Eesti ajaloo vaimulikud õppetunnid ja tänane vastutus.

 

 

 

Vennad ja õed Kristuses, oleme tulnud, et küsida Jumalalt tarkust tulevikuks!

Järgnev ettekanne sisaldab kaks vaadet Eesti ajalukku, et õppida oleviku jaoks.

Ja lõpuks tahaksin Jumala Sõna valgel kirjeldada meie tänast vastutust Jumala ja kaasinimeste ees.

 

I.                   Tahaksin esimest kahte osa alustada prohvet Hoosea sõnadega (6,1) :

“Tulge, pöördugem Issanda poole, sest tema on meid murdnud ja tema parandab meid; tema on meid löönud ja tema seob meid!”

 

1. Esimene vaatlus:

 

Aastatel 800-1200 p.Kr.  võime täheldada jõukuse ja kultuuri tõusu. Seda soodustas kaubandus Lääne- ja Ida-Euroopa vahel, mis toimus peamiselt viikingite eestvedamisel ja eestlaste kaastegevusel. Kogu maa peale Hiiumaa ja ranniku Pärnust lõuna poole oli asustatud. Maad kaitseb umbes 150 muinaslinna.

 

Me seisime muinasaja lõpul oma ainelise ja ühiskondliku kultuuri tasemelt soome sugurahvaste esirinnas. Sellele arengule aitas kaasa selle maa soodus asend suurtel kaubateedel.

 

Ei tohi unustada, et just tänu lääne- ida suunal liikuvatele kaupmeestele, kujunesid slaavlaste linnad jõukaiks ja rikkaiks. Tänu neile oli Novgorod kuulus kaubalinn. Idas kujunes jõud, mis üha enam hakkas siinseid rahvaid kimbutama.

Seal kus liiguvad kaubad ei puudu ka röövlid ja sellega tegelesid siinkandis paljud rahvad.

Need asjaolud raskendasid kaubandust ja muutsid selle ebakindlaks. Kui me vaatame sellele situatsioonile 13. sajandi  Hambrugi ja Brehmeni kaupmeeste silmadega, siis mõistame, et midagi pidi ette võtma.

Teiselt poolt läänemerd võidi ida suunas vaadata nii nagu meie vaatame praegu Bosniale või Kossovole.

Üheks võimaluseks oli nende alade kristianiseerimine. See oli ennast õigustanud paari sajandi vältel Põhja-Saskamaa ja Skandinaavia suunal.

 Esimeseks sammuks eestlaste misjoneerimiseks pühitses Lundi piiskop Eskil umbes aastal 1165 eestlaste piiskopiks benediktlase Fulko.  Kahjuks ei tea me selle töö tulemustest midagi.

Umbes samal ajal saabub Liivimaale ka munk Meinhard. Hendriku Liivimaa kroonika tuli ta siia koos saksa kaupmeestega “lihtsalt Kristuse pärast ja ainult et jutlustada”. 1186 nimetatakse ta Üksküla piiskopiks ja allub Hamburg-Brehmeni peapiiskopile.  Ta tegevust saadab teatud edu.  Tema järglaseks on tsistertslane  Berthold, kes alul tuleb ilma sõjaväelise kaitseta, kuid hiljem toob Liivimaale ka ristisõdijate väe.

 

Tolle aja misjonitöö üheks oluliseks elemendiks olid palverännakud. Rahumeelseid palverändureid saatsid tavaliselt relvastatud mungad. See oli n.ö. vaimulik turvafirma. Kuid see turvafirma muutub hiljem kurikuulsaks “tule ja mõõgaga” maa ristijate ja anastajate maffiaks.

Niikaua kui Liivi- ja Eestimaa ristiusustamine toimub Hamburg- Brehmeni kaupmeeste ja peapiiskopi egiidi all, on see üldjoontelt rahumeelne  ja sedavõrd ka edukas, kuivõrd liivlased ja eestlased olid vaimselt valmis astuma Euroopa kristlike rahvaste perre.

