O.Tärgi teoloogiline portree.

OSVALD TÄRGI TEOLOOGILINE PORTREE

Joosep Tammo

 

          Püüdes visandada Osvald Tärgi kui teoloogi-süstemaatiku portreed, olen teadlik, et see jääb vaid puudulikuks kastetuseks.

          Iga teoloogi tööl on kaks külge.

 

1.     Nähtav külg – järele jäänud jutlused, piibliseletused, referaadid, teosed ja tõlked.  Kindlasti on selle osa tundmaõppimisel O.Tärgi elutööst veel palju teha.

2.     Kuid teoloogilisel tööl on ka oma varjatud külg, n.-ö. Köögipool, mis jääb õpilastele enamasti varjatuks, mida võib aimata ja püüda hiljem lahti mõtestada, kuid mis pole enam terviklikult ja üksikasjalikult kirjeldatav. Püüan just seda varjatud külge pisut visandada. Lähtun seejuures neist isiklikest kontaktidest, mis olid vennaga viimase kümne aasta jooksul, kontaktidest tema endiste ja praeguste õpilastega ja loomulikult ka kirjalikust pärandist.

·         Erilise tänu tahaksin seejuures öelda O.Tärgi tütrepojale v.Tarmo Toomile, kes aitas selle ettekande ettevalmistamisel isiklike tähelepanekute ja mälestustega kaasa.

Pean otstarbekaks käsitleda antud teemat O.Tärgi eluloolises järgnevuses. See võimaldab heita pilku ka O.Tärgi vaimse arengu tingimustele.

 

Eeldused

 

          Kahtlemata annavad iga inimese elule suure tähenduse ta lapsepõlve elamused ja keskkond. Püsivaks vaimulikuks varanduseks jäi Osvald Tärgile Hiiumaa ärkamiste soe vaimsus, siiras usk ja eelkõige isiklik uussünni kogemus. Kuid kõik väärtuslik katsutakse elus läbi. Sellisteks katsumusteks osutusid vennale kahtlused õpingute ajal Kärdlas ja Haapsalu Õpetajate Seminaris. Esile kerkis Jumala olemasolu küsimus. Püüti ju selles koolis põhjendada usklikkuse mõtetust ja materialistlikku maailmavaadet. [JT1][1]Võimalik, et just siin, keset seda intellektuaalsete kahtluste tuld, sündis tulevane teoloog (süstemaatik), kelle elu motoks kujunesid sõnad: ”Uskuge Jumalasse…” /Need sõnad seisavad ka tema hauakivil./

* Samasugune siiras ja valuline tõeotsing on Tammsaare “Tõe ja õiguse” II osa Indreku teemaks.

Need isiklikud kahtlused andsid ilmselt eelduse mõistmaks kõiki ausalt mõtlevaid, kes on sattunud sisemistesse raskustesse. Kindlasti just siin kujunesid välja need eeldused, mis aitasid Osvald Tärki säilitada oma vaimulikud veendumused ka talle võõra usulise mõtteviisi keskel Ühendriikides.

 

          Kandvaks selles esimeses nooruskatsumuses osutusid – selgepiiriline uussünni kogemus, kindlaksjäämine kristliku moraali põhimõtteile ja – isiklik palveelu. Teiseks oluliseks momendiks Osvald Tärgi vaimulikul väljakujunemisel oli kodumaine piiblikool, milles valitses veel vahetu piiblisõnumi usaldus. Siin õppides otsis ta ühtlasi sügavamaid intellektuaalseid lahendusi oma sisemistele küsimustele. Paistab , et enne Ühendriikidesse minekut need ületati. Oma tunnistuse kohaselt asus ta teele teatud eelarvamusega. Ta teadis, et ees ootab liberaalselt mõtlev keskkond. Südames oli küsimus: “Kas seal ongi midagi olulist senisele juurde õppida.”

1925.a. külastas Euroopat dr. theol. E.Horr, Newtoni usuteaduse Instituudi president. Ta andis nõusoleku, et üks Keila seminari õpilane võiks edasi õppida tema alluvas instituudis, teine Inglismaal.

O.Tärk on sellega seoses meenutanud:[JT2][2] “Adam Podin, kes neid asju korraldas, oli kavandanud minule edasiõppimise võimaluse Eowdonis, Inglismaal ja teisele vennale (Edgar Kilimit) Bostonis. Kirjad vastavate andmetega olid juba pandud posti, kui Adam Podin tundis korraga vajadust muuta suunamist ja saata mind Bostonisse. Ta läks õhtul hilja ja nõudis kirjad postist tagasi. Vahetas ümbrikud ringi ja sooviavaldused läksid uuesti teele.”

