“Tõde ja relatiivsus: teoloogiaõppe dilemma”

/Truth and Relativity: Dilemma for theological Education./ (Joosep Tammo).

Näide teoloogia vaimust.

Telesaade T.Pauliga “Altari Piibli” väljaandmise puhul.

 

Olen viimased 10 aastat töötanud koolis ja noorte inimeste keskel. Üha rohkem on süvenenud tunne, et teoloogia elab oma “elevandiluust tornis” puudutamata elu reaalsust ja suutmata vastata praktilistele usuelu küsimustele muutunud maailmas.

 

Midagi sarnast tundis K.Barth aastatel 1911-21 oma Safenwili pastoritöö perioodil. Nagu me teame tulemuseks oli “Sõna teoloogia” või ka “Dialektiline teoloogia”, “Valge vaal”, mida saatuse pilkena hakati hüüdma ka “lendavaks elevandiks”.

 

Enne kui edasi minna tulgem tagasi teema juurde:“Tõde ja relatiivsus: teoloogiaõppe dilemma”. Õieti võinuks sõnastada teemat ka täpsemalt: “Absoluutne ja relatiivne: teoloogiaõppe dilemma.” Selletõttu ei saa me mööda ka absoluutsuse mõiste traditsioonilisest käsitlusest:

 

1.     Mõistega absoluutne (lad. absolutus – lahti lastu, sõltumatu) kirjeldame me midagi, mis on tingimatu, iseeneses paratamatu, vastandina kõigele sellele, mis temast sõltub või püüab sõltuda.

 

2.     Teiseks kirjeldame me tunnetusteoorias selle mõistega ka viimset kindlust. Olemise ja mõtlemise kokkulangevust.

 

Lisaks eelnevale kolmele võiks meie teema jaoks olla huvitavad veel kaks võimalust:

1.     Suhteline ise ongi viimne ja absoluutne tõde.

2.     Absoluutne ilmutab end suhtelises.  Schelling:  Ilu on “lõplikus väljendatud lõpmatus.”

 

Isegi kui me seaksime kahtluse alla kristliku teoloogia taotluse esindada absoluutset ja viimset ilmutust religioonis, ei seaks me siiski kahtluse alla oma tõepüüdlust. Sest see õõnestaks teoloogilise töö mõtekust üleüldse.

 

Üks olulisi teoloogilise hariduse eesmärke on kinnistada tulevasi Jumalariigi töölisi Jumala poolt pakutud tões. See on uuestisünnis formeerunud “uue mina” kujundamine vastavalt selle vajadusele end mõista.

 

Nii teoloog, üliõpilane kui lihtne koguduse liige püüdlevad oma tõekspidamiste fikseerimise poole. Kindlasti ei saa kedagi süüdistada pahatahtlikus

tõe aluste õõnestamises ja suhtelisuse külvamises. Tegelikult täheldame aga oma õpilastes koos teadmiste (certitudo) kasvuga mitte usu kindluse ja läkitusteadvuse (securitas) kasvu vaid ebakindluse ja läkitusteadvuse kahanemise tendentsi.

 

See on mõtlemapanev asjaolu ja küsimus igale teoloogia õppejõule.

 

Toronto dogmaatilise teoloogia professor ( 1953-65) Bernard Lonergan on toonitanud, et pöördunumisel on kolm dimensiooni[JT1] :

 

1.     Religioosne, sellmääral kui me oleme orienteeritud Jumalale.

2.     Intellektuaalne, sedavõrd kui see puudutab meie suunatust arusaadavusele ja tõele.

3.     Moraalne, sedavõrd kui me otsime vastust küsimusele: Mis on hea?

 

Tegelikult võib pöördumine toimuda ka ühes dimensioonis ilma, et see teisi kaasa haaraks. See võib toimuda ka kahes dimensioonis, ilma et see haaraks kaasa kolmandat. Normaalne oleks pöördumine ja aktiivsus kõigis kolmes dimensioonis.

Sest tagasilangus ühes toob kaasa tagasilanguse ka teistes dimensioonides.