 

Kuid siis toimus raske pööre. 24. juulil 1198 a. langeb piiskop Berthold  liivlase Imanta oda läbi lahingus.

 

Piiskopiks määratakse Albert Buxhoeveden. Uus piiskop allub nüüdsest Magdeburgi  piiskopkonnale, kust oli juba varemgi juhitud verist lääne-slaavlaste kristianiseerimist. Piiskop Alberti auahneks unistuseks on kristianiseerida Liivi-ja Eestimaa oma eluajal ja saada peapiiskopiks. 1202 asutab ta Mõõgavendade ordu. Ordu pidi alluma piiskopile, kes lubas vallutatud maadest 1/3 ordule. Algas 20 aastat kestnud visa ja verine võitlus. Tulemusi me teame.

 

Sellel perioodi iseloomustab 3 olulist momenti:

1.     Kaubanduslikud huvid selles piirkonnas.

Liivi- ja Eestimaa on transiidimaad. Sellega kaasneb ainelise kultuuri areng siinkandis, kuid ühtlasi ka nii ida kui läänenaabrite vallutuslikud huvid.

Mitte kaubandusliku aktiivsuse kasv, vaid vaimne ja poliitiline mahajäämus saab siinsetele rahvastele saatuslikuks.

2.     Kristliku Euroopa rahumeelne huvi integreerida see piirkond kristliku misjoni kaudu muu maailmaga.

3.     Piiskop Alberti isiklik auahnus ja sellest tulenev huvitatus saavutada oma eluajal seda, mis oleks olnud saavutatav mõne põlvkonnaga. 

 

Tulemuse võttis C.R.Jakobson 700 aastat hiljem kokku oma kuulsas isamaalises kõnes järgmiselt:

 

“Naad ehk ütlevad, et naad meile selle eest risti-usku olla annud; aga see on vale! Kus õiget vaimuharimist ei ole, seal ei või ka õiget risti-usku olla, seal peavad selle usu osalised tuuma asemel koorega üksi rahul olema. “kristlaste” välispidise kiriku naad kül meie maale tõid, kõige tema hirmsa seltsilistega, aga Jeesuse Kristuse vaimu naad meile ei ole toonud; seda neil enestelgi ei olnud.”

“Kolm isamaa kõnet”.

 

 

 

I.                  Õppetund:

 

Ilmselt peaks see tagasivaade andma meile tänagi järelemõtlemise ainet. – Ühtede vaimne mahajäämus ja teiste isiklikud abmitsioonid põhjustasid võitluse ja kaotuse, mille tagajärgi me tänapäevani oma rahva hinges näeme.

 

2. Teine vaatlus:

 

Pärast seda kui 1524 aastal keset kohalikke reformatsiooni tuuli oli Tallinnas ja Tartus kõlanud M.Luteri usupuhastuse hümn “Üks kindel linn ja varjupaik on meie Jumal taevas.” Saabusid siin mail rasked Vene-Liivi sõja aastad.

 

Sellest perioodist on üks väike detail, mis peaks tänaseidki ärimehi mõtlema panema. Venelased vallutasid tänu palgasõdurite reetlikusele Viljandi ja viisid vana ordumeistri Forstenberchi ja teisi aadlikke Venemaale vangi. Ja nüüd tsitaat Johann Renner’I “Liivimaa ajaloost 1556-1561:

“Kui nüüd vana ordumeister Forstenberch mõnede aadlike ja teiste vagade seltsilistega triumfi ja spektaakli puhul Moskvasse sisse toodi, pidid Kaasani ja Astrahani mõlemad vangistatud kuningad säherdust seda uhkemat moskoviidi võitudest pealt vaatama, mis üht kuningat väga pahandas, kes sakslaste peale sülitas ja ütles oma keeles: Teile koertele, on see just paras, sest teie olete moskoviidile vitsa ( nagu kahurid, laskemoon jne., millega te teda varustasite) kätte andnud, millega ta meid nuhtles, nüüd nuhtleb ta teid endid ka sellega.” Lk 148

Just Tallinna ja Tartu kaupmehed olid hoolega Venemaad kahurite ja püssirohuga varustanud.

