Edukas kommunikatsioon maailmaga

21. august 1999. a.

Tartu Kõrgem Usuteaduslik Seminar

1.     Teoloogiline alus

 

Selle teema juures peab kõigepealt küsima: Kas kristlane üldse peaks maailmaga suhtlema ? Võib-olla tuleks hoopis sellest maailmast põgeneda? Kuidas suhtuda apostel Johannese sõnasse: “Ärge armastage maailma ega seda, mis on maailmas! Kui keegi armastab maailma, siis ei ole temas Isa armastust!” ( 1 Jh 2,15.)

Kas meil tuleks distantseeruda sellest maailmast?

Aga kuidas suhtuda siis Jeesuse läkitusse: “Minge kõike maailma, kuulutage evangeeliumi kogu loodule!” (Mk 16,15)Me ei saa ennem rääkida maailmaga suhtlemisest, pealegi edukast suhtlemisest kui meil pole selget piibellikku alust selles küsimuses.

  

A.    Mis tähendab sõna “maailm” ?

 

Uus Testament kasutab siin sõna kosmo . Kuid sellel sõnal on oma eellugu.

See mõiste sündis küsimusest: Kuidas on võimalik, et hoolimata sellest, et meid ümbritsevad väga vastandlikud nähtused (taevas ja maa, headus ja kurjus, inimene ja elusolendid) maailm ei hukku.

Vastus kõlab: Neid hoiab koos kõikehaarav kord - kosmoV. See on täis ilu ja täiuslikkust. (kosmeetika). See on nii võimas kord, et see muutub kohati rõhuvaks.

 Hellenistlikul ajastul (3.saj.e.Kr), ajastu pärast Aleksander Suure vallutusi, kui orientaalsed kosmoloogiad kreeka kultuuriruumi tungivad, muutub kosmos võõrsiloleku paigaks. Ta ei ole enam harmooniline ühtsus ja on lagunenud kahte sfääri: madalamasse maisesse ja tähtede sfääri. Inimese tegemised ja ettevõtmised põhimõtteliselt tühised.

 

B. Uus Testament kasutab mõistet kosmos 180 korda, Johannese kirjad 100 korda, Pauluse kirjad 36 korda, 14 korda sünoptikud ja 19 korda ülejäänud kirjad.

 

Paulusel:

a)     Ka Paulusele on maailm võõras, sest inimese patulanguse läbi valitseb siin surm (Rm 5,12jj) ja kogu maailm on süüalune Jumala ees (Rm 3,19). Isegi loodu (Rm 8,20-22) sõnasõnalt kogu loodu) on allutatud kaduvusele ja igatseb vabanemist. Niisiis on see maailm kaduv eoon (aiwn). Ja läheb Jumala kohtu alla. Kuivõrd mõiste kosmos on seotud kaduvuse ja rikutusega näitab seegi, et tulevast maailma ei nimetata siin kunagi kosmoseks, vaid Jumala riigiks, “uueks taevaks ja uueks maaks”.

 

b)    Aga just sellesse maailma, mis on patune ja lagunev, on Jumal saatnud oma Poja, et seda iseendaga lepitada (“See oli Jumal, kes Kristuses lepitas maailma enesega ega arvestanud neile nende üleastumisi ning on pannud meisse lepitussõna.” (2 Kr 5,19jj) Ja just selles maailmas, mille kuju kaob (“Sest praeguse maailma pale on möödumas” 1 Kr 7,31), elab Kristuse kogudus – Kristuse Ihu.

 

c)     Niisiis kristlaste suhe maailma on dialektiline (dialegomai), see ei saa olla jäägitu andumine sellele maailmale aga see ei saa olla ka selle totaalne eitamine. ( 1 Kr 5,11b.10 “Ma kirjutasin teile ühes kirjas, et ärge suhelge kõlvatutega. Seda ma ei ütle üldiselt selle maailma kõlvatute või ahnete ja riisujate või ebajumalateenijate kohta, sest muidu peaksite maailmast ära minema.” Fl 2,15 “Tehke kõik nurisemata ja vaidlemata, et te oleksite laitmatud ja puhtad, veatud Jumala lapsed keset põikpäist ja rikutud sugupõlve, kelle seas te paistate nagu tähed maailmas, pidades kinni elusõnast.” Me peame seda maailma tarvitama aga nii nagu me seda ei tarvitakski. (1 Kr 7,29jj  31.”Ja kes seda maailma kasutavad, otsekui nad ei kasutaks seda.” See annab kogudusele üleoleku “teie päralt on kõik: olgu Paulus, olgu Apollos, olgu Keefas, olgu maailm, olgu elu, olgu surm, olgu käesolev, olgu tulev – kõik on teie päralt, teie olete aga Kristuse päralt ja Kristus on Jumala päralt.” (1 Kr 3,21ff).