 

Teoloogilises hariduses toonitame me eelkõige intellektuaalset dimensiooni. Tundes end kutsutuna kaitsma teoloogia ratsionaalsust ja õigusi teiste teaduslike distsipliinide peres näime kaotavat üht kutsumust, kutsumust olla Jumala elava sõna vahendajad kaasaegsesse maailma.

 

On veel üks probleem: Kuidas olla tõe ja seega alati ka absoluutsuse kandja radikaalse suhtelisuse maailmas?

 

Mõisted nagu tõde ja kindlus on kaotanud oma traditsioonilise tähenduse.  Ja see ei kehti ainult teoloogia kohta.

 

Tõsi, teoloogia kisti esimesena kaitselahingutesse absoluutse tõe küsimustes. Hüvastijätt geotsentrilise maailmapildiga oli esimeseks sammuks teel moodsa ajastu väljakannatamatu suhtelisuse maailma.

 

Kuid teoloogia oli vaid esimene ohver, teiseks osutusid ühiskondlik-poliitilised suhted ja nimelt valitsuse legitimatsiooni küsimus. Suur Prantsuse revolutsioon vallandas pika ja valulise protsessi, mille nimeks on ühiskondliku korralduse demokratiseerumine. Kuid valitsuse legitimatsiooni probleemi pole suutnud ka demokraatia lõplikult lahendada. Valitsus on hädavajalik ja selletõttu legitiimne. Kuid see vastus nihutab probleemi vaid teisele tasandile.

 

Mõnda aega tundus, et ratsionalistlik filosoofia oma sepulatsioonidega suudab veel tõe positsioone kaitsta. Kuid pärast positivismi võidukäiku ja psühholoogia eraldumist filosoofiast iseseisva teadusena, kõnnitakse siingi üha hapramal pinnal.

 

Lõpuks ei jäänud ka  loodusteadused, mis alustanud radikaalse küsimise protsessi, ise puutumata suhtelisuse võidukäigust. Üha enam sai selgeks, et loodusteaduslik meetod ei saa olla absoluutne tee tõe juurde. A.Einsteini relatiivsusteooria ja Heisenbergi määramatuse printsiibi mõju on olnud valdav.

 

A.Einstein kirjeldab seda järgmiselt: “Oma elu pika järelemõtlemise vältel olen tulnud järeldusele, et oleme asjade tõelisest tunnetusest lõputult kaugemal kui enamus inimesi aimab. Me liigume pettuste meres.”

 

Sellele arengule andis hoogu juurde keeleteaduse areng. Mõisted ei ole enam staatilised üksused vaid dünaamilised konstruktsioonid, mida igaüks erinevalt kasutab ja mis üksnes komplekses protsessis oma vahel lähenevad.

 

Jäi veel viimane samm, mille astus 1979.a. Jean Francois Lyotard oma teosega La Condition postmoderne[JT2] . Selle väikse seni tundmatu prantsuse filosoofi traktaadiga algab Euroopa postmodernismi ajalugu. Selle raamatukese peaideeks on mõte, et on kättejõudnud suurte, epohheületavate ajaloojutustuste, nn. “metajutustuste” lõpp. Ei ole enam ühte lugu, vaid on palju lugusid, mis ei ole taandatavad ühele superloole. Lyotard ülistab heterogeensust ja dissensuse produktiivsust. Igasugune konsensuse taotlus on kahtlane, sest sellesse on alati peidetud kellegi soov võimu haarata.

 

Psühholoogia, eriti reklaamipsühholoogia areng viis selleni, et me ei saa rääkida enam ka tõelisusest, rääkimata siis tõest.  Kõik on küsitav. Kui väljenduda Jean Baudrillard’i [JT3] sõnadega, siis elame hiiglaslikus simulaakrumis. 

 

Psühholoogilises mõttes võime rääkida differenseerimata või puutumata teadvuse differenseerumisest. Ühesõnaga algne süütus asendub küll intellektuaalset dimensiooni tunnustava kuid samas lõhestunud isiksusega.

 

Tänase teoloogiaõpetaja ees seisavad küsimused:

Ø Kuidas säilitada omaenda isiksuse terviklikkust ?

Ø Kuidas vahendada seda terviklikkust oma õpilastele?

