktiline lähenemine: Kas peaksime kujundama oma koguduste jumalateenistusi ühiskonna lõhestumise foonil edukateks või edututeks?

 

Minu ettekanne on eelkõige praktilise iseloomuga, kuid selles ei puudu ka mõned teoloogilised refleksioonid.

 

I.                  Vaade Kristuse koguduse ajalukku.

 

Alustame lähiminevikust. Viimase 10 aasta jooksul on levinud meie kogudustes karismaatiliste koguduste eeskujul ülistuspraktika. See tähendab 15-20 minutilist ülistuslaulude laulmist vaheldumisi tänupalvustega.

Mõneti on olnud see uuenduslik liikumine reaktsiooniks stagnatsiooni aegse ühislauluvara ühekülgsusele. Ärgem unustagem, et “Evangeelsed laulud” olid võimude poolt retsenseeritud ja võidukamad ja usku julgustavad laulud osalt välja jäetud.

 

Teine moment on see, et õpetavate koguduste üheks hädaks on “üleõpetatus” ja väsimus.

K.Kaups, pärast seda kui ta oli 1920 aastal külastanud 15 erinevat kogudust teeb kokkuvõtte (Teekäija 1920 Nr 6 lk 87/ esitan vaid jumalateenistuste õhkkonda puudutava osa):

“Millviisil võiksime iseloomustada praegust vaimuelu meie kogudustes? Hirmsa jõuga rõhub väsimuse tunne ja unine olek oma alla Jumala inimesi, kes enne olid nii elavad ja truuvid.

Tunnused: Unine olek, väikene huvi, leigus vaimulikus elus, koosolekutes ja Issanda riigi töös. Kaks esimest tapavad palved ja palvete põud tapab koosolekud. Koosolekutes valitseb sageli raske rõhuv tundmus, unine olek, kodu loetakse Piibelt vähe – ei olla aega. Vaikinud on elav isiklik tunnistus Jeesusest. Laul koosolekutes kipub väga tagasi minema…”

 

Uus on enamasti unustatud vana.

Väike märge Läänemaa ärkamise alguse juurde. See algas 1876 a. nelipühi teisel pühal Vormsi kiriku juures ootamatult ja levis kiiresti. Inimesed kahetsesid oma patte ja palusid uuendust. Vastused saabusid. Inimesed kogesid, et nad olid patust päästetud ja said Jumala lasteks. See oli rõõmus ja haarav kogemus. Inimesed hakkasid suure häälega Jumalat austama ja avaldasid oma rõõmu lauludega, ülistuspalvetega, kuni kätega plaksutamiseni.

 

Läheme veelgi kaugemasse minevikku:

Vanad kirikud olid ülistuskirikud: ortodoksed s.o. õige ülistuse kirikud (bravoslavje). Oluliseks refrääniks sellise kiriku teenistusel on: “Au Jumalale, au Issandale (Slava Bogu, Slava Gosbody). See vanakiriklik traditsioon on säilinud üle keldi kristluse anglikaani kirikus.

 

Niisiis asus meie vendlus tsentraalsel kristlikul liinil kui andis oma ühele väärikamale laulikule pealkirjaks “Laulud Talle kiituseks”. Sama traditsiooni jätkab ka meie praegune laulik (“Vaimulike laulud”). Kolm esimest laulu on siin ülistuslaulud. Ülistuse rubriigis on otseselt 20 laulu, kuid sisuliselt on neid selles laulikus tunduvalt rohkem.

 

Probleem seisneb ilmselt selles, et igal ajastul on omad laulud ja ülistusviisid.

 

Näiteid:

Ärgem unustagem, et järgmised koraalid on ka ülistuslaulud:

Nr 5 “Oh võtkem Jumalat suust, südamest nüüd kiita!”

Nr 11 “Jumal sind me kiidame Sinu suurust, Sinu jõudu!”

Nr 30 “Võtke nüüd Issandat, vägevat Kuningat kiita.”

 

Ärkamisajal sajandi vahetusel olid omad ülistuslaulud:

Nr 314 “Kiida Jeesust, mu hing! Tema päästnud on mind! Patu ori kord olin, nüüd olen Ta vend. Halleluuja, au ja kiitus, armust päästis Ta mind! Halleluuja, Issand Jeesus, Su oma ma nüüd.”

 

Omaseks on saanud ka kaasaegsemad ülistuslaulud:

Nr 48 “Kuningas, Kristus on Kuningas! Au ja kiitust ja tänu toogem Tal koos!”

Nr 52 “Ma tõstan käed, taeva poole nüüd, kus on Kuningas, keda teenin ma. Ja üksnes Tema minu elus valitseb!”