 

d)     Niisiis see maailm on sõnakuulmise ja usu proovilepaneku koht. Kõigi kohustuste ja sidemete juures, mis meil maailmaga on (ka selle poliitiliste korraldustega) võime me olla vabad (vrdl Mt 17,24jj – Jeesus käsib Peetrusel maksta templimaksu: “Pojad on vabad – aga, et me neid ei ärritaks, mine järvele, heida õng sisse ja võta esimene kala, mis üles tuleb! Ja kui sa tema suu avad, leiad sa hõbeseekli. Võta see ning anna neile minu ja enese eest!” 1 Kr 7,20jj “Igaüks püsigu selles kutses, milles ta on kutsutud. … Te olete kallilt ostetud, ärge saage inimeste orjaks.”

 

e)     Kolossakirjas ei jäta Paulus rõhutamata, et me ei allu selle maailma “algainetele” ja jõududele. “Sest temas (s.o. Kristuses) elab kogu jumalik täius ihulikult, ja teie olete saanud osa tema täiusest, kes on iga valitsuse ja meelevalla pea.”  (2,8) “Kui te koos Kristusega olete maailma algainetele surnud, miks te siis lasete endale teha korraldusi, nagu elaksite alles maailmas.”20a.

 

JOHANNESEL

 

a)     Johannese evangeelium visandab uskliku ja maailma suhetest seoses pealetungiva gnostilise filosoofiaga ( mis vastandab hea ja kurja, taevase ja maise) iseseisva pildi. Johannes rõhutab, et Jumala ja maailma vastuolu tuleneb inimese süüst, mitte sellest, et maailm oleks iseenesest kuidagi rikutud ja halb. Inimene kuulub sedavõrd siia maailma, et kosmos tähendab Johannese jaoks igal juhul inimeste maailma. Just inimeste maailm on kogu loodut kujundavaks teguriks. Armastusest selle maailma vastu (täiesti ebakreekalik mõtteviis) saadab Jumal siia oma Poja (3,16: “Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu.”). Jumal pole saatnud oma poega, et maailma üle kohut mõista vaid, et seda päästa: “Jumal ei ole ju läkitanud oma Poega maailma, et ta kohut mõistaks maailma üle, vaid et maailm tema läbi päästetaks.”(3,17; 12,47). “Jumala tallena” kannab Poeg maailma patud (1,29 vrdl. 1 Jh 2,2 “ning tema on lepitusohver meie pattude eest, kuid mitte üksnes meie, vaid ka terve maailma pattude eest.” Kuid seesama valgus, mis Pojas on maailmale ilmunud saab sellele ka kohtuks “Ent kohus on see, et valgus on tulnud maailma, aga inimesed on armastanud pimedust enam kui valgust, sest nende teod on kurjad” (Jh 3,19; 1,10). Nii moodustab maailm kui inimestemaailm otsekui iseseisva subjekti, mis vastandab ennast Jumalale, Poja pääste tagasilükkab, ei usu ja isegi vihkab teda ( 7,7 “maailm ei saa teid vihata, mind see aga vihkab, sest mina tunnistan selle kohta, et selle teod on kurjad.”; “Kui maailm teid vihkab, siis teadke, et ta mind on vihanud enne teid.” Jh 15,18). “Selle maailma vürst” valitseb seda (12,31; 16,11), see tähendab, et kuri valitseb seda (1 Jh 5,18). Ja siiski on Poeg kosmose võitja ( 16,33 “maailmas ahistatakse teid, aga olge julged: mina olen maailma ära võitnud.”). See võit ei tähenda selle maailma kustutamist, vaid seda, et Päästja loob sellised inimesed, kes  “ei ole maailmast” (15,19; 17,14.16), vaid Jumalast (1,12 “Aga kõigile, kes tema vastu võtsid, andis ta meelevalla saada Jumala lasteks, neile, kes usuvad tema nimesse, kes ei ole sündinud verest, ei liha tahtest, ei mehe tahtest, vaid Jumalast”) ja Pühast Vaimust (3,5: “Tõesti, tõesti, ma ütlen sulle, kes ei sünni veest ja vaimust, ei saa minna Jumala riiki.”). Neid ahistatakse ja nad kannatavad selles maailmas, kuid nad on võitja poolel. “Maailmas ahistatakse teid, aga olge julged: mina olen maailma ära võitnud.” ( 16,33).

