Käesoleva aasta lõpus kuulutas Londoni Тhe Sunday Times, et inimkonna ajalugu kõige enam mõjutanud isik on Jeesus Kristus. 
Vt. http://baznica.info/article/polzovateli-interneta-schitayut-iisusa-khr 
Vaadates seda pilti tekib tahtmatult mõte:  kuidas on Jeesus Kristus  läbi kiriku ja meie kõigi ajaloo inimkonda mõjutanud ? Leidsin Arnold Angermanni artikli, mis võiks lugejale kasuks olla oma silmaringi avardamisel selles küsimuses. Võimalik, et me ei saa kõigega nõustuda, kuid mõtteainet leiame siit kindlasti. 
Arnold Angenendt (Dr. theol., Keskmise ja uuema kirikuajaloo professor, Münster; (Münster 2013)  Tegemist on artikli kokkuvõttega. 

Elame ajas, kus pidevalt räägitakse kõikvõimalikest kirikute möödalaskmistest, kuid vaadakem ka kristluse teist poolt.

Alguses oli usk

Ajaloolane Heinrich August Winkler alustab oma "Lääne ajalugu" (Geschichte des Westens) peaaegu piibellikult kõlava lausega: "Alguses oli usk: usk ühte Jumalasse." Muidugi oli läänemaailma kujunemiseks vaja enamat  kui ainult monoteismi, "kuid ilma monoteismita pole läänemaailm seletatav." Usu revolutsiooniline tähendus kultuurile on ilmne: kristlik usk kõneleb inimese süüst ja kasvavast lootusest, et kord võidutseb õiglus. Kõigi inimeste jumalanäolisuse tunnustamine kujunes orjuse kõrvaldamisel vabastavaks jõuks. Jumaliku ja maise korra spetsiifiliselt kristlik eristamine  võimaldas maailma sekulariseerumise ja inimese emantsipatsiooni.  

Berliini keskaja ekspert Michael Borgolte kirjeldab Euroopat ruumina, kus monoteism on võrreldes teiste maailmaosadega ainulaadsel viisil võitnud.  Usk ühte Loojasse ja universaalselt valitsevasse Jumalasse kujundas kolme Euroopa arengut mõjutanud religiooni.  Just monoteismiga  eristub Euroopa eelkristlikust antiikmaailmast ja Kaug-Ida polüteismist. 
Euroopa on rajatud monoteismile.

Kristlik armastuse Jumal

Piibli peamine käsk ütleb, et me peaksime armastama nii Jumalat kui  kaasinimesi (Mk 12:30j). Egüptoloog Jan Assmann ütleb, et alles monoteistlikud kõrgreligioonid tõstsid Jumala õigluse, moraalsuse ja armastuse esindajaks. Sellest tulenevalt  algas teatud psühho-ajalooline areng, milles õiglase, moraalse ja armastava Jumala teenimine  kujundas ka inimeses endas neid omadusi. (Jan Assmann, "Die Mosaische Unterscheidung oder ihr Preis des Monotheismus").

Prantsuse ajaloolane Paul Veyne kinnitab vastandina antiiksele religioossele maailmale armastava Jumala positsiooni : "See, mida paganlikul religioonil ei olnud pakkuda, oli  Jumala armastus. Ei olnud mingit emotsionaalset suhet inimese ja selle võimsa võõra olendi vahel.. Tema poolehoidjad ei pea oma südames mingit dialoogi… Kristlikus religioonis omandavad läbi eetilise soojuse armastus ja tunded palju suurema ruumi." (Die griechisch-römische Religion , Kult, Frömmigkeit und Moral".) 

Inimese sisemine kujunemine tuleb monoteismist koos selle kujutlusega armastavast Jumalast.