 

          Kuid õppida oli ja mitte ainult intellektuaalses plaanis, vaid ka vaimulikus osas. Osvald Tärk on paljudele kirjeldanud oma hämmeldust sealse pühapäeva pidamise tõsiduse üle. Eriti sügava mulje jättis talle seejuures Uue Testamendi professor Anderson. Ta on öelnud, et mitte niivõrd selle mehe sõnad, kuivõrd elu oli, mis köitis. “Ta ei kirjutanud pühapäeval isegi kirja oma sõbrale.”

 

Ühendriikides valitsev teoloogiline taust õpingute ajal Bostonis ning New Yorgi Columbia ülikoolis.

 

          Alustan üsna üldise iseloomustusega. Ühendriikide teoloogilist palet on alati kujundanud kalvinistlik-reformeeritud teoloogia ja puritaanlik vaim. Intellektuaalses plaanis lisandus sellele üsna varakult soti puritaanide coomon-sens’i filosoofia (Thomas reid), mille põhimõtteks oli: Jumal on meile kinkinud küllaldased võimed meile antud elu probleemide lahendamiseks ning on mõttetu juurelda nende filosoofiliste probleemide üle, mis ei aita lahendada konkreetseid eluülesandeid. See filosoofiline suund suutis kuni 19.sajandi lõpuni blokeerida saksa idealismi ja uusprotestantliku teoloogia sissetungi Ühendriikidesse. Metodistide, baptistide ja presbüterlaste juures kaasnes selle praktilise mõtteviisiga veel isikliku kogemuse toonitamine selles osas, mis puudutas uuestisünni armu.

 

          On öeldud, et puritanism oli protestantliku teoloogia peavool, siis äratusliikumine moodustas selles atmosfääri.

 

          Lisana eelnevale valitses alates sajandi vahetusest kuni kolmekümnendate aastate lõpuni Ühendriikides ratsionalistlik optimism. Selle suuna eredamaks esindajaks oli liberaalne teoloogia, mis püüdis mõistuslikult seletada Piibli imed ja asetas usuelu peamise rõhu sotsiaalsele tööle. Liberaalse teoloogiaga kaasnes ka eriline kontsentreerumine Jeesuse isikule. Jeesus avastati taas, seekord ta inimlikus suuruses, kui suur õpetaja, suur eeskuju.

 

          Just sellisesse teoloogilisse keskkonda sattus Osvald Tärk. Olen arvamusel, et selle teoloogilise atmosfääri lähem tundmaõppimine aitab meil tulevikus oluliselt paremini mõista venna teoloogilist pärandit.

 

          Siin on terve rida elemente, mis leiavad vennas positiivse vastukaja. Nimetan mõned:

a)     isikliku kogemuse toonitamine,

b)    terve mõistuse pragmaatiline filosoofia,

c)     puritaanlik eluhoiak,

d)    Jeesuse isiku suuruse nägemine.

Kuid kindlasti on siin ka elemente, mis kutsuvad esile reaktsiooni, eelkõige liberaalne piiblikriitika. See reaktsioon väljendub selles suures mahus, mille O.Tärk annab nende küsimuste vaatlemisele oma Seminari loengutes ( A.Tammo loengukonspektid) Uue Testamendi sissejuhatuses.

 

Ühendriikide teoloogilist ja usulist palet iseloomustab ka teoloogiline fundamentalism, mille tähtsus on aasta-aastalt kasvanud. See väljendus juba tookord eelkõige piblitsistlikus mõtteviisis, mille ohuks on kirjatähe ülehindamine võrreldes Piibli kui terviku vaimuga. Kolmekümnendatel aastatel kirjastas see suund põhiliselt möödunud sajandi materjale ja ignoreeris täielikult liberaalteoloogide tööd, pidades seda lihtsalt usutaganemiseks. Me teame, et Osvald Tärgist kujunes meie vendluses eelkõige kirja-teoloog, piibliseletaja, kes püüdis kõik oma usulised vaated ammutada sõnast ja kontrollida sõnaga.

          Kas Osvald Tärk oli fundamentalist, selle sõna kitsas piblitsistlikus tähenduses? Arvan, et ei! Juba see tõsiasi, et ta võttis oma kaasaegsete intellektuaalseid kahtlusi suure tõsidusega ja püüdis neile intellektuaalsete võimaluste piirides vastata, näitab, et ta oli teoloogina palju avaram isiksus. Ta ei esindanud antiintellektuaalset fundamentalistlikku protestantismi. Seda ei lubanud juba tema loomupäraselt terav ja loogiline mõttekäik ja sellele lisanduv hiidlaslikult mahe huumorimeel.