Ø Mis tähendus on tõe ja koos sellega absoluutsuse otsingutel maailmas, kus need väärtused pole enam väärtused, maailmas, kus suhtelisus ongi viimne tõde ja voorus.

Ø Mis mõte on õndsuslool maailmas, kus on palju väikesi lugusid ja kus valitseb katkestuste kultuur?

 

Näide:

Lugu sinise peaga tütarlapsest.

Kuidas Jumal vastab keset muutuvaid lugusid?

Kas meie oletatavad vastused pole ikkagi vaid järjekordset möödalaskmised?

Kas ongi vaja vastata? Võib-olla piisab, kui me oskame seda teist, kes meie kõrval otsib oma teed, näha ja hinnata, olla talle kaaslaseks otsingute teel.

 

Ei tohiks unustada ka seda, et nn. “süütu”, veel differenseerimata teadvuse tasemel ei toimu õpetuse vahendamist reflekteerivalt. See toimub olemasolevate riituste, jutustuste, tiitlite, võrdumite, metafooride, kiituse ja hukkamõistu, käsu ja keelu, lubaduste või keeldumiste kaudu.

 

Mis juhtub siis, kui meie õpilased pole seda esimest etappi läbinud? Mis juhtub siis kui nad visatakse suhtelisuse võrku ja öeldakse – kui tubli oled rabeled siit ise välja.

Võib-olla päästab sind Jumal sellest.

 

Püüaksin neile küsimustele vastata meditatsiooniga Jh 7, 14-18:

 

“Alles pühade keskpaiku läks Jeesus üles pühakotta ja õpetas. Juudid panid seda imeks ja ütlesid: “Kuidas see tunneb Kirja ilma õppimata?” Siis Jeesus vastas neile: “Minu õpetus ei ole minu, vaid tema oma, kes minu on saatnud. Kui keegi tahab teha tema tahtmist, küll ta tunneb õpetusest ära, kas see on Jumalast või räägin ma iseenesest. Iseenese mõtete esitaja taotleb tunnustust iseendale, aga kes taotleb tunnustust sellele, kes ta on saatnud, see on tõene ning temas ei ole valet.”

 

1.     “Alles pühade keskpaiku läks Jeesus üles pühakotta ja õpetas.” (7,14).

 

Näiliselt süütult seisab Jeesus astub ootamatult ja otsekui hilinenult üldise religioossuse (“pühade keskpaiku”) ja ametliku teoloogia (templi) keskmesse.  Me ei leia siit viisipärast konsensuse otsingut – Jeesus tulek provotseerib disharmoonia, ebakindluse, politsei- ja vägivalla aktsiooni.

Tulemuseks ei ole rahvakirik vaid rahvahulga polariseerumine (7,25.31.40.41).

See polarisatsioon tõuseb “lahkmeeleni rahva hulgas” – skismani (7,43).

 

Mõelge kui siin seisaks järgmised sõnad: 23.aprill 2000 kui ülestõusmispühad olid täies hoos ja hoolsad kristlased olid tulnud kirikusse, et meeleolukat pühadejutlust kuulata, tuli ka Jeesus ja hakkas kõnelema. Aga see kõne tekitas rahvahulgas lahkmeeli.

 

2.      “Juudid panid seda imeks ja ütlesid: “Kuidas see tunneb Kirja ilma õppimata?” (7,15)

 

Väga võimalik, et Jeesus ei saakski igas kirikus tänapäeval jutlustada. Tal poleks sellest õigust. Mõnelpool öeldaks: Tal puudub kõrgem teoloogiline haridus. Teisal kõlaks: Ta ei ole “ordineeritud” ega “õppinud”.

Ja rahva hulgas sosistataks rohkesti tema kohta, ühed ütlesksid, et ta on hea, teised, et ei ole, vaid ta eksitab rahvast.  Kes garanteerib, et Jeesuse õpetus on tõene ja õiguspärane? Jeesusel ei ole diplomit ega doktori ega isegi mitte audoktori tiitlit ette näidata. Ta ei ole mingi “intellektuaal”.