Inimesearmastus

Armastuse kõrgeimaks väärtuseks tõstmine "võimaldab teises inimeses näha jumalanäolisust", kirjutab evangeelne Uue Testamendi teoloog Gerd Theissen oma raamatus "Usulaused" (Glaubenssätze). Igasugune jumalateenistus on samas ka ligimesearmastuse väljendus. Ei Kreekas ega Roomas ei suutnud antiikaeg luua üleüldist vaeste eest hoolitsemist, küll oli selleks kristlus võimeline.  Paul Veyne kirjutab: "Juudi almuste kohustus jõudis ka vanasse kirikusse, mis hospitalide, hospiitside ja vaestemajadega kujundas loomuliku heategevuse, mis sekulariseeritud vormis elab edasi kaasaegses sotsiaalriigis". Tänini on püha Franciscus ja ema Teresa identifikatsioonifiguurid. 

Moodne sotsiaalne riik kujunes lähtuvalt Piiblist.

Isiklik kutsumus

Jumala armastusest iga inimese vastu järeldus inimese isikliku kutsumuse fenomen,  mida ei tunne aga antiiksed religioonid: Jumal on Sind kutsunud, enne kui sa emaihus kujunesid. Peale selle on Jumal mõelnud sulle omase karisma, isikliku rolli inimestevaheliste suhete mängus. Isiklik kutsumus on antud teiste teenimiseks ja aitab kaasa üksiku seostumisele suurema Meiega. Seda kõike eeldusega: mina usun, mina kahetsen ja ütlen jah oma võimalusele kaasinimesi teenida. Reformatsioonist alates sekulariseerus kutsumus enesedistsipliiniks. Max Weberi jaoks, kes oli religioonisotsioloogia rajaja Saksamaal, sünnitas alles kalvinistlik-protestantlik eetos inimtüübi, kes oli otse kohustatud vältima korruptsiooni ja teenima ühist heaolu. ("Protestantlik eetika").  

Vene ajaloolane Aaron Gurjewitš leiab oma raamatus "Indiviid euroopa keskajal", et idas puuduvat see distsipliin, mille Euroopas "protestantismi vaim"  sünnitas. 

Uuemad uurimused siiski näitavad, et protestantism ja kapitalism ei ole nii üks-üheselt teineteisest tuletatavad. Küll võib aga arvestada sellega, et üks on teist soodustanud.

Tänapäeval peetakse korruptsiooni tuumapommi järgi järgmiseks ohuks ja isegi kommunistlikus Hiinas mõistetakse seda hukka. Eurokriis peegeldab praegust situatsiooni Euroopas: ühest küljest katoliiklik kalduvus valida kergema vastupanu tee, teisest küljest protestantlik vastupanuvõime.

Isikliku identiteedi ja elukutselise usaldatavuse areng on piibellik-kristliku kutsumuse tagajärg.

Vastutuse printsiip

Vastutust peetakse tänapäeval sekulaarseks väärtuseks. Kunagine religioosne tähendus, et me peame kord Jumala kohtu ees oma elu ja kõnede eest vastust andma, on kujunenud nüüd poliitiliseks võtmesõnaks. Kuna me maailma ja inimkonna saatuse oleme võtnud oma kätte, laieneb vastutus erinevatele elu valdkondadele. Me ei ole vastutavad mitte ainult iseenda, vaid ka "inimkonna", "ajaloo", "looduse" ees. Mitte kunagi varem pole inimkond sellist globaalset dimensiooni oma vastutuses kandnud. "Sellist usalduslikku rolli pole ükski varasem eetika (väljaarvatud religioon) meile ette näinud, veelgi vähem valitsevad teaduslikud vaated", leiab filosoof Hans Jonas oma teoses "Vastutuse printsiip" (Prinzip Veantwortung). Isegi ateistid jutlustavad tänapäeval "Auakartust Loodu ees".

Kunagine isiklik vastutus Jumala ees on täna maksev vastutusena inimkonna tuleviku ees.

Universalism

See, kellest sai kristlane, pidi tunnistama kõigi inimeste võrdsust. Kristusesse uskuja jaoks ei ole enam juuti ega kreeklast, orja ega vaba, meest ega naist (Gl 3:27j). Jeesuse silmis on ema ja vennad need, "kes taevase Isa tahtmist teevad" (Mt 12:50) ja Jumala ees on vastuvõetav igast rahvast "see, kes teda kardab ja teeb õigust" Ap 10:35 Koos esimese ja ainsa inimpaari loomisega rajab monoteistlik Jumal inimsoo ühtsuse. Vere ja suguluse kõige tugevamadki sidemed taanduvad universaalse avatuse ees. Kogudus on seal, kus ta ühendab erinevaid rahvaid - nii kõlab vanakiriklik enesemääratlus.