 

Õnneks lõppes Liivi-Vene sõda Eesti Rootsi alla minemisega. Algas nn. “kuldne rootsi aeg”. See aeg oli rikas ideedelt ja sümpaatne tendentsidelt. Sel ajal õpiti poliitiliselt mõtlema ja asjalikult tegutsema. Eriti tuleks nimetada Karl XI püüdlusi, kes püüdis luua Rootsi riigile Baltimaades vabadest talupoegadest usaldusväärset toetajaskonda.

Erakordse tähtsusega olid hariduslikud ettevõtmised siinmail. 1631 asutati Tallinna gümnaasium, 1632 Tartu Ülikool, parandati kirikukorraldust ja üldist haridussüsteemi. Selle positiivse osa mälestusmärgina seisab Tartu lähedal Piiskopimõisas Forseliuse mälestuskivi, kelle rajatud seminaris, mis töötas 4 aastat said oma hariduse 160 eesti poissi.

Kuid ei tohi unustada, et sellesse aega jäävad ka kurikuulsad nõiaprotsessid, mille järelkajaks kujunes Eesti kirjanduses kuulus Kitzbergi “Libahunt”.

 

Loorits väidab, et selleks ajaks on väljakujunenud meie rahva põhilised iseloomujooned: eneseusaldus, tugev realiteeditunne, positiivne ellusuhtumine, vabaduse armastus, isiksuse hindamine, tung iseseisvusele nii kodustes kui ühiskondlikes asjades ja lõpuks ka valmidus oma õiguste kaitseks südilt välja astuda. See on see, mida meie riigijuhid “eesti jonnina” oma peokõnede lõpus ülistavad unustades ära, kes on tegelikult meie vabaduse garant.

 

Ja siiski nii paljutõotavalt alanud Rootsi aeg lõppes sõjaõuduste ja katkuga.

1710 aasta jaanipäeval elas Tallinnas 52 000 inimest, 1711 aasta küünlapäeval üksnes 1972 inimest.

Eestimaa 50 pastorist oli pääsenud eluga üksnes 15. Mõnes kihelkonnas oli ellujäänuid vaid 10.

Selles rahvuslikus vaeva ja pimeduse öös ilmub korraga meie rahvale Jumala armastuse valgus. 1715 aastal ilmub “Uus Testament” ja 1739 terve Piibel. Jüri kiriku õpetaja Anton Thor Helle kirjutab Piibli eessõnas:

“Võtku siis Jumal ja meie issanda Jeesuse Kristuse Isa, kes võib palju enam teha üle selle, mis meie mõistame ja palume, teid vaeseid Eesti rahvast omast rohkest armust valgustada, kes suurema hulga poolest tänini pimeduses ja surmavarjus olete istunud, ja mitmes ebausus ja hirmsas rumaluses elanud! Issand Jeesus kaitsku teid ja saatku teid patu pärisorjusest lahti ja juhatagu teid oma halastuse ja rahu tee peale.”

 

Juba 1729 aastal oli Liivimaale saabunud esimesed kuulutajad vennad Hernhutist – puusep Christian David koos paari kaaslasega. Algab ärkamine – maarahvas vabaneb patu pärisorjusest. Ärkamine on nii jõuline, et vennastekoguduse töö keelatakse 1743. 1764 olid võimud siiski sunnitud andma osalise ja siis 1850 aastal täieliku vabaduse.

1850 aastal on ainuüksi Põhja-Eestis 70 000 vennastekoguduse liiget, kellel on 250 palvemaja. Kõrgaegadel arvestatakse vennastekoguduse suurust 300 000-ni.

