OSVALD TÄRGI TEOLOOGILINE PORTREE
Joosep Tammo
Püüdes visandada Osvald
Tärgi kui teoloogi-süstemaatiku portreed, olen teadlik, et see jääb vaid
puudulikuks kastetuseks.
Iga teoloogi tööl on
kaks külge.
1. Nähtav külg – järele
jäänud jutlused, piibliseletused, referaadid, teosed ja tõlked. Kindlasti on selle osa tundmaõppimisel
O.Tärgi elutööst veel palju teha.
2. Kuid teoloogilisel
tööl on ka oma varjatud külg, n.-ö. Köögipool, mis jääb õpilastele enamasti
varjatuks, mida võib aimata ja püüda hiljem lahti mõtestada, kuid mis pole enam
terviklikult ja üksikasjalikult kirjeldatav. Püüan just seda varjatud külge
pisut visandada. Lähtun seejuures neist isiklikest kontaktidest, mis olid
vennaga viimase kümne aasta jooksul, kontaktidest tema endiste ja praeguste õpilastega
ja loomulikult ka kirjalikust pärandist.
·
Erilise tänu tahaksin seejuures öelda O.Tärgi
tütrepojale v.Tarmo Toomile, kes
aitas selle ettekande ettevalmistamisel isiklike tähelepanekute ja mälestustega
kaasa.
Pean otstarbekaks käsitleda antud
teemat O.Tärgi eluloolises järgnevuses. See võimaldab heita pilku ka O.Tärgi
vaimse arengu tingimustele.
Eeldused
Kahtlemata annavad iga inimese elule
suure tähenduse ta lapsepõlve elamused ja keskkond. Püsivaks vaimulikuks
varanduseks jäi Osvald Tärgile Hiiumaa ärkamiste soe vaimsus, siiras usk ja
eelkõige isiklik uussünni kogemus. Kuid kõik väärtuslik katsutakse elus läbi.
Sellisteks katsumusteks osutusid vennale kahtlused õpingute ajal Kärdlas ja
Haapsalu Õpetajate Seminaris. Esile kerkis Jumala olemasolu küsimus. Püüti ju
selles koolis põhjendada usklikkuse mõtetust ja materialistlikku maailmavaadet. [JT1][1]Võimalik, et just siin, keset seda intellektuaalsete kahtluste tuld,
sündis tulevane teoloog (süstemaatik), kelle elu motoks kujunesid sõnad:
”Uskuge Jumalasse…” /Need sõnad seisavad ka tema hauakivil./
* Samasugune siiras ja
valuline tõeotsing on Tammsaare “Tõe ja õiguse” II osa Indreku teemaks.
Need isiklikud
kahtlused andsid ilmselt eelduse mõistmaks kõiki ausalt mõtlevaid, kes on
sattunud sisemistesse raskustesse. Kindlasti just siin kujunesid välja need
eeldused, mis aitasid Osvald Tärki säilitada oma vaimulikud veendumused ka
talle võõra usulise mõtteviisi keskel Ühendriikides.
Kandvaks selles esimeses
nooruskatsumuses osutusid – selgepiiriline uussünni kogemus, kindlaksjäämine
kristliku moraali põhimõtteile ja – isiklik palveelu. Teiseks oluliseks
momendiks Osvald Tärgi vaimulikul väljakujunemisel oli kodumaine piiblikool,
milles valitses veel vahetu piiblisõnumi usaldus. Siin õppides otsis ta ühtlasi
sügavamaid intellektuaalseid lahendusi oma sisemistele küsimustele. Paistab ,
et enne Ühendriikidesse minekut need ületati. Oma tunnistuse kohaselt asus ta
teele teatud eelarvamusega. Ta teadis, et ees ootab liberaalselt mõtlev
keskkond. Südames oli küsimus: “Kas seal ongi midagi olulist senisele juurde
õppida.”