 

Usklikud ei ole sellest maailmast väljavõetud (17,15: “Ma ei palu, et sa võtaksid nad ära maailmast, vaid et sa hoiaksid neid kurja eest.”). Usklike ülesandeks on jääda “Temasse” – Kristusesse. Üksnes nõnda on nad võimelised täitma oma usu ja tegudega uut käsku selles maailmas: “Ma annan teile uue käsu: armastage üksteist! Nõnda nagu mina teid olen armastanud, armastage teiegi üksteist!” (13,34j); “Nõnda nagu Isa on armastanud mind, olen mina armastanud teid. Jääge minu armastusse!” 15,9jj).

 

Kui usklikke manitsetakse distantseeruma sellest maailmast ( 1 Jh 2,15. “Ärge armastage maailma ega seda, mis on maailmas! Kui keegi armastab maailma, siis ei ole temas Isa armastust!”, siis sellepärast, et neil on tegemist kaduva suurusega. Siin oma maailm oma kaduvuses “maailm kaob ja tema himu, aga kes teeb Jumala tahtmist, püsib igavesti.” (s.17). Kogudus peaks hoidma ennast vaba selle maailma võluvatest jõududest. Sest, kes armub sellesse maailma, nõnda et teda hakkavad valitsema “lihahimu, silmahimu ja elukõrkus”(1 Jh 2,16) ei saa olla enam Jumala armastuse kandja. (Jh 17,18, 20,21.

 

Mitte suur tormine meri ja palju vett ei hukuta laeva, vaid see vähene vesi, mis tungib laevaruumi. Suur maailm oma paljude pattudega ei ole usulaevale nii hädaohtlik, kui väike kuid armastatud ja sallitud salapatt, mis on leidnud tee südamesse.

 

Kui Jeesus ilmus ülemises toas jüngritele ja näitas neile oma käsi ja jalgu, siis ta ütles: “Rahu teile! Nõnda nagu Isa on läkitanud minu, nõnda saadan ka mina teid.”

See läkitus kõlab läbi Uue Testamendi: “Minule on antud kõik meelevald taevas ja maa peal. Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teid käskinud! Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni.” Mt 28,18-20

 

Niisiis me oleme läkitatud sellesse maailma! Meil on kohustus selle maailmaga suhelda! 

Kuid samas paneb see proovile meie sõnakuulelikkuse Jumalale? Ikka ja jälle tõuseb küsimus: keda me rohkem armastame Jumalat või maailma selle võludes?

 

Tegelikult armastades tõeliselt Jumalat, olles Tema armastusest haaratud ja uuesti sündinud, armastame ja kujundame me kõige efektiivsemalt ka end ümbritsevat maailma!

 

2. Kaasaegne maailm – haige maailm

 

Mulle tundub, et sõna kosmos – maailm asemel, kasutab kaasaegne ühiskond üha enam sõna kultuur.  Nii vaheldub sageli maailma ja kultuuri kriis sõnakasutuses.

Kaasaegse maailma kriisi sümptomid

/UNESCO kultuuriosakonna esimees 1970-72, Prem Kirpal(India)/

1.     Oleme sattunud võimsasse fragmentaaruse voolu. See hävitab meie isiksust, kultiveerib kõikeneelavat kirge analüüsiks ja ülispetsialiseerumiseks. Ohustatud on eluprotsesside ühtsus, indiviidi omapära ja terviklikkus. Tõde on vaid kogum fakte ja teadmiste kilde.

2.     Kasvav lõhe mõtte ja tegevuse vahel. Süveneb tõe lahtirebitus elust endast. Kaunid avaldused, suurepärased formuleeringud ja deklaratsioonid, ideede küllus – teiseltpoolt vastava praktika puudumine ja sellega harjumine.

3.     Vähene toetumine moraalsele ja eetilisele aspektile. Teaduslik fantasika muutub kiiresti reaalsuseks, kuid poeedi ja prohveti nägemused armastusest ja sõprusest ripuvad endiselt õhus. Tehnlilised saavutused loovad näiva maailma ühtsuse – kuid rassilised eelarvamused, natsionalism, püüd saavutada ülemvõimu jätkavad inimkonna lõhestamist.

