Usukogukonna kuuluvus ja kuulutus eetilise perspektiivi loojana

(J.Tammo)

 Meie teoloogiline eripära seisneb õpetuses kogudusest. Samas on õpetus kogudusest lahutamatult seotud õpetusega Kristusest.

Exodus

Meie eeskujuks usus Jumalasse on “kõigi usklike isa”Aabram.  1 Mo 12:1 “mine momalt malt, omast sugukonnast ja isakojast maale, mille ma sulle näitan!”

Aabram pidi oma loomulikest sidemetest väljaastuma. Talle saab osaks teelolemine ja kodumaatus. – Üks kristliku koguduse põhitunnus on võõrsilolek.

Jumal esitas end Moosesele “Abrami” Jumalana. Seekord antakse käsk lahkuda Egiptusest.

Sama vaate leiame Hesekielil ja Jesajal. Nad ütlevad, et rahvas vajab uut väljarändu.

Uuesti elustub see mõte Ristija-Johannese juures. Kogu Iisrael  ja Juudamaa tulevad Tema juurde välja, et kahetseda oma pattu ja senist eluviisi.

Sama mõtte leiame Apostlite tegude raamatust (Pauluse elu), 1 Peetruse kirjast, Ilmutusraamatust ja eriti Heebrea kirjast.

Väljarännu mõttega on lähedases seoses Jeesuse Kristuse kutse “Järgi mind!” See tähendas, et jünger pidi oma Issanda nimel jätma paadi ja tollipunkti, maja, põllu, perekonna ja sotsiaalse kindlustunde.

“Rebastel on augud ja taeva lindudel pesad, kuid Inimesepojal ei ole, kuhu ta oma pea võiks panna.” Mtt 8,20

Võõrsilolek näitas ühtlasi, et Jumal ei ole rahvusjumal vaid kõigi rahvaste Jumal.

Väljarännu kutse ei väliste konkreetseid suhteid maiste olukordadega, kuid see välistab sümbioosi, kokkukasvamise maiste süsteemide ja eluviisiga.

Meie väljaränd on suunatud tulevasele, Kristuse läbi päästetud maailmale. “Sest meil pole siin jäädavat linna, vaid otsime tulevast.” Hb 13:14

 

1 Pt 1:18 öeldakse, et kristlased on vabaks ostetud “tühisteist esivanemailt päritud eluviisidest”, seejuures peab Peetrus silmas paganlusest päritud eetilisi norme.

Me leiame apostlite kirjades terve rea manitsusi. Neis manitsustes kasutatakse tavaliselt kreeka keelseid verbe, mis algavad eessõnaga APO. See tähistab millestki lahutust, äralõikamist, eemale, äraminekut.

Kuna traditsioonid pole abstraktsed, siis tuleb lahutada end ka nende kandjaist “isadest”, aga nendeks võivad olla ka emad, õpetajad, kolleegid ja sõbrad.

Niisiis ei ole kristlaseks saamist ja kristlaseks jäämist ilma väljarännuta vanast elust.

Kuhu siis suunduvad väljarännanud?

 

Mitte abstraktsesse õpetusse vaid Kristuse kogudusse. 29Jeesus lausus: "Tõesti, ma ütlen teile, ei ole kedagi, kes on maha jätnud maja või vennad või õed või ema või isa või

lapsed või põllud minu pärast ja evangeeliumi pärast 30ega saaks vastu nüüd, selsamal ajal sajavõrra maju ja vendi ja õdesid ja emasid ja lapsi ja põlde tagakiusamise kestelgi, ning tuleval ajastul igavest elu.” Mk 10:29.30

Jeesuse Kristuse ümber kujuneb tükike uut ühiskonda. Siin areneb uus elukvaliteet, millest väljaspoolseisjad ei oska unistadagi.

Apostel Peetrus hüüab nelipühipäeval: “Laske endid pasta sellest pöörasest soost!” Apt 2:40

 

KAS KRISTLASED ON TEISTSUGUSED?

 

Refereerin siinkohal Dr.phil. Andreas Püttmann,I artiklit: “Sind Christen anders?”

An üsna levinud vaade, et ega kristlased paremad pole. Kirikus valitseb lihtsalt silmakirjalikkus. Kirikuskäimine olevat vaid kodanlik konvensioon, millel pole mingeid tagajärgi. Vahel on kirikud ka ise sellega kaasa läinud. Sellele on lisanud vürtsi teoloogide arvamus: kirik on eelkõige usu, mitte moraali osaduskond. Me ei saa mitte tegudest vaid usust õndsaks.