1925.a.
külastas Euroopat dr. theol. E.Horr, Newtoni usuteaduse Instituudi president.
Ta andis nõusoleku, et üks Keila seminari õpilane võiks edasi õppida tema
alluvas instituudis, teine Inglismaal.
O.Tärk on sellega seoses meenutanud:[JT2][2] “Adam Podin, kes
neid asju korraldas, oli kavandanud minule edasiõppimise võimaluse Eowdonis,
Inglismaal ja teisele vennale (Edgar Kilimit) Bostonis. Kirjad vastavate
andmetega olid juba pandud posti, kui Adam Podin tundis korraga vajadust muuta
suunamist ja saata mind Bostonisse. Ta läks õhtul hilja ja nõudis kirjad
postist tagasi. Vahetas ümbrikud ringi ja sooviavaldused läksid uuesti teele.”
Kuid õppida oli ja mitte ainult
intellektuaalses plaanis, vaid ka vaimulikus osas. Osvald Tärk on paljudele
kirjeldanud oma hämmeldust sealse pühapäeva pidamise tõsiduse üle. Eriti sügava
mulje jättis talle seejuures Uue Testamendi professor Anderson. Ta on öelnud,
et mitte niivõrd selle mehe sõnad, kuivõrd elu oli, mis köitis. “Ta ei
kirjutanud pühapäeval isegi kirja oma sõbrale.”
Ühendriikides valitsev teoloogiline taust õpingute ajal
Bostonis ning New Yorgi Columbia ülikoolis.
Alustan üsna üldise iseloomustusega.
Ühendriikide teoloogilist palet on alati kujundanud kalvinistlik-reformeeritud
teoloogia ja puritaanlik vaim. Intellektuaalses plaanis lisandus sellele üsna
varakult soti puritaanide coomon-sens’i filosoofia (Thomas reid), mille
põhimõtteks oli: Jumal on meile kinkinud küllaldased võimed meile antud elu
probleemide lahendamiseks ning on mõttetu juurelda nende filosoofiliste
probleemide üle, mis ei aita lahendada konkreetseid eluülesandeid. See
filosoofiline suund suutis kuni 19.sajandi lõpuni blokeerida saksa idealismi ja
uusprotestantliku teoloogia sissetungi Ühendriikidesse. Metodistide, baptistide
ja presbüterlaste juures kaasnes selle praktilise mõtteviisiga veel isikliku
kogemuse toonitamine selles osas, mis puudutas uuestisünni armu.
On öeldud, et puritanism oli
protestantliku teoloogia peavool, siis äratusliikumine moodustas selles
atmosfääri.
Lisana eelnevale valitses alates
sajandi vahetusest kuni kolmekümnendate aastate lõpuni Ühendriikides
ratsionalistlik optimism. Selle suuna eredamaks esindajaks oli liberaalne
teoloogia, mis püüdis mõistuslikult seletada Piibli imed ja asetas usuelu
peamise rõhu sotsiaalsele tööle. Liberaalse teoloogiaga kaasnes ka eriline
kontsentreerumine Jeesuse isikule. Jeesus avastati taas, seekord ta inimlikus
suuruses, kui suur õpetaja, suur eeskuju.
Just sellisesse teoloogilisse
keskkonda sattus Osvald Tärk. Olen arvamusel, et selle teoloogilise atmosfääri
lähem tundmaõppimine aitab meil tulevikus oluliselt paremini mõista venna
teoloogilist pärandit.
Siin on terve rida elemente, mis
leiavad vennas positiivse vastukaja. Nimetan mõned:
a)
isikliku kogemuse toonitamine,
b)
terve mõistuse pragmaatiline
filosoofia,
c)
puritaanlik eluhoiak,
d)
Jeesuse isiku suuruse nägemine.