Nr. 198 Ps 89 sõnadele: “Sinu heldust, Jehoova kiidan igavesti lauluga, lauluga.”

 

Mõned kriitilised märkused:

Uuem ülistuslik lauluvara on aga enamasti kiledel. Kohati halvasti tõlgitud ja muusikaliselt kehvalt seatud.

Probleemiks on liialt pikad ülistused: 30- 40 minutit, kus vanemad inimesed väsivad ja kaotavad kontakti ülistajatega.

Ülistus võib ka tarduda paljaks vormiks nagu me seda eelpoolnimetatud ortodokssete kirikute juures näeme.

 

Uue stiili kogemustes on lausa ülistuse õpetus. Küsime: Kas see on piibellik õpetus?

Vastus: Kindlasti!

 

II.               Ülistuse piibellik alus.

 

Nii Vana kui Uus Testament on täis Jumala kiitmist ja ülistamist. Üle 100 korra räägitakse otseselt Jumala ülistamise ja kiitmise vajalikkusest.

 

1.     Ülistus Vanas Testamendis.

 

Kiitus hb. HALAL – halalu, hillulim – on püha juubeldus, ülistus.

Kiitmine tähendab eelkõige tunnustamist. See on elava Jumala tunnustamine oma elus ja koguduse keskel.

Ülistades Jumalat me anname Talle oma elus kaalu! Me reageerime nagu armunud Jumala sellistele omadustele nagu vägi, tarkus, õiglus, arm. Keset ülistust meie usk ja armastus kasvab.

Niisiis kui me kedagi kiidame siis me tõstame tema kaalu oma elus!

 

Vana Testament ei väsi kordamast:

“Laulge Jehoovale uus laul,

Tema kiituslaul vagade kogus!” Ps 149,1

 

Ülistus fokuseerib koguduse Jumalale kui elu ja rõõmu allikale. Siin avatakse tee kahekõneks inimese ja Jumala vahel.

 

“Sest surmavald ei kiida sind,

surm ei ülista sind,

hauda vajunud ei looda su ustavuse peale.

Elav, ainult elav kiidab sind,

Nõnda nagu minagi teen täna.” Js 38,18j

 

Vastupidi:

“Ei ma sure, vaid jään elama,

ja jutustan Issanda tegusid!” Ps 118,17

 

“Kiida mu hing Issandat, ja kõik, mis mu sees on, tema püha nime.” Ps 103,1

 

Sellesse kiitusesse haaratakse kogudus ja lõpuks isegi loodus:

“Kiitke teda päike ja kuu!

Kiitke teda kõik valguse tähed!

Kiitke teda taevaste taevad,

Ja kõik veed taevaste peal!

Kiitku nad Issanda nime,

Siis kui tema käskis, siis nad loodi.” Ps 148,3-9

 

Elu tähendabki võimalust Jumalat ülistada.

Aga mis siis, kui satutakse surmavarju orgu? Mis siis kui tabavad kannatused ja haigused?

Iiobi sõber Eliihu, kes elab kaasa Iiobi rasketele küsimustele Jumala suhtes, kes on lasknud õigele ülekohut sündida, küsib: “Kus on Jumal, mu Looja, kes öösiti põhjustab kiituslaule…?” Ii 35,10

Kaose ja surma jõudude palge ees laulab Taavet: “Sa katad mu ette laua mu vastaste silma all; sa võiad mu pea õliga, mu karikas on pilgeni täis.” Ps 23,5

Niisiis ka öö sügavusest, surmavarju orust tõusevad kiituslaulud, sest pühad inimesed tunnevad ülistuse muutvat väge. See on ülistuse paradoksaalne vorm.

 

2.     Ülistus Uues Testamendis.

 

Jõuluevangeelium on täis ülistust. Lk 1,46 ja 2,38.

Enne ketsemani ja oma kannatustele vastuminekut laulab Jeesus koos oma jüngritega kiituslulu (Mt 26,30).

Kiituslaul kõlab ka siis kui Paulus ja Siilas Filippi vangitorni heidetakse: “Aga keskööl palvetasid Paulus ja Siilas ning kiitsid lauldes Jumalat. Ja vangid kuulsid neid. Ja äkitselt sündis suur maavärisemine…”

Paganate nelipühil Korneliuse kojas (Ap 10,46): “Sest nad kuulsid neid võõraid keeli rääkivat ja Jumala suurust ülistavat.” – Sellele järgneb Peetruse kõne.