          Oluline ja huvitav on märkida, et mõned aastad pärast Osvald Tärgi lahkumist Ühendriikidest, toimub seal suur teoloogiline pööre. Liberaalide suurkuju H.E.Fosdick kuulutab korraga liberaalsele teoloogiale lõpu. Üksteise järel kerkivad esile uus-ortodoksse teoloogia esindajad. Euroopas toimus see pööre pisut varem, Karl Barthi “Rooma kirja seletuse” mõjul. Ühendriikides on see pööre kõige selgemalt jälgitav Fosdicki juures. Järsult tõuseb Piibli teoloogia tähtsus ja uue jõu omandab eetiline mõtteviis. Uue selguse ja usaldusega nähakse Jumala tegevust läbi kogu inimkonna ajaloo. Nii Fosdicki kui Barthi pöörde teoloogilise küljega tutvub Osvald Tärk juba kodumaal. Eriti Karl Barth kujuneb talle kõrgelt hinnatud teoloogiks.

 

          Edasine kujunemine kodumaal

 

          Osvald Tärgi peamised jõupingutused teoloogilises valdkonnas olid suunatud edaspidi Uue Testamendi seletusele. Töötades omaaegses Baptisti Liidu Usuteaduslikus Seminaris, oli ta Uue Testamendi õppejõud. Süstemaatika probleemid jäid tahaplaanile. Pedagoogina iseloomustasid teda nõudlikkus ja põhjalikkus.

 

Paljud siinolijaist andsid talle kirjakohtade rikast “Piibli teoloogiat”. Meenuvad hetked, mil ta kannatlikult kuid nõudlikult kuulas ära kõik tsiteeritavad kirjakohad. Kui põhjendavaid kirjakohti jäi väheseks tuli tulle teinekord uuesti või leppida kokku eksami andmises osade kaupa.

 

          Kõneldes Osvald Tärgist kui teoloogist ei tohiks unustada ka tema laialdast huvi humanitaarteaduste vastu. Suure huviga jälgis arheoloogilisi ja eriti idamaade arheoloogiat puudutavaid publikatsioone. Teda iseloomustas suur lugemus, seda eriti kolmekümnendate aastate inglise ilukirjanduse osas. Kuid ka kirjandusklassika, eriti William Shakespeare’i osas oli tal sügavad teadmised. Vene kirjandusest tundis ta huvi Leo Tolstoi ja Fjodor Dostojevski loomingu vastu. Eesti kirjandusest seis esikohal Friedebert Tuglas. Kui ilmusid eesti keeles antiikkirjanduse ja keskaja kirjanduse antoloogiad, töötas ta need üksikasjalikult läbi. Sellest tööst annavad tunnistust arvukad märkmed vastavate teoste lehekülgedel. Jõudumööda püüdis Osvald Tärk olla kursis ka reaalteaduste valdkonnas. Sageli kutsus ta endale külla vastavate erialade spetsialiste, vestles nendega pikalt ja meeleldi.

 

          Tundub, et kõige vähem oli tal kokkupuuteid kunstiinimestega. Need näisid talle kuidagi haaramatuina ja irratsionaalseina oma mõtteis ja arusaamades. Tema enda mõttekäik oli alati range ja loogiline.

 

          Sellise pideva silmaringi laiendamise eesmärgiks oli venna enda sõnade järgi soov anda Jumala igavest sõnumit edasi võimalikult värskel kujul.

 

          Me võime öelda, et kogu tema edasine teoloogiline töö ja huvidering teenisid praktilist kuulutust ja tööd koguduses. Nii sündis tõlgitud ja kohandatud konspekt “Piibli teoloogia”[3] ning originaalteos “Jumal”[4]. Viimase kirjutamisel näib ta olevat kõige enam mõjutatud ameerika teoloogist John Fiske’st (“Trough Nature to God, cambr. 1900; “The Idea of God as affected by modern knowledge”, 1899). Siiski kujunes sellest sügavalt isikupärane ja võiks öelda isegi autobiograafilise tagamaaga teos. Kuigi süstemaatilise teoloogia valdkonda kuuluv, on see teos siiski usklike praktilistest vajadustest lähtuv. Eesmärgiks on pakkuda võimalikult täpseid definitsioone ja selgeid mõttekäike vastamaks oma kaasaegsete küsimustele.

          Aja möödudes kasvas vajadus teiste põhjapanevate dogmaatiliste teoste järele. Nii sündis lühikeste kommentaaridega tõlketeos “Dogmaatika”, mis sisaldab Jumala kolmainsuse ja eskatoloogia küsimustiku. Esimene osa kuulub prebüterlasele dr.W.T.Connerile, teine dr E.Y.Mullinsile. Taas osutus Osvald Tärgile südamelähedaseks vormilt selge ja konkreetne reformeeritud kiriku traditsioon.

 

See teos on tänini meie dogmaatika õppekirjanduse üks nurgakivisid.

 

Kuid peale selle on olemas veel avaldamata käsikiri “Loengud dogmaatikast”[5] ning loengud “Meie vendluse põhimõtetest”[6]. Nende teoste avaldamine oleks huvipakkuv.