Kuid kindlasti
on siin ka elemente, mis kutsuvad esile reaktsiooni, eelkõige liberaalne
piiblikriitika. See reaktsioon väljendub selles suures mahus, mille O.Tärk
annab nende küsimuste vaatlemisele oma Seminari loengutes ( A.Tammo
loengukonspektid) Uue Testamendi sissejuhatuses.
Ühendriikide
teoloogilist ja usulist palet iseloomustab ka teoloogiline fundamentalism, mille
tähtsus on aasta-aastalt kasvanud. See väljendus juba tookord eelkõige
piblitsistlikus mõtteviisis, mille ohuks on kirjatähe ülehindamine võrreldes
Piibli kui terviku vaimuga. Kolmekümnendatel aastatel kirjastas see suund
põhiliselt möödunud sajandi materjale ja ignoreeris täielikult
liberaalteoloogide tööd, pidades seda lihtsalt usutaganemiseks. Me teame, et
Osvald Tärgist kujunes meie vendluses eelkõige kirja-teoloog, piibliseletaja,
kes püüdis kõik oma usulised vaated ammutada sõnast ja kontrollida sõnaga.
Kas Osvald Tärk oli fundamentalist,
selle sõna kitsas piblitsistlikus tähenduses? Arvan, et ei! Juba see tõsiasi,
et ta võttis oma kaasaegsete intellektuaalseid kahtlusi suure tõsidusega ja
püüdis neile intellektuaalsete võimaluste piirides vastata, näitab, et ta oli
teoloogina palju avaram isiksus. Ta ei esindanud antiintellektuaalset
fundamentalistlikku protestantismi. Seda ei lubanud juba tema loomupäraselt
terav ja loogiline mõttekäik ja sellele lisanduv hiidlaslikult mahe
huumorimeel.
Oluline ja huvitav on märkida, et
mõned aastad pärast Osvald Tärgi lahkumist Ühendriikidest, toimub seal suur
teoloogiline pööre. Liberaalide suurkuju H.E.Fosdick kuulutab korraga
liberaalsele teoloogiale lõpu. Üksteise järel kerkivad esile uus-ortodoksse
teoloogia esindajad. Euroopas toimus see pööre pisut varem, Karl Barthi “Rooma
kirja seletuse” mõjul. Ühendriikides on see pööre kõige selgemalt jälgitav
Fosdicki juures. Järsult tõuseb Piibli teoloogia tähtsus ja uue jõu omandab
eetiline mõtteviis. Uue selguse ja usaldusega nähakse Jumala tegevust läbi kogu
inimkonna ajaloo. Nii Fosdicki kui Barthi pöörde teoloogilise küljega tutvub
Osvald Tärk juba kodumaal. Eriti Karl Barth kujuneb talle kõrgelt hinnatud
teoloogiks.
Edasine kujunemine kodumaal
Osvald Tärgi peamised jõupingutused
teoloogilises valdkonnas olid suunatud edaspidi Uue Testamendi seletusele.
Töötades omaaegses Baptisti Liidu Usuteaduslikus Seminaris, oli ta Uue
Testamendi õppejõud. Süstemaatika probleemid jäid tahaplaanile. Pedagoogina
iseloomustasid teda nõudlikkus ja põhjalikkus.
Paljud siinolijaist andsid
talle kirjakohtade rikast “Piibli teoloogiat”. Meenuvad hetked, mil ta
kannatlikult kuid nõudlikult kuulas ära kõik tsiteeritavad kirjakohad. Kui
põhjendavaid kirjakohti jäi väheseks tuli tulle teinekord uuesti või leppida
kokku eksami andmises osade kaupa.
Kõneldes Osvald Tärgist kui teoloogist
ei tohiks unustada ka tema laialdast huvi humanitaarteaduste vastu. Suure
huviga jälgis arheoloogilisi ja eriti idamaade arheoloogiat puudutavaid publikatsioone.