Paganad ülistavad kuuldes Peetruse jutlust. “Seda kuuldes rõõmustasid paganad ja ülistasid Issanda sõna ning said usklikuks, nii palju kui neid oli määratud igaveseks eluks.” Ap 13,48

Kui valeusklike jõetus sai avalikuks Ap 19,17: “See lugu sai teatavaks kõigile juutidele ja kreeklastele, kes elasid Efesoses ja hirm langes nende kõikide peale ja Issanda Jeesuse nime kiideti suureks.”

Ülistus võib olla ka evangeeliumi kuulutamise vahend. Apostel Paulus kirjutab roomalstele (Rm 15,11): “Jeesus Kristus on saanud ümberlõigatute teenriks Jumala tõe pärast … et paganad hakkaksid Jumalat ülistama tema halastuse eest, nagu on kirjutatud: “Seepärast ma tunnistan sind paganate ees ja laulan kiitust sinu nimele.” Ja taas ta ütleb: “Rõõmustage paganad, koos tema rahvaga!” Ja taas: “Kiitke Issandat, kõik paganad, ja kiitke teda kõik rahvad!”

 

Aga mis siis kui sa ei oska laulda? Ülistus ei saa toimuda mitte ainult laulus vaid ka tegudes. Ehtne diakoonia on osa Jumala ülistusest: “Selle abistamise ehtsuse tõttu me ülistame Jumalat oma kuulekuses Kristuse evangeeliumi tunnistamisel ja oma osaduse siiruses nende ja kõikidega.” 2 Kr 9,13

 

Ülistamine on niisiis viis kuidas me anname elavale Jumalale ja meie Päästjale õige kaalu ja koha meie elus ja südameis.

 

On vaid üks ülistus, mille Piibel keelab! See on iseenese kiitus ja ülistus. Sellele järgneb karistus ja kannatus.

Paabel langeb aga iseenda ülistamise pärast. “Niipalju kui tema on ülistanud iseennast ja taga ajanud toredust, niisama palju tehke temale piina ja leina. Sest ta ütleb oma südames: ma istun kui kuninganna ega ole lesk ega saa kunagi näha kurvastust! Sellepärast tulevad ühel päeval tema nuhtlused: surm ja lein ja nälg ja ta põletatakse ära tulega, sest vägev on Issand Jumal, kes on mõistnud kohut tema üle.” Ilm 18,7-8

 

Ärgem unustagem, et me oleme Jumala kiitmisega kitsid aga iseennast laseme meelsasti kiita.

 

III.           Ülistus ja kannatus.

 

Me oleme nüüd põhjalikult rääkinud Jumala ülistusest aga  meie teemaks on “Ülistus ja /või kannatus”. Mida teha selle teise poolega meie elust.

Ma ei tahaks siinkohal teoretiseerida nn ristiteoloogia ja auteoloogia üle. Puudutaksin siinkohal vaid auteoloogia äärmuslikku vormi nn. eduteoloogiat.

Eduteoloogia õpetab, et kannatustel ei olegi kohta uskliku eluteel. Kuid ärgem unustagem, et igal teel on servad. Eduteoloogia on üks ohtlik usutee serv. Mõni on lõpetanud masenduses ja kraavi põhjas.

 

Eduteoloogia rõhutab usku ja usupalve jõudu selliselt, et uskliku usk ja palve omandavad lausa Jumala suveräänsusest sõltumatu maagilise jõu. Jumal muudetakse siin inimese “jooksupoisiks”.

Kujuneb ebatavaline üleolekutunne kõigest ja kõigist. See üleolekutunne maskeerub sageli “vaimuliku meelevallaga”. Äärmuslikus vormis öeldakse siin välja, et tõeline usklik ei saa olla haige ja vaene ja tal on igas olukorras saatana üle meelevald.

 

Usklik, kes satub sellises eduteoloogilises koguduses kannatustesse on korraga mitmekordse surve all.

1)    ta kannatab.

2)    Talle öeldakse, et tal ei ole küllaldaselt usku.

3)    Kui ei ole usku, siis peab olema mingi salapatt.

4)    Kui kannatused jätkuvad ja lahendust ei tule langeb ta osadusest lihtsalt välja. Ta loetakse lootusetuks. Selline kogudus on nagu eliitüksus, kus nõrku ei tunnistata.

 

Teine äärmus usuteel on nn. ristiteoloogia, mis loob mulje nagu saadaks Jumal inimestele vaid kannatusi, haigusi ja vaesust, et neid proovida igaviku tarvis. Elukäsitlusena on see masohhism (loomuvastane tung lasta end piinata ja alandada).

 

Ilmselt ei ole kumbki käsitlus õige.

Kuulakem korraks Hea karjase laulu (Ps 23) põhitooni:

“Issand on mu karjane,

mul pole millestki puudust!