 

Ühes vestluses juhtisin ta tähelepanu sellele, et me vajaksime hädasti dogmaatilist koguduse õpetust (ekklesioloogiat), kas siis tõlgituna või originaalteosena. O.Tärk oli kogunud sellise teose jaoks intensiivselt materiali. Ta uuris patristikat, katoliiklikke autoriteete ja tegi vastavasisulisi eksegeetilisi märkmeid. Teos ise aga jäi sündimata, sest oli vaja lõpetada ja jätkata mitmeid eksgeetilisi teoseid – Markuse evangeeliumi seletust ja Rooma kirja lõpu seletust. 

 

/ See lõpp oli jäänud pooleli, sest raske oli tollel ajal ausa südamega seletada 13 peatükki Jumalast seotud ülemaist ja neile kuuletumisest. Üks asi oli seda teha piiblitunnis, teine asi see kirja panna. Võinuks ju selline dokument jätta mulje lojaalsusest lojaalsust mitteväärivale./.

 

Küll aga sündisid ekklesioloogiliste probleemidega seoses loengud meie vendluse põhimõtetest. Taas allutas vend oma teoreetilised huvid Jumala rahva praktilistele vajadustele. Tundub, et tegeldes ekklesioloogiliste küsimustega haaras teda üha enam püha aukartus Uue Testamendi  kogudusepildi mitmekesiduse ja dünaamilise pingestatuse ees. Liialt julgena näis talle see samm – allutada kogu see kirjapärane rikkus inimmõtte loogiliseslt süstematiseerivale jõule. See sisemine dilemma, - ühelt poolt praktiline vajadus ja teiselt poolt materjali haaramatus – paistis nii mõnestki jutusajamisest välja.

Viimaseks autoriks, kes O.Tärki vaimustas ja inspireeris oli Wales’I presbüterlane dr. Martyn Loyd-Jones oma Rooma ja Efesose kirja seletustega.

 

Kokkuvõttes

 

          Kes oli siis Osvald Tärk süstemaatiku pilguga vaadatuna? Ta oli eelkõige kirja-teoloog ning põhjalik piibliuurija. Oma teoloogilises töös lähtus ta eelkõige koguduse ja oma õpilaste vajadustest. Nii oma kirjutistes kui ka mõttevahetustes pidas ta rangelt silmas pedagoogilisi ja hingehoidlikke eesmärke.

 

          Süstemaatilises töös sümpatiseeris talle ikka ja jälle reformeeritud teoloogia traditsioon, kuigi kirjaseletajana nimetas ta end “pauliiniks” ja võinuks just seetõttu lähemal seista luterlikule traditsioonile.

 

          Küsimustes, mis puudutasid baptistlikku õpetust, oli ta rangelt pühakirjale toetuv ja kompromissitu, nähes just sellises selges positsioonis võimalust teenida üldkristlikke eesmärke meie maal.

 

          Ta oli alati kursis kõige uuega teoloogilises valdkonnas, sõltumata seejuures ajastu moevooludest. See ei saanudki teisiti olla, sest ta usk Jumalasse oli rajatud Jumala sõnale ja isiklikule kogemusele selle sõna raamides.

 

          Selline võiks olla Osvald Tärgi kui teoloogi portree visand. See laseb aimata neid salajasi rikkusi, mis leidsid peegelduse ta jutlustes, kirjutistes ja hingehoidlikes vestlustes. See salajane maailm mõtteid, tundeid, sisemisi võitlusi ja võite ei sünni sellisena iialgi uuesti. Kuid selle maailma kontuurid kõnelevaid meile veel 10 aastatki hiljemgi jutlust: “Uskuge Jumalasse…” Selle motoga tahame astuda vendlusega ka uude aastatuhandesse!

 

Tartus

1.10.99



[1] E.Tamm, O.Tärk, Logos 5 1984 lk 6

[2] E.Tamm, O.Tärk, Logos 5 1984 lk 8

 

[3] O.Tärk, Piibli teoloogia, Ev.Kristlaste Üleliidulise Nõukogu ENSV Vanempresüteri juures asuva presbüterite katsekomisjoni väljaanne. Nr 16 september 1958.a.

[4] O.Tärk, Jumal Logos 1995

[5] T.Toom, Järelsõna O.Tärgi “Kümme käsku” Tallinn, Eesti Kristlik Kirjastus 1990 lk 94

[6] O.Tärk, Meie vendluse põhimõtted Logos Nr 1 1981; Nr 1,2,3,4 1982; Nr 1, 2 1983


 [JT1]E.Tamm, O.Tärk, Logos 5 1984 lk 6

Email again:

Viimased uudised

15. detsember Igaviku müksud
13. detsember Vitsaga või vitsata?
12. detsember Lugu puldankotist