Kaasaegne Euroopa, mis kunagi polnud poliitiliselt ühendatud, "on oma olemuselt vaimse ja kultuurilise protsessi tuum, mida ligi kaks tuhat aastat endas kandis religioon", arvab ajaloolane Heinz Schilling oma raamatus "Uus aeg . Kristlaskonna Euroopast riikide Euroopani" ( Die neue Zeit. Vom Christenheitseuropa zum Europa der Staaten). Prantsuse  revolutsioonist sündinud moodsad natsionalismid sündisid miljonite inimelude hinnaga. Euroopa-idee oli 1945 a. spetsiifiliselt "katoliiklik utoopia",  mida propageerisid sellised katoliiklikud poliitikud nagu Alcide de Gasperi, Robert Schuman ja Konrad Adenauer, leiab Winkler oma teose "Pikk tee läände"  (Der lange Weg nach Westen) teises köites.

Üks ja ainus Jumal rajab inimkonna ühtsuse ja koos sellega kõigi inimeste võrdsuse. 

Inimväärikus

"Jumal lõi inimese oma näo järgi, Jumala näo järgi lõi ta tema." (1 Ms 1:27). Jumalanäolisus ümbritseb inimest jumaliku väärikusega. Filosoof Jürgen Habermas omistab religioonile hõõguva tuuma funktsiooni, mis igasuguse valgustuse juures on sünnitanud üha uusi normatiivseid sisusid. Ta toob oma teoses "Usk ja teadmine" (Glaube und Wissen) näiteks idee inimese jumalanäolisusest, millest sekulaarne ühiskond ei tohiks end tema arvates lahutada.  

Religioonisotsioloog Hans Joas näeb oma raamatus "Usk kui optsioon" (Glaube als Option), et inimõigused on seal tagatud, kus üksik ümbritsetakse transtsendentse pühadusega ja muudetakse koos sellega puutumatuks. Enne seda oli Hans Jonas oma teoses "Vastutuse printsiip" (Das Prinzip Verantwortung) arvestades kaasaegseid sekkumise võimalusi inimese ja kosmose substantsi, nõudnud inimese pühaduse ja puutumise printsiibi taastamist. Tõepoolest meid ümbritsev keskkond võib kätte maksta kliima muutustega. Aga kas me kogeme ohuna ka inimväärikuse haavamisi? Siin põrkume teodizee küsimusega: kuidas lubab Jumal kurja.

Inimväärikus toitub transtsendentsest ülendusest.

Partnerlik abielu

Seksuaalsusest ja abielust ei julge paljud kristlased enam rääkida. Ometi peaksime just nüüd ammu unustatud, kuid kunagi valitsenud seisukohad meelde tuletama. Suur emade ja laste surevus viis selleni, et 14- ja 15- aastased tüdrukud pidid kohe abielluma. Düreri ema oli 15-aastane, kui ta abiellus. Ta sünnitas 17 last, kellest kolm jäid elama. Meie teadvustame võib-olla rohkem seda, et naine on füüsiliselt nõrgem ja samas mehe ihade objekt. Indiast tulevad teated vägistamiste kohta on vaid üks näide sellest. Väljaspool meie teadvust aga asub kunagi maailmas valitsev kujutlus, et naine olevat oma menstruatsiooni ja sünnitamiste tõttu ebapuhas. Sellised kujutlused ja asjaolud viisid mehe valitseva positsioonini  muutes naise vähemväärtuslikuks olendiks.