Haljale aasale paneb ta mind lebama,

Hingamisveele saadab ta mind;

Tema kosutab mu hinge!”

 

Jumal ootab meilt lapselikku ja siirast usku, mille südames on ülistuse laulud. Tervise, varanduse ja vaimuliku meelevalla õnnistused on n.ö. normaalne usuelu foon. Kuid see foon ei välista olukordi, kus jumaliku õnnistuse allikad avanevad ka haiguses, vaesuses ja keset raskeid kiusatusi.

 

Mida siis teha kui oled haige?

 

Jakobus annab oma kirjas väga lihtsa õpetuse:

“Kui kellelgi teie seast on vaeva, siis ta palvetagu;

kui kellegi käsi hästi käib, siis ta laulgu kiituslaule.

Kui keegi on teie seast haige, siis ta kutsugu enese juurde koguduse vanemad ja need palvetagu tema kohal ja võidku teda õliga Issanda nimel.

Ja usu palve päästab tõbise ja Issand teeb ta terveks;

Ja kui ta on pattu teinud, siis see antakse talle andeks.

Tunnistage üksteisele oma eksimused ja palvetage üksteise eest,

Et saaksite terveks; õige inimese vägev palve suudab palju.” Jk 5,13-16

 

“Kui kellegi käsi hästi käib, siis ta laulgu kiituslaule…”

Sellest me põhiliselt täna rääkisime. Enamuse elust käib ju normaalse inimese elu hästi. Aga me ei kiida vajalikul määral selle eest Jumalat. Headel aegadel on Jumala kaal meie elus häbiväärselt väike.

 

Aga, mis teha kui käsi hästi ei käi ja sa oled haige.

“Võidku teda õliga…” Õli ei ole ainult pilt jumalikust arstimist vaid ka pilt rõõmuõlist… Ühesõnaga trööstige, rõõmustage ja kinkige haigele rahu…

See on aeg enesepuhastamiseks nii haigele kui palvetajale. “Tunnistage üksteisele oma eksimused ja palvetage üksteise eest…” – “Õige inimese vägev palve suudab palju.”

Aga mis siis kui haige terveks ei saa? Kas siis Jumala nimi saab häbistatud? Ei, esiteks peame meie tunnistama, et oleme viletsalt palvetanud, pole veel nii "õiged palvetajad”. Me peame tunnistama, et mitte meie vaid Jumal on tervendaja. “katsuge iseendid läbi, kas te olete usus. Uurige iseendid!” 2 Kr 13,5

 

IV. Uurige iseendid!

 

Apostel Paulus kirjeldab kõiki oma elu kannatusi. Ta on olnud vangis, ta on saanud peksa, ta on olnud surmahädas, mõrtsukate käes. Ta on olnud näljas ja janus, külmas ja alasti. “Vend Paulus, kas sa siis ei uskunud küllalt tugevalt?”, küsiksime meie. Ei! Ta ütleb: “Kui tuleb kiidelda, siis ma kiitlen oma nõtrusest! Jumal ja meie issanda Jeesuse Kristuse Isa, kes on igavesti kiidetud, teab, et ma ei valeta!” 2 Kr 11,30-32 Nõnda katsub Paulus iseennast läbi.

 

Jumal tervendab meid kõiki! Haigeid tuleb alati valmistada just Jumalaga kohtumiseks. Veel üks üürike hetk ja “kaduv riietub kadumatusega, surev riietub surematusega, siis saab tõeks sõna, mis on kirjutatud: “Surm on neelatud võidusse!” 1 Kr 15,54-55

 

Sama kehtib meie vaesuse ja muu viletsuse kohta!

 

Kokkuvõtteks

 

Ülistusel ja Jumala kiitusel olgu tähtis koht meie isiklikus ja koguduste elus!

Ülistusel on mitmeid vorme, tark kasutab nii vana kui uut!

 

Ülistades on oht unustada kannatajad – vaesed ja haiged.

Piibel ei ole ainult ülistuslaulude kogu vaid siin on kannataja ja palvetaja laulud. Kui teie käsi hästi käib, siis ülistage Jumalat! Kui on halvad päevad, siis paluge ja parandage meelt! Oodake kogu looduga Jumala laste au ilmsiks saamist.

 

Seni aga ärgu lahutagu meid “ei surm ega elu, …. Ei käesolev ega tulev, ei vägevad, ei kõrgus ega sügavus ega mingi muu loodu Jumala armastusest, mis on Kristuses Jeesuses, meie Issandas!” Rm 8,38-39

Email again:

Sinu nimi

Sinu e-posti aadress

Kommentaarid