Jeesus aga ütleb oma jüngritele selgelt: Te olete maa sool ja maailma valgus! Mtt 5:13-16

Vaataksime mõningate empiiriliste sotsiaaluuringute tulemusi.

Tõsi, seoses usu mõju vähenemisega ja ilmalikustumisega, ei huvitanud usu ja moraali seosed kaua aega sotsiolooge.

USA- peab 80% küsitletuist religiooni oma elus “väga” või “suhteliselt” tähtsaks. Euroopas on see näitaja 50%.

Suurema jumalakartlikkusega USA-s kaasneb tavaliselt traditsioonilisem mehe ja naise rolli käsitlus koduelus ja lastekasvatamisel, kõrgem sündivus, vähem materialistlik ja individualistlikum eluhoiak, suurem enesevastutustunne ja kasvusõbralikud voorused nagu: ausus, kokkuhoidlikkus ja hoolsus.

 

Samasuguseid kõrgemaid näitajaid bõib täheldada ka Saksamaal.

 

Psühoteraapias vaadeldi religiooni kaua aega “mürgina” (Tilmann Moser 1976: “Gottesvergiftung”). Usuliselt range kasvatuse saanud inimest vaadeldi hingelise invaliidina. (Silmas peeti seksuaalseid tabusid ja süütunnet, räägiti “ekklesioloogilistest” neuroosidest.

Alles 1993 a. lükkas Baseli psühhiaater Samuel Pfeifer sellise üldistava hinnangu umber. Üle 200 uuringu USA-s näitasid religioossuse “psühohügieenilisi väärtuste” positiivset seost. Tuli välja, et neurooside ja psühhooside ning relioossuse vahel ei ole mingit seost. Need võivad ilmneda nii usklikul kui uskmatul. Usk heasse Jumalasse tagab parema hingelise tervise, kergendab stressi maandamist, aitab kriise ületada ja kiirendab tervenemist. Usklikud kasutavad vähem drooge ja alkoholi kui uskmatud. Usklikel tuleb ette vähem enesetappe, neil on madalamad lahutusnäitajad ja võibolla on see üllatus, kuid nad saavad parema sekusaalse rahulduse. (Psychologie Heute juuni 1997)

 

Uurimused Saksamaal on näidanud sama. 16% noortest kristlastest jaatavad põhimõtteid: rääkida alati tõtt, olla tagasihoidlik, olla viisakas teiste suhtes, näidata tänulikkust, püüda andestada ja anda teistele andeks. Ka siin on kirikule lähedalseisvate inimeste rollide jaotus perekonnas ennemini konservatiivne ning soovitakse rohkem lapsi.

 

Üheks soovitud kasvatuslikuks eemärgiks on “laste kuulekus vanematele”. Laste väärtushinnangud kattuvad enam vanemate omadega. Sugulaste külaskäigud on sagedasemad ja kokkukuuluvustunne suurem.

 

Kaugelt kõrgem on kirikule lähedalseisvate inimeste puhul abordi, eutanaasia ja suitsiidi eitamine. Euroopa väärtushinnangute uuring näitab õtleb: “Religioossus “kaitseb elavat, olgu selleks (sündimata) või surevad inimesed, või inimestevahelised suhted (Zulerner/ Dez 215)

 

Samasugune positiivne hoiak kandub üle ka loodusele.

Usklikud näitasid üles suuremat huvi looduse vastu.

“Ma otsin ja naudin loodust” (74%  - 58%).

Koguduslikult seotud inimestel on suurem valmidus kaasinimesi usaldada.

“Kas te usute, et inimesi võib usaldada?” –usklikud vastasid sellele 10 % enam jaatavalt. Kuid huvitav on see, et suurema usaldusega inimeste suhtes, kaasneb suurem skepsis maailmaparandamise suhtes. 50% ateistidest ja ainult 30% usklikest arvab, et maailm võiks olla tunduvalt parem.

Siit tuleneb paradox, et ateistid usaldavad konkreetseid inimesi vähem, kuid usuvad inimeste võimesse maailma parandada rohkem.

“Kuri maailm on ebaõiglase süsteemi tulemus.” Arvab 44% ateistidest ja 12% usklikest.

 

Kaasinimeste suurema usaldamisega kaasneb kristlastel suurem huvi oma töö vastu, neil on suurem usaldus tuleviku suhtes ja suurem rahulolu eluga.

Uurimused ei näita jälgegi levinud loosungist :“Hirmusõnum rõõmusõnumi asemel”. Tegelikult näitavad uurimused, et usklikud tunnevad end vabamana kui uskmatud. Katoliiklased tunnevad seda enam kui protestandid.