Kuid kus asuvad siis võrdõigusliku partnerluse juured? Võrdõiguslikkusele andis tõuke abielu konsensuse idee nagu seda propageerisid antiikne stoitsism ja kristlus: leiti, et mõlemad, nii mees kui naine peavad saama oma abielule jaa öelda. Kui vähe endastmõistetav mõlemapoolse konsesuse idee on, näeme me Jaapanis, Hiinas, Indias, islamimaailmas ja suures  osas Aafrikas, kus senini vähemalt tütred pannakse  vanemate poolt mehele. Abielukonsensusest tulenev areng on maailmaajalooline ja kristlik, nagu väidab Viini sotsiaalajaloolane Michael Mitterauer oma raamatus "Miks Europa? Erilise tee keskaegsed alused" (Warum Europa? Mittelalterliche Grundlagen eines Sonderwegs": "See konsensus on oluline põhiprintsiip abielupooltele keskendunud perekonnale, mille … keskmes seisab paarisuhe. See rajaneb kristlikule konsesusprintsiibile … armastusabielu ideaalile, erilisele sõltuvusele isiklikust sümpaatiast ja vabale otsustusele rajatud suhtevormile."

Niisiis kaasaajal üle maailma levinud partnerlik abielukujutlus on olulisel määral rajatud kristlikule põhimõttele.

Laps

Kõige rohkem on  kristlusest võitnud lapsed.  Uues Teastamendis antud südamlik pilt laste õnnistamisest Jeesuse poolt (Mk 10,15jj; Lk 18:15jj) tõi kaasa ettenägematuid järelmeid. See ei tähenda nagu väljaspool kristlikku maailma poleks lapsi  üldse respekteeritud ja armastatud.  Siiski võime täheldada, et lapsi on tapetud, müüdud ja orjastatud ja muudetud seksuaalseks mänguasjaks. Üks on aga selge, et õiguslikku kaitset antiikaeg lastele ei pakkunud. Nii ei oleks tolles maailmas näiteks Belgia seksuaalkurjategijat  Marc Dutroux saanud kriminaalvastutusele võtta. Otsustavalt teistsugune oli kristlaste posistsioon: "Kaheteistkümne apostli õpetuses" on keelatud poiste pilastamine, abort ja sündinud lapse tapmine. Nendest keeldudest võib tõmmata liini kuni ÜRO Lapse Õiguste deklaratsioonini, nagu kultuuriloolane Hubertus Lutterbach teoses "Lapsed ja kristlus" ( Kinder und Christentum) on väljendanud. Seda häbiväärsemad on kaasaegsed laste kuritarvitamise juhtumid kristlikes institutsioonides.

Kristlus on kaasaegset lastekaitset kindlasti oluliselt  inspireerinud ja tugevdanud.

Orjus

Orjuse, mis oli vanem kui püramiidid, kõrvaldas kristlus, mitte juutlus või islam. Jumalapoja aura, kes  sai ise orja sarnaseks (Fl 2:7), tõstis ka kõige madalamad õdede ja vendade seisusse. Pärast seda, kui ori oli saanud kesk-ajal isikuks ja polnud enam asi, järgnes 18. ja 19. sajandil orjuse kõrvaldamine. Ajaloolane Egon Elaig oma teoses "Orjus maailmaajaloos" (Eeltgeschichte der Sklaverei) leiab, et selline efektiivne vabastusliikumine oli inspireeritud kristlusest. 

Orjanduse likvideerimise eestvõitlejad ei tulnud valgustusest ega ka Prantsuse revolutsioonist, vaid "protestantlike vähemuste vaimsest ruumist". Orjuse kõrvaldamine oli "religioosselt motiveeritud" ja ei kerkinud esile "inim- või kodaniku õiguste keeles". Tegelikult astusid "mõistuse sajandil" väga vähesed eurooplased orjakaubanduse ja orjanduse vastu, kirjutab Jürgen Osterhammel oma raamatus "Orjus ja lääne tsivilisatsioon" (Sklverei und Zivilisation des Westens).

Samas ei tohi unustada, et Rooma Katoliku kirik on Lõuna-Ameerikas ise orje pidanud. Kristlaskonna hulgas on olnud neidki, kes Piibliga orjapidamist õigustasid. Ometi, et saa eitada, et sama Piibel inspireeris orjapidamise vastast võitlust.