Jeesus loeb Kirja, ilma et ta oleks seda ühegi tuntud kirjatundja juures õppinud. Veelgi halvem. Ta loeb seda teisiti kui kirjatundjad. Aga kas Pühakirja võib lugeda ja seletada ilma, et sa oleksid õppinud Tartus, Tallinnas, Roomas või Wittenbergis.

See põhiline konflikt, et ikka ja jälle on olnud neid, kes Pühakirja on lugenud ja seletanud ilma traditsioonita, s.t. ilma  valitseva teoloogia või ideoloogia “lugemisprillideta” on olnud alati kirikuajaloos pühade rahu segavaks lõhkeaineks.  Ja siiski kõigest hoolimata on see olnud suhtelisust ületavaks sõnumiks.

Kõik eelnev võib nii olla ja võib ka mitte nii olla. Olulisim on, mida ütleb Meister ise.

 

3.     “Siis Jeesus vastas neile: “Minu õpetus ei ole minu, vaid tema oma, kes mind on saatnud. Kui keegi tahab teha tema tahtmist, küll ta tunneb õpetusest ära, kas see on Jumalast või räägin ma iseenesest. Iseenese mõtete esitaja taotleb tunnetust iseendale, aga kes taotleb tunnustust sellele, kes ta on saatnud, see on tõene, ning temas ei ole valet.”

 

Meie Õpetaja tundmine ja teadmised ei ole õiguspärased mitte sellepärast, et need vastavad ratsionaalsuse kriteeriumidele või “ameti” mõõdupuudele vaid otsustav on “tegemine” (poiein).

Ei ole mingit teoreetilist jumalikkuse tõestust Jeesuse õpetusele, üheks tunnetuse otsustavaks eelduseks on “praktika”. Teoloogia peaks kujunema “theopraksiaks”.

Dietrich Bonnhoeffer küsis pool aastat enne hukkamist vanglas: "“Mida me tõeliselt usume?, s.t. nii usume, et me kogu oma eluga selle küljes ripuksime[JT4] ?”

Mida me usume – mida me usume tõeliselt: nii et me kogu oma eluga võiksime selle maailma tõelisusele vastu seista? Millises pimeduses oleme me valgus, ja mil määral laseme me end selle valguse nimel põletada? Kui suur on meie panus “elu” heaks? “Temas oli elu, ja  elu oli inimeste valgus”.(1,4)

 

4.     “Iseenese mõtete esitaja taotleb tunnetust iseendale, aga kes taotleb tunnustust sellele, kes ta on saatnud, see on tõene, ning temas ei ole valet.” (7,18)

 

Me peaksime otsima “läkitaja” mitte iseenda au.  Kelle au me teoloogiliste õpetajatena otsime: Kas iseenda või läkitaja au? Oleme me iseenese mõtete esitajad või need, kes taotleme tunnustust sellele, kes meid on saatnud?

Kui veelgi radikaalsemalt väljenduda, siis peaksime oma ameti põhiküsimuse tõstatama: Kas meid on üldse keegi saatnud, et õpetada teisi?

Lihtsamalt väljendudes, küsimus on selles: Kas elame aastal 2000 pärast Kristust või elame aastal 2000 koos Kristusega?

See tähendab ühtlasi, et tõde, mida esindame keset suhtelisuse merd pole ebaisikuline, muutumatu, kiretu filosoofiline abstraktsioon vaid isikuline, end isikult isikule ilmutav Jumal, kes ütleb: “Ma olen see, kes ma olen! (hbr. Ehje aser ehje!)” Ta ei hõlju apaatselt üle meie väikeste lugude, vaid on astunud Jeesuses Kristuses meie väikeste lugude maailma.

Seal, kus Tema meid õpetab ja läkitab sünnib konkreetse ja lihtsa vaimuliku elu maailm.  Olla selles maailmas õpetaja tähendab taotleda  tunnustust sellele, kes meid on läkitanud.

 

Vastus teoloogiaõppe dilemmale - tõde või suhtelisus - on: Isiklikust kutsumusest lähtuv õpetaja, kelle meetod ja süsteem aitab kujundada terviklikke kristlikke isiksusi ka teadvuse differenseerumise tingimustes!