 

Patu pärisorjusest vabanemisele järgneb otseselt rahvuslik ärkamisliikumine. Just sellest vaimus on kantud Jakob Hurda eestluse katekooriline imperatiiv:

 “Aga kas kehva eesti hulk ka suureks ja vägevaks võib saada? Mina ei tea, armas küsija, mis sina tõsiseks suuruseks ja vägevuseks arvad. Minu mõtted sest on järgmised. Suurus ja vägevus on kahesugustel rahva seltsidel. Mõned on suured hingede arule ja vägevad poliitika väljal. Neil on siis ka suur riik ja suur sõjavägi. Seda viisi suureks kül eestirahvas iialgi saada ei või. … Teine suurus ja vägevus on suurus ja vägevus vaimu asjades ja haritud elu poolest.  /* Tavaliselt selle kohapeal tsiteerimine lõpetatakse*/

Kes Jumalast antud kallid vaimu andid, meelt ja mõistust mehiselt ja õigel viisil pruugib, kes teadmiste ja juurdlemiste põllul mehist ja väsimata tööd teeb, kes igas ausas ja kasulikus töös esimene püüab olla, kes oma inimeselikus, perekonnalises ja riigilises elus laitmata, õiglane, tuline, tark, osav, edasi püüdja, kel armastus südames põleb ligimesi ja isamaad vasta, kes Jumala kartlik ja vaga, nii et ta eesmärgiks võib olla teistele, niisugune on tõesti suur inimene ja niisugune äratab, õpetab, juhatab, harib, valgustab ka muid, niisugune on iluks, auks, tuluks kõigele oma maale, kõigele inimeste seltsile, oma teo ja sõnaga, oma eesmärgiga vägev südamete ja vaimude võitja igal pool, kuhu tema vaimu sädemed langevad ja tema töö ulatab. … Mis senni ühest ainsast inimesest ütlesime, sünnib ka terve rahva kohta, olgu ta hingede arule suur või pisuke.” (J.H.Kõned lk 30)

 

Need J.Hurda sõnad on olnud teenäitajaks kõigile aatelistele eestlastele tänapäevani. Kuid me ei tohi unustada, et see rahvuslik sõnum kasvas vaimuliku ärkamise pinnasel.  Kõigepealt saadi patu pärisorjusest lahti, seejärel majanduslikust pärisorjusest, sellega kaasnes varanduslik kosumine, ning siis anti oma lastele võimalikult parim haridus. Möödunud sajandi lõpuks oli maarahvast saanud rahvas.

 

II.                Õppetund:

Parimadki tingimused ei anna veel lõplikult head resultaati. Kuid kui Jumal “parandab ja seob” siis sünnib midagi uut ja tõelist. 

 

 

III.             Tänase päeva väljakutse ja ülesanded.

 

Eesti ühiskonna traagika seisab juba sajandi vältel selles, et majanduslikud ja vaimsed eesmärgid on pidevalt vastandunud. Tuletagem vaid meelde kuulsat Hurda ja C.R.Jakobsoni vastasseisu, või J.Tõnissoni ja K.Pätsi vastasseisu. See vastasseis ulatub tänasesse päeva – ühelpool seisavad hoolimatud saamamehed ja teiselpool kohati eluvõõrad rahvuslikud idealistid.

Võib-olla on selles eesti ühiskonna traagikas süüdi ka pietistlikud ringkonnad, kes valesti mõistetud pühitsuse nimel ühiskondlikust elust eemale hoidsid, samal ajal kui asjad ühiskonnas aina halvenesid.

 

Tänase päeva tähendus seisneb Jumala enda poolt pakutud uutes võimalustes.

 

Täna on siin kohal erakordne foorum. Mehed ja naised, kelle südames põleb elav usk elavasse Jumalasse ja kellele Jumal on andnud ka majanduslikke vahendeid elu muuta.

Tahaksin koos Moosese sõnadega öelda 5 Ms 8,18: “Tuleta meelde Issandat, oma Jumalat, et see on tema, kes annab sulle jõu varanduse  soetamiseks, et kinnitada lepingut, mille ta vandudes tegi su vanematega, mis nüüd ongi teostunud.”