Orjuse likvideerimine lähtus kristlusest, kuid mitte suurkirikutest.

Ketserite ja nõidade tapmine.

Kõige tulisem küsimus, mis meid tänapäeval puudutab on ketserite ja nõidade jälitamine ja hukkamine. Kristlik suhtumine teisitimõtlejatesse oli iseenesest  revolutsiooniline. Samal ajal kui terve relgioosne maailm näeb Jumala teotamises  kõige raskema provokatsiooni, mida karistatakse surmanuhtlusega, kõneleb Uus Testament teist keelt. Jeesuse Kristuse võrdum nisust ja lustest ütleb, et viimane otsus jumalateotajate üle on jäetud Jumalale, mitte inimestele. Inimestele on öeldud: "Laske mõlemad lõpuni kasvada" (Mt 13:24-30). Habermasi õpilane Rainer Forst, näeb siin kristliku tolerantsuse tuuma Ta kirjutab oma raamatus "Tolerantsus konfliktis" (Toleranz im Konflikt): "Maapeal ei tohiks ükski inimene langetada otsuseid, mis kuuluvad vaid Jumalale." Niipea kui inimesi ei pea religiooni hülgamise pärast hukka mõistma, on astutud ka otsustav samm moodsa tolerantsuse suunas. See võimaldab ükskõik millisest religioonist "vabalt välja astuda".  

Tõsi on see, et kristlus on oma ajaloo jooksul astunud korduvalt uustestamentliku vabaduse vastu. Toomas Aquino lubab ketserite hukkamist ja Martin Luther kohustab ilmalikku mõõka jumalavallatute mahasurumiseks. Seevastu võitleb "ärge kiskuge välja" teadmisele toetuv Valgustus sellise praktika vastu. 

Ei saa salata, et kirik on nõidade põletamisele kaasa aidanud.  Selle valdkonna spetsialist Wolfgang Behringer juhib siiski tähelepanu asjaolule, et ilma kirikuta oleks olnud veel rohkem ohvreid.  Sest kõigis uus-aja eelsetes ühiskondades olid ja on, nagu tänapäeva Aafrikas nõidade jälitamisedki näitavad, nõidade hukkamised "normaalsed". Vastupidiselt sellele pidas kirik kuni hilis-keskajani  nõidust väärkujutluseks. Tegelikult mõistsid paavstid ja kirikukohtud ja isegi inkvisitsioon - mis mahub meile raskesti pähe - nõidade hukkamise hukka ja seda isegi uusaja alguse nõiajahi kõrghooaegadel. Surmanuhtluse otsused langetasid ilmalikud kohtud, enamasti juura,  mitte teoloogiliste fakulteetide heakskiidul.

2009. a. Speyer'is näidatud nõiaprotsesside näituse kataloog hämmastab: "Uusaja alguse nõiaprotsessid peeti absoluutses enamuses vastavalt antud ajastu õigusele legaalsete protsessidena. "Kohtuhärrade usutunnistus ja konfessionaalne kuuluvus mängis siin kõrvalrolli", väidab ajaloolane Rita Voltmer oma teoses "Nõiad- müüdid ja tegelikkus" (Hexen, Mythos und Wirklichkeit". Väite nagu peegelduks neis protsessides kleerikute naistevaenulikus, lükkab ümber õigusajaloolane Wolfgang Schild. Neid protsesse ei pidanud seksuaalprobleemide all kannatavad kleerikud, vaid ilmalikud võimud, niisiis abielus kodanikud. Kuid siiski kuulub siia ka häbiväärne  fakt, et paljud mõjukad kirikutegelased kiitsid need protsessid heaks ja aitasid neile kaasa. Kurbadeks näideteks on fanaatiline dominikaani munk Heinrich Kramer oma "Nõiahaamriga" (Hexenhammer), samuti reformaator Martin Luther Wittenbergis. Peale selle olid aktiivsed osalised saksa vürstpiiskopid, kellelt oleks pärast tuhande aastast nõiaprotsessidele vastupanu oodanud samasugust käitumist ka nüüd. Nende aladel osutus nõiaprotsesside arv arvukamaks kui kusagil mujal, kuigi siingi viisid neid läbi ilmalikud kohtud. Tõdema peab ka seda, et tänini on kindalks tehtud u. 50 000 ohvrit. Frido Mann oma raamatus "Religiooni läbikukkumine. Ühe uskliku vaatlused." (Das Versagen der Religion. Betrachtungen eines Gläubigen") räägib aga endiselt miljonitest ohvritest..