Teda iseloomustas suur lugemus, seda eriti kolmekümnendate aastate inglise
ilukirjanduse osas. Kuid ka kirjandusklassika, eriti William Shakespeare’i osas
oli tal sügavad teadmised. Vene kirjandusest tundis ta huvi Leo Tolstoi ja
Fjodor Dostojevski loomingu vastu. Eesti kirjandusest seis esikohal Friedebert
Tuglas. Kui ilmusid eesti keeles antiikkirjanduse ja keskaja kirjanduse
antoloogiad, töötas ta need üksikasjalikult läbi. Sellest tööst annavad
tunnistust arvukad märkmed vastavate teoste lehekülgedel. Jõudumööda püüdis
Osvald Tärk olla kursis ka reaalteaduste valdkonnas. Sageli kutsus ta endale
külla vastavate erialade spetsialiste, vestles nendega pikalt ja meeleldi.
Tundub, et kõige vähem oli tal
kokkupuuteid kunstiinimestega. Need näisid talle kuidagi haaramatuina ja
irratsionaalseina oma mõtteis ja arusaamades. Tema enda mõttekäik oli alati
range ja loogiline.
Sellise pideva silmaringi laiendamise
eesmärgiks oli venna enda sõnade järgi soov anda Jumala igavest sõnumit edasi
võimalikult värskel kujul.
Me võime öelda, et kogu tema edasine
teoloogiline töö ja huvidering teenisid praktilist kuulutust ja tööd koguduses.
Nii sündis tõlgitud ja kohandatud konspekt “Piibli teoloogia”[3]
ning originaalteos “Jumal”[4].
Viimase kirjutamisel näib ta olevat kõige enam mõjutatud ameerika teoloogist
John Fiske’st (“Trough Nature to God, cambr. 1900; “The Idea of God as affected
by modern knowledge”, 1899). Siiski kujunes sellest sügavalt isikupärane ja
võiks öelda isegi autobiograafilise tagamaaga teos. Kuigi süstemaatilise
teoloogia valdkonda kuuluv, on see teos siiski usklike praktilistest
vajadustest lähtuv. Eesmärgiks on pakkuda võimalikult täpseid definitsioone ja
selgeid mõttekäike vastamaks oma kaasaegsete küsimustele.
Aja möödudes kasvas vajadus teiste
põhjapanevate dogmaatiliste teoste järele. Nii sündis lühikeste kommentaaridega
tõlketeos “Dogmaatika”, mis sisaldab Jumala kolmainsuse ja eskatoloogia
küsimustiku. Esimene osa kuulub prebüterlasele dr.W.T.Connerile, teine dr
E.Y.Mullinsile. Taas osutus Osvald Tärgile südamelähedaseks vormilt selge ja
konkreetne reformeeritud kiriku traditsioon.
See teos on tänini meie
dogmaatika õppekirjanduse üks nurgakivisid.
Kuid peale
selle on olemas veel avaldamata käsikiri “Loengud dogmaatikast”[5]
ning loengud “Meie vendluse põhimõtetest”[6].
Nende teoste avaldamine oleks huvipakkuv.
Ühes vestluses
juhtisin ta tähelepanu sellele, et me vajaksime hädasti dogmaatilist koguduse
õpetust (ekklesioloogiat), kas siis tõlgituna või originaalteosena. O.Tärk oli
kogunud sellise teose jaoks intensiivselt materiali. Ta uuris patristikat,
katoliiklikke autoriteete ja tegi vastavasisulisi eksegeetilisi märkmeid. Teos
ise aga jäi sündimata, sest oli vaja lõpetada ja jätkata mitmeid eksgeetilisi
teoseid – Markuse evangeeliumi seletust ja Rooma kirja lõpu seletust.
/ See lõpp oli jäänud
pooleli, sest raske oli tollel ajal ausa südamega seletada 13 peatükki Jumalast
seotud ülemaist ja neile kuuletumisest. Üks asi oli seda teha piiblitunnis,
teine asi see kirja panna. Võinuks ju selline dokument jätta mulje lojaalsusest
lojaalsust mitteväärivale./.