 

Usklikel on aktiivsem suhtumine ühiskondlikesse küsimustesse.

Küsimusele: “Kas te jagate seisukohta: Ma ei küsi, mida teeb riik minu jaoks vaid seisukohta, mida saan mina riigi heaks teha.?” Vastas jaatavalt 26 kristlastest ja üksnes 15 % uskmatuist.

“Kas peaks teisi inimesi töö aitama?” Jaatavalt 35% kristlasi, 26% ateiste.

Sama näitasid ka USA uuringud. Kõrgemat sotsiaalset aktiivsust jaatasid 80% usklikest ja 55% mitteusklikest.

Kuulus Max Weberi teos: “Protestantlik eetika ja kapitalismi vaim” lõi protestantliku eetika mõiste. Michael Novak on avaldanud raamatu “Katoliiklik eetika ja kapitalismi vaim” (1993), kus ta näitab, et tegelikult kehtib see positiivne seos ka kaasaegse katoliikluse suhtes. Usklikel on suurem huvi midagi saavutada ning soov rajada ja hoida stabiilseid inimsuhteid.

 

Suhtumine nn. Argipäeva kriminaalsustesse:

 

Liikluseeskirjade rikkumine – 60% kristlasi eitavalt, 44% uskmatuid eitavalt.

Maksudest kõrvalhoidmisse – 41% , 33%

Leitud raha enese omaks pidamine – 46% - 25%

Valetamisse – 27% - 15%

On huvitav, et vanuselisi erisusi uuringute puhul ei täheldatud.

 

Nagu näeme, kristlased on teistsugused.

See, kes hävitab inimsüdamest usu lammutab ühiskonda. Paistab, et eetika, millel puudub usuline põhi lihtsalt ei funktsioneeri kaasaegses ühiskonnas.

 

Olulised erinevused uskmatute ja usklike eetilises käitumises on siiski täheldatavad vaid aktiivsete koguduseliikmete juures. Nominaalsete kristlaste juures need erinevused järsult vähenevad.

Kui Jumalat ei kogeta enam reaalses koguduslikus osaduses, siis kaob ka eetilise vastutuse teadvus koos sellele vastava käitumisega.

 

Võtmeküsimuseks on: Kogudusliku osaduse tugevus.

 

Koguduse esmaseks küsimuseks ei peaks olema mitte ühiskondliku kasulikkuse, vaid vaimuliku tõe võimalikult paljudele inimestele edastamine ja sellele tõele vastav osaduslik elug.

Kristliku sõnumi kasutamine võimalikult rahuliku, pingevaba kooselu nimel ühiskonnas on võimalik vaid ajutiselt. Kui tõde ja sellele vastav elu ei ole enam küllalt veenev. kaovad  ka soovitud eetilised mõjud.

Koguduste jätkuv ilmalikustuv kohanemine ümbritseva ühiskonnaga paneb lõpuks küsimuse alla koguduse enda vajalikkuse. Selline sool “ei kõlba enam millekski kui välja visata ja inimeste tallata.” Mtt 5,13  Hedonistliku elukäsitusega kohanemise tendents on kristlaskonnas tajutav.

 

KOGUKONNA VORMI KÜSIMUS:

 

Kreeka EKKLESIA  tähendab kokkukutsutud rahvahulka, aga ka vastastikkust jagamise ja saamise osadust ( KOINONIA)  ning tihedaid sidemeid.

⁴²Aga nemad püsisid apostlite õpetuses ja
osaduses, leivamurdmises ja palvetes.
⁴³Ent igale inimesele tuli kartus, sest palju imetegusid ja
tunnustähti sündis apostlite läbi.
⁴⁴Kõik usklikud olid üheskoos ja kõik oli neil ühine..” Apt 2:42-44

Uues Testamendis on räägitud kodukogudusest, kogudusest ja ülemaailmsest kogudusest.

Algkristlik kogudus sarnanes oma korralduselt sünagoogiga.

Paganad moodustasid alul rohkem karismaatilise struktuuriga kogudusi.

Aja jooksul kujuneb välja hierarhiline juhtimistüüp. Alul vanemad, siis piiskopid.

Reformatsioon sünnitas brebüteriaalse-sünodaalse koguduse korralduse. Kogudust juhiti prebüteeriumi poolt.

Kongregatsionalism sünnitas demokraatlikel printsiipidel rajaneva autonoomse koguduse idee.