Otsustav nõiaprotsesside vastane protest tuli ühelt kirikumehelt, jesuiit Friedrich Spee'lt, kes argumenteeris taas Jeesuse sõnadega:  "Ärge kiskuge välja". Koos Reiner Forst'iga tuleb tõdeda: "Üksnes Jumala Sõna on inimese relv, mitte sund ja vägivald."

Kristlik religioonivabadus eitab jumalateotajate tapmist ja võimaldab vägivallavabat väljaastumist religioonist.

Ülikoolid

Jeesus andis korralduse armastada Jumalat mitte ainult kogu südamest, vaid ka kogu mõistusest. Sellest sündis teoloogia ja kesk-aegne ülikool. Nii kujunes institutsioon, väidab Michael Borgolte, mis sünnitas teistsuguse teaduse ja uutmoodi inimtüübi: "Võrreldes bütsantiinlastega, kes hoidsid kinni oma kaanoneist ja traditsioonilistest õppimismeetodeist ja moslemitega, kes kreeka pärandist oma hariduslikus tuumas eemale hoidsid, ja ka juutidega, kes kontsentreerusid Piibli ja talmudi tõlgendamisele, näivad oksidentaalse hariduse innovatsioonid lausa revolutsioonilistena,"  tõdeb ajaloolane oma teoses "Kristlased, Juudid, musulmanid" (Christen, Juden, Muselmanen). Või nagu Jürgen Osterhammel oma raamatus "Maailma muutumine" (Die Verwandlung der Welt) ütleb: võrreldavates tsivilisatsioonides, ei hiina ega islami omas "ei olnud enne kontakti läänega nii võimekaid institutsioone teadmiste omandamiseks ja säilitamiseks." Euroopa ülikool erines teistest katsetest teadmisi koguda ja edastada sellega, et pakkus selleks "välistest võimudest suhteliselt sõltumatu õigusliku ruumi".  Ülikool kujunes  "euroopa kultuuriekspordi" artikliks ja kujutab endast tänini tsivilisatsiooni baasinstitutsiooni.

Kristlikust mõistmise soovist sündinud ülikool kujundab maailma tänapäevani. 

Kunst ja religioon

Loomulikult oli kunsti ka enne kristlust. Uus Testament jätkab isegi Vana Testamendi pildikeeldu. Sellest hoolimata näeme me kristlikusse kirikusse astudes pilte ja figuure. Ristilöödu kujus on rohkem kui kusagil mujal näha surija kannatusi ja valu. Meenub Matthias Grünewald (1475/1480-1528),  kelle maalitud Insenheimeri altaril on Jeesuse surma kujutatud kibeda, kuid meeleheiteta reaalsusena. 

Gooti katedraalid on valgusest täidetud hiilgav taevariik, mis kõnelevad jumaliku valguse maailma muutvast väest. Valgus levib ka barokis, kuid nüüd juba vaatena taevasesse särasse: "Ma näen taevast ja Inimesepoega Jumala paremal käel," Apt 7:56 Nii hüüdis esimene märter Stefanos. Nii on barokk vaade Kolmainsuse säravasse saladusse.

Euroopa kunst oma erilise mitmekesidusega on inspireeritud kristlusest. 

Vaadates tagasi kristluse mitmekülgsele mõjule kaasaaegse maailma kujunemisele peame tõdema, et püüd kristlikke "lisandeid" maailmast välja rebida lõpeb paratamatult selle  kokkuvarisemisega.

CREATE A FREE WEBSITE POWERED BY 

START YO