 

Kui Jumal annab jõu varanduse soetamiseks, siis selleks, et saaks kinnitatud leping sinu ja su pere, sinu ja su rahva vahel.

Õps. 13,22: “Hea inimene jätab pärandi lastelastelegi, aga patuse vara talletatakse õigele!”

 

See ei ole mitte mingi sponsorite kokkutulek ega jõulueelne heategevusüritus vaid Jumal tahab meile täna näidata meie võimalusi ja vastutust.

 

Jumal ei vaja mitte unestantsijaid, kes hüppavad ühelt jalalt teisele.

Me seisame mõlema jalaga Jumala juures, kuid me seisame mõlema jalaga ka selles maailmas ja vastupidi.

Ühelpool seisab selge sõnum: “Otsige Jumala riiki ja selle õigust…” ja teiselpool sama selge sõnum: “Taotlege selle linna heaolu, kuhu ma olen lasknud teid viia!” Jr 29,7

 

Jumalal on huvi selle maailma vastu ja meie oleme Jumala huvide esindajad selles maailmas. Me oleme küll võõrad ja majalised selles maailmas, kuid mitte eluvõõrad ja kodutud.

Jumal on selle maailma viimne Peremees ja nii linnale kui maale on kõige parem Tema sõna kuulda.

 

Kristlastena me mõistame, et meil pole siin jäädavat linna. Ei ole ka Eesti Vabariik viimne väärtus ega tõotatud maa. See on üks osake lõpuaja maailmast milles elame. Meie tunneme ennast sageli samuti nagu Paabeli vangistusse sattunud juudid.

Ja ometi ütleb Jumal täna: “Taotlege selle linna heaolu, kuhu ma olen lasknud teid viia, ja paluge selleks Issandat; sest selle hea põli on teie hea põli.” (29,7) ja 11.s. “Mina tunnen mõtteid, mis ma teie pärast mõlgutan, ütleb issand: need on rahu, aga mitte õnnetuse mõtted, et anda teile tulevikku ja lootust!”

 

Meil on tulevikk ja lootus!

Paabel ei tundnud Jumala tulevikku! Rooma Riik ei tundnud Jumala tulevikku! Nõukogude Liit ei tundnud Jumala tulevikku! Euroopa Liit ei tunne Jumalat ega Tema tulevikku! Ei tunne seda ka praegune Eesti Vabariik. Aga meil on see eesõigus tunda Jumala plaane. Mida see tähendab meile, kes me sellel maal elame?

See tähendab seda, et meil on lootus. Kui Jumala rahvas julgelt välja astub, siis võib Paabelist saada Niinive, kus meelt parandati. Vaikimine ja mitte midagi tegemine teenib kuradit ja teeb meist kaassüüdlased.

Oleks äärmiselt variserlik nautida kõiki oma ühiskonna rikkusi, muus osas aga oodata kuni see meie ümber ja üle kokkuvariseb. Kui me seda teeksime, siis leitaks “meid Jumala valetunnistajad olevat” (1 Kr 15,15). Me oleksime siis nagu need, kes elavad põhimõttel: “Sööge ja jooge, sest homme oleme me surnud”.

Niisiis kristlase ülesanne ei ole mitte selle maailma passiivne nautimine, kõrk ninakripsutamine “kurja maailma” suhtes, vaid vastutus selle maailma eest, sest me oleme “maa sool” ja “maailma valgus” (Mt 5,13.14).

 

Kogudus – Jumala rahvas on niisiis “uue maailma”, “Jumala riigi” eelpost, mis lõplikult rajatakse aegade lõpul. Me oleme siin võõrad aga mitte eluvõõrad.

On kaks ohtu: 1. Me pühendume vaid oma hingeelule, oma siseelule, paremal juhul ka koguduslikule elule. 2. Me muutume poliitikuteks, kelle kristlik elu lahustub ühiskondlikus.  Kuidas olla Issandale sõnakuulelikud?