Küll aga
sündisid ekklesioloogiliste probleemidega seoses loengud meie vendluse
põhimõtetest. Taas allutas vend oma teoreetilised huvid Jumala rahva
praktilistele vajadustele. Tundub, et tegeldes ekklesioloogiliste küsimustega
haaras teda üha enam püha aukartus Uue Testamendi kogudusepildi mitmekesiduse ja dünaamilise
pingestatuse ees. Liialt julgena näis talle see samm – allutada kogu see kirjapärane
rikkus inimmõtte loogiliseslt süstematiseerivale jõule. See sisemine dilemma, -
ühelt poolt praktiline vajadus ja teiselt poolt materjali haaramatus – paistis
nii mõnestki jutusajamisest välja.
Viimaseks
autoriks, kes O.Tärki vaimustas ja inspireeris oli Wales’I presbüterlane dr.
Martyn Loyd-Jones oma Rooma ja Efesose kirja seletustega.
Kokkuvõttes
Kes oli siis Osvald Tärk süstemaatiku
pilguga vaadatuna? Ta oli eelkõige kirja-teoloog ning põhjalik piibliuurija.
Oma teoloogilises töös lähtus ta eelkõige koguduse ja oma õpilaste vajadustest.
Nii oma kirjutistes kui ka mõttevahetustes pidas ta rangelt silmas
pedagoogilisi ja hingehoidlikke eesmärke.
Süstemaatilises töös sümpatiseeris
talle ikka ja jälle reformeeritud teoloogia traditsioon, kuigi kirjaseletajana
nimetas ta end “pauliiniks” ja võinuks just seetõttu lähemal seista luterlikule
traditsioonile.
Küsimustes, mis puudutasid
baptistlikku õpetust, oli ta rangelt pühakirjale toetuv ja kompromissitu, nähes
just sellises selges positsioonis võimalust teenida üldkristlikke eesmärke meie
maal.
Ta oli alati kursis kõige uuega
teoloogilises valdkonnas, sõltumata seejuures ajastu moevooludest. See ei
saanudki teisiti olla, sest ta usk Jumalasse oli rajatud Jumala sõnale ja
isiklikule kogemusele selle sõna raamides.
Selline võiks olla Osvald Tärgi kui
teoloogi portree visand. See laseb aimata neid salajasi rikkusi, mis leidsid
peegelduse ta jutlustes, kirjutistes ja hingehoidlikes vestlustes. See salajane
maailm mõtteid, tundeid, sisemisi võitlusi ja võite ei sünni sellisena iialgi
uuesti. Kuid selle maailma kontuurid kõnelevaid meile veel 10 aastatki hiljemgi
jutlust: “Uskuge Jumalasse…” Selle motoga tahame astuda vendlusega ka uude
aastatuhandesse!
Tartus
1.10.99
[1] E.Tamm, O.Tärk, Logos 5 1984 lk 6
[2] E.Tamm, O.Tärk, Logos 5 1984 lk 8
[3] O.Tärk, Piibli teoloogia, Ev.Kristlaste Üleliidulise Nõukogu ENSV
Vanempresüteri juures asuva presbüterite katsekomisjoni väljaanne. Nr 16
september 1958.a.
[4] O.Tärk, Jumal Logos 1995
[5] T.Toom, Järelsõna O.Tärgi “Kümme käsku” Tallinn, Eesti Kristlik
Kirjastus 1990 lk 94
[6] O.Tärk, Meie vendluse põhimõtted Logos Nr 1 1981; Nr 1,2,3,4 1982; Nr
1, 2 1983
Viimased uudised
15. detsember | Igaviku müksud |
13. detsember | Vitsaga või vitsata? |
12. detsember | Lugu puldankotist |
Arhiiv | RSS |