 

Möödunud sajandi alguse küsimus K.Kaupsi jaoks oli „Rahvakirik või vabakirik?”

Baptistid on olnud alati tugeva osadusliku struktuuriga vabakiriku pooldajad.

Vabakirikud sarnanesid algusest peale „seltsidele” ja Eestis registreeritigi neid möödunud sajandi algul usuühingutena. See praktika jätkus ka nõukogude ajal.

Uuemas diskussioonis on küsitud, kas selline tihe seltsi või ühingu ideaal sobib postmodernse ühiskonnaga. Kas selline osaduskond pole liialt piirav.

Osaduse vajadust ennast pole keegi kahtluse alla pannud. Vastupidi kaasajal räägitakse üha suuremast osaduse vajadusest.

Meedias räägitakse üha enam väärtuste lagunemisest ja „egoistide ühiskonnast”. Kunagised ühiskonna alustalad nagu abielu, perekond, töökoht, ühingud ja liidud ei suuda enam vajalikku kokkukuuluvustunnet vahendada.

Samas toimub osaduse tagasitulek hoopis teisi kanaleid mööda. Mõelgem vaid sellistele interneti portaalidele nagu rate.ee, orkut, MySpace, jalgaplli ja korvapallivõistlustele, paavsti külaskäikudele. Kõikjal on tunda uute osaduslike vormide otsinguid.

21. sajandi osadus on situatiivne ja vabalt valitav unistuste paik. Vanade osadusvormide asemel on tulnud vabatahtlikud solidaarsusosadused, Community’d, sõprus- ja naaberkonnad. Just need vahendavad uut Meie-tunnet.

Sotsioloog Heiner Keupp on öelnud, et individualiseerumine ei lõppe anonüümses ego-ühiskonnas.

Kaasaegses ühiskonnas on kasvamas uusi solidaarsust tugevdavaid võrgustikke ja osadust tugevdavaid tegevusi.

Eeskuju näitavad meile siin eelkõige noored. Nende tegevuses ja käitumises võib näha individuaalsuse ja sotsiaalsuse sünteesi taotlusi. Rootsi teadlased on seda nimetanud „MeWe- põlvkonnaks”. See mõiste tahab öelda, et digitaalne maailm loob „Mina” ja „Meie” uusi ühendavaid vorme. Interneti ja mobiilside võrgustikku ei tuleks vaadelda ainult reaalsusest põgenemisena.

Sellised mõisted nagu Social Network, Social Computing, Social Sowtware signaliseerivad neid arenguid.

Uued osadusvormid põhinevad üha vähem etteantul, üha enam levib isiklik initsiatiiv. Kogudused peaksid  arvestama oma tegevuses ka uute Meie-tunde vormidega. Ilmselt ei ole neil kandev, küll aga vahetuid suhteid toetav ja rikastav roll.

 

MISSIOON

Johannese evangeeliumi 17 peatükis väljendab Jeesus Kristus oma ülempreesterlikus palves, et armastus Isa ja Poja vahel ei jäänud igavesti nende kahe vahele, vaid Isa saatis Poja maailma. Nii ei saa ka usklike omavaheline armastus jääda lõputult omavaheliseks. See ring avaneb ikka ja jälle, et võita uusi inimesi Kristusele!

Jeesus ütleb: “Vaata, mina läkitan teid nagu lambaid huntide keskele!” Mtt 10:16 ; Mtt 28:19-20

Koguduse puhtuse küsimus

Anabaptistide armastatuimaks kirjakohaks peale misjonikäsku oli Mtt 18:15 : “Aga kui su vend eksib sinu vastu, siis mine ja noomi…” See vennalik minek eksinud venna juurde ja misjonikäsk kuuluvad kokku nagu paberilehe küljed.

Pole võimalik, et me maailmale kuulutame evangeeliumi ja samas kaotame moraalse tõsiduse, avalikult räägime pöördumisest ja sisemiselt ilmalikustume.

“Ja igaüks, kellel on niisugune lootus, tema peale, puhastab ennast, nõnda nagu temagi on puhas.” 1 Jo 3:3

Puhastusvahend ei ole mitte meie teod vaid “Jeesuse Kristuse, tema Poja veri puhastab meid kõigest patust.” 1 Jo 1:7

 

Usk Jumala armu Jeesuses Kristuses  väljendub viljades ehk tunnusmärkides (notae).

 

Mõlemad kümmne käsu tahvlid, Jumala ja inimesearmastuse doppeltkäsk, ei ole mitte ainult teoloogilised vaid ka empiiriliselt vaadeldavad üksteisest lahutamatud suurused.