 

 Wolfgang Welsch on iseloomustanud seda ajastut 7 parameetriga:

 

   1. Ebakindluse terror.

      Inimesed ei tea, mida uskuda mida mitte.

 

2.     Üha süvenev fragmentaarsus.

Väga vähe on neid, kes püüavad ja suudavad haarata toimuva terviklikkust. Enamasti on inimeste kasutuses üks vōi teine pilt vōi kujutlus, juhuslikult kuuldud

fraas.

 

   3. Seniste kaanonite lagunemine.

 

   4. Mina sügavuse kaotsiminek.

 

   5. Iroonilisuse eskalatsioon.

 

   6. Karnevaliseerumine.

See on eriti noorsoo moevoole

      kandev moment. (Vōimalik, et ka satanismi ilmingud on

      oma esimeses faasis mōeldud vaid karnevalliku

      protestina pinnalise kristianiseerimise vastu.)

 

   7. Üleüldine immanentsus.

      Usulisi nähtusi püütakse seletada senituntust

      lähtudes. Raske on uskuda Loojasse, kuid palju     kergem

      on kõnelda Urantia raamatu vaimus universumi

      juhtimise kosmilisest keskusest.

 

  Inimese seisukohast vaadelduna on see protsess tähendanud

   a) elu mõtestatuse kaotsiminekut

   b) turvealisustunde kaotsiminekut

   c) tuleviku perspektiivi kaotsiminekut.

 

VASTUS: UTOOPIAD JA ANTIUTOOPIAD

Anarhism või totalitarism?

 Uus kes-aeg!

 Vanasti kommunism on – nõukogude kord pluss elektrifitseerimine!

Nüüd: Õnnemaa on Euroopa liit pluss digitaliseerimine!

 

MIDA PEAKSIME NENDE PROTSESSIDE TAUSTAL SILMAS PIDAMA?

 

NN. Kohtumine Eric Arumäega:

I am renaissance man!

Ma olen uuestisündinud inimene.

 

Elame maailmas, kus inimene on kõigi asjade mõõt. (Homo mensura.)

Sofistidele tähendas see kõige suhtelisust, tõeliste väärtuste puudumist. Sokratesele tähendas see iseenese tundmist oma südametunnistuse hääle (daimonioni) kui lõpliku kohtuniku kuulamist. Kristlikul õhtumaal on meie pilk

suunatud aga keset oma kahtlusi ja vaimseid võitlusi INIMESE POJALE, tõelisele inimesele ja tõelisele Jumalale Jeesusele Kristusele. Tõde ei ole mitte abstraktne vaid isikuline suurus. Tõde see on Jeesus Kristus. Tõde see oleme meie keset seda ajastut. Tõde on teelolemine koos Kristusega armastuse nimel. Selline Isikuline tōde on täis armu (xaris tähendab ka ilu ja elegantsust) ja halastust Selline tõde elab üle vahelduvad teaduslikud ja kultuuriparadigmad. Selline tõde aitab meil säilitada elu avarust ja omaenese unikaalsust ajas ja ruumis. Üksnes isikuline tõde saab olla kõigi asjade mõõt ja ka meie maailmaga suhtlemise alus ning telg. Edukas suhtlemine  maailmaga on võimalik! Jää Kristusesse! Ole renessanssi inimene selles lagunevas ja võõranduvas maailmas!

 

Praktilisi küsimusi:

 

1.     Maailm ei ole ühtlaselt muutunud.

 

Suhted koolis on erinevad, suhetest koguduses.

Suhted eliitkoolis on erinevad suhetest tavakoolis.

 

Suhted külas on erinevad suhetest linnas.

Suhted maakoguduses on erinevad suhetest linnakoguduses.

 

Suhted kristlikus perekonnas on erinevad suhetest ilmalikus perekonnas.

Neid erinevusi tuleb jälgida. Me peame arendama endas vajaliku empaatiatunde.

 

2.Tähtis on kohalolek ja oma erinevuse selge esitus.

 

Svoeobraznost jest zeleobraznost! – Omapärasus on sihipärasus!

Oma kristlikku eripära ei tasu häbeneda. Seda julgelt esitades on võimalik kujuneda liidriks!

 

3.     Mitte meie ei muuda maailma, vaid Jumal muudab maailma meie läbi!

 

Vaatame, mis Jumal teeb!