 

Järeldused:

 

1.     Elage evangeelselt!

Issand ütleb: mul on rahu, aga mitte õnnetuse mõtted, et anda teile tulevikku ja lootust! Evangeelium on alati usu ja lootuse sõnum. Issand aga lisab sellele: “mida te kuulete kõrva sisse räägitavat seda kuulutage katuselt.” (Mt 10,27). Just avalikkus on see koht, kus tõde ja vale kohtuvad ja võitlevad. Uus elu Jeesuses Kristuses vajab avalikku tunnistust. See on igasuguse vabaduse garantii: “Kui nüüd Poeg teid vabaks teeb, siis te olete õieti vabad!” Jh 8,36

 

2.     Elage teenivalt!

Meie Õnnistegija ütles oma jüngritele: “Ma olen teie keskel kui teenija!” Lk 22,27 Ja teisal Ta ütles: “Ma olen teile annud eeskuju, et ka teie nõnda teeksite, nagu mina teile olen teinud.” (Jh 13,15) Kõik külmad ja anonüümsed sotsiaalabi programmid vajavad vaid ühte – TEENIVAT ARMASTUST – AGAPET, mis on Püha vaimu läbi meisse valatud. Kui me tahame luua uut rahvast tõeliselt teenivat poliitilist kultuuri, siis vajavad seda ka meie poliitilised institutsioonid.

 

3.     Elage prohvetlikult!

Me puutume kokku aastatuhande vahetusel üha enam kõikvõimalike “maailma lõpu kalenderplaanidega”. Paljud resigneeruvad ja löövad käega. Meie tulevikupilt on aga ühetähenduslik, millised kataklüsmid ja katastroofid ka ei tabaks maailma, kui kohutavalt kurat ka ei möirgaks, kord kõik see möödub ja saabub aeg, kus “saavad heldus ja tõde üksteisega kokku, õigus ja rahu annavad üksteisele suud, tõde võrsub maast ja õigus vaatab alla taevast!” Ps 85,11jj

“Kogu loodu ootab pikisilmi Jumala laste ilmsikssaamist!” (Rm 8,19) Olem siis selle jumaliku lootuse eelpostid selles vananevas maailmas. See on prohvetlik elulaad, mis kutsub meeleparandusele!

 

Jumala tuleviku nimel öelgem koos prohvet Jeremijaga:

Hoolitsegem inimväärikate korterite ja linnade eest. “Ehitage kodasid ja elagem neis!”(29,5)

Võtkem tõsiselt rahva juurdekasvu küsimust ja hoidke perekond au sees! – “Võtke naisi ja laske sündida poegi ja tütreid! Võtke oma poegadele naisi ja pange oma tütred mehele, et nad sünnitaksid poegi ja tütreid! Paljunege seal, ärge vähenege!” (s. 6)

Muutke loodus, mis teile on kingitud tõeliseks aiaks! Tehke kõik, et maa võiks toita kõiki, kes sellel elavad. – “Istutage rohuaedu ja sööge nende vilja!” (s.5)

 

 

Lõpetuseks:

 

Mulle meenub üks ütlus, mis varem mulle väga meeldis: Ole haamer, mitte alas! Ära lase ennast lüüa, võta asi enda kätte ja löö seda kuni see õige vormi võtab. Ära lase ennast vormida.

Hiljem õppisin, et see pole õige alternatiiv. Kõik me tahame olla haamrid ja mõned on ka haamriteks muutunud. Edu on neid teinud tundetuks. Teistest jälle on saanud alasid, sest nad ei tahtnud muutuda haamriteks.

Kolmandad panid ennast alasile ja olid valmis enne ise purunema, kui kedagi lööma.

 

Kristlastena ja oma rahva liikmetena oleme vabastatud sellest vastikust alternatiivist. Me ei ole haamrid ega alasid. Me ei ole ka midagi kolmandat alasi ja haamri vahel. Me oleme Sepa sõbrad, kes kasutab nii alasit kui haamrit ja tal on alati head mõtted!

Email again:

Sinu nimi

Sinu e-posti aadress

Kommentaarid