Uni-versumi lõpp ja inimese täiskasvanuks saamine

 

Joosep Tammo

 

Moodne ajastu, mis kestis ligi 500 aastat, veenis oma lapsi eelkõige selles, et maailm on uni-versum. Templid, kus seda usku kuulutati, olid uni-versiteedid. Seal valitsesid universaalsed väärtused, usk õiglusesse ja intellekti. Seal kuulutati uut rahu ja heaolu ajastut. See usk kasvas ja õitses ja leiab tänaseni poolehoidjaid. Dr. Denton Lotz on selle usu kokku võtnud [1] 23. Taaveti laulu parafraseeringusse: “Teadus on mu hingekarjane, mul pole millestki puudust. Ergonoomika aasale paneb ta mind lebama. Tema kosutab mu hinge ja saadab mind psühhiaatri juurde, kus ma saan teada, et minuga on kõik korras ja sinuga on kõik korras. Ta taastab mu identiteedi ja enesest arusaamise. Ka kui ma kõnniksin läbi traumapunkti ei oleks mul komplekse, sest Freud on näidanud mulle mu illusioone. Ratsionalism ja tark teadlane on valmistanud minu jaoks uue antibiootikumi pisikute silma all. Seepärast ma naudin elu ja elan ühest spordimängust teiseni ja naudin Olümpiamänge igavesti.”

Ühesõnaga Jumal on surnud, elagu universaalne inimene ja tema ratio! Kuid Fr.Nietzsche, kes kuulutas Jumala surma, sõnastas veel kaks prohvetlikku sõnumit: Esiteks XX sajandil läheb lahti üleüldine hullus ja teiseks XX sajand saab olema kõige verisem sajand ajaloos. Nietzsche tajus küllaltki selgelt loogilist seost Jumalasse mitteuskumise ja inimese käitumise vahel.

            Alates 1914.aastast hakkasid need prohveteeringud täituma. I Maailmasõda algas valgustusele omase usuga, et moodsad relvad võimaldavad kiire, väheste kaotustega ja jõulise lahenduse kõige keerulisematele poliitilistele ja majanduslikele probleemidele. Tulemuseks oli see, et parimad Lääne teadlased surid Prantsusmaa kaevikutes üksteist gaasiga mürgitades.

            Seda vapustust peegeldasid pea kõik möödunud sajandi alguse teaduse ja kultuuritegelased. Lin Yutang, konfutsianist, hiljem kristlane, on seda kokku võtnud järgmiselt: “Stravinsky naeris välja harmoonilisuse, Gertrude Stein hävitas grammatika, E.E. Cummings hävitas kirjavahemärgid, Lenin hävitas demokraatia, Joyce hävitas keelemurde ja Dali meelemõistuse. Igaüks rebis lahti midagi ja seda tehes sai üldise kiiduavalduse osaliseks.”[2]

Esimesele vaatusele järgnes teine, uus maailmasõda, Holocaust, sunnitöölaagrid, Vietnam. XX sajand “tootis” rohkem ohvreid, rohkem langenud sõdureid, rohkem hukatud kodanikke ja tapetud tsiviliste, poliitilisi vange kui ükski eelmine sajand oleks seda suutnud ette kujutada[3]. Kogu selle põlvkonna märksõnaks kujunes “lahinguväli”. Sellel lahinguväljal hukkus usk valgustusse, hukkus universum (uni-verse) ja sündis multi-verse (paljusust taotlev maailm).

 

Usk progressi lõi kõikuma, algas moodsa ajastu loojang. Üha enam sai selgeks ka see, et loodusteaduslik meetod, mida olid ülistanud materialistid ja positivistid, ei saa olla ainus ja absoluutne tee tõe juurde. Jean Guitton on juhtinud tähelepanu sellele, et “1927. aasta kujunes teadusliku mõtlemise ajaloos tähendusrikkamaiks. Sel aastal sõnastas Heisenberg määramatuse printsiibi, Lemaitre esitas teooria universumi paisumise kohta, Einstein pakkus välja ühtse väljateooria ja Teilhard de Chardin avaldas oma töö esimesed osad. Samal aastal toimus ka Kopenhaagenis kongress, kus pandi ametlik alus kvantteooriale.”[4] A.Einstein kirjeldas seda järgmiselt: “Oma elu pika järelemõtlemise vältel olen tulnud järeldusele, et oleme asjade tõelisest tunnetusest lõputult kaugemal kui enamus inimesi aimab. Me liigume pettuste meres.” 

Sellele arengule andis hoogu juurde keeleteaduse areng. Mõisteid ei vaadeldud enam staatiliste üksustena, vaid dünaamiliste konstruktsioonidena, mida igaüks erinevalt kasutab ja mis üksnes komplekses protsessis omavahel lähenevad.

Viimase sammu astus 1979. aastal Jean Francois Lyotard  oma teosega La Condition postmoderne.[5]Selle väikse seni tundmatu prantsuse filosoofia traktaadiga algas Euroopa postmodernismi ajalugu. Peaideeks on siin mõte, et on kätte jõudnud suurte, epohheületavate ajaloojutustuste, nn. “metajutustuste” lõpp. Ei ole enam ühte lugu, vaid on palju lugusid, mis ei ole taandatavad ühele superloole. Lyotard ülistas heterogeensust ja ebakõlade positiivset mõju loomingule. Igasugune konsensuse taotlus on kahtlane, sest sellesse on alati peidetud kellegi soov võimu haarata. Iga kooskõla on ideoloogia ja ideoloogiate võitlus viib sõdadeni. Postmodernism ütleb, et on mures ühiskonna pärast, mitte indiviidi pärast.

Nõnda sündiski ilma absoluutideta, relatiivsust ja kõige sobivust ülistav multiversum, milles mõistus asendus kogemusega. See on hiiglaslik simulaakrumite [6] kärg. Multiversumis valitseb põhimõte: Kui miski tundub olevat hea, siis tee seda! Relativism võtab ise kohtumõistja rolli ja raske on meilgi vabaneda sellest korrektse käitumise “hullusärgist”.

Peapiiskop Jaan Kiivit[7] on nimetanud seda uut sallivust “agressiivseks ideoloogiaks”, millel on kaugeleulatuv negatiivne mõju hariduskorraldusele ja kultuurile. See uus sallivus alavääristab õppimistulemusi, teeb tühjaks hariduse sisu, kirjutab ajalugu ümber, eirab elu põhiantusi, räägib musta valgeks, kitsendab inimeste vabadusi ja eitab vanemate õigusi.

Erwin Mode [8] tsiteerib Euroopa hinge uusi arenguid kirjeldades Laotsed (XVIII):[9]

“Suurest kulgemisest hälbides

ilmus õiglus inimlikkus

Targutuste väitlemiste ilmudes

Ilmus ka suur valskus

Lähedaste üksmeele kadudes

Ilmus perekonnameel

Riigi segaduse kasvades

Ilmusid riigitruud alamad.

 

Kuidas saada täiskasvanuks lapsikus ühiskonnas?

 

Sellel uuel hullusärgil on palju omadusi. Üks on aga selge, et see sobib eriti lapsikule, alaealisust ülistavale ühiskonnale. Sellises ühiskonnas ei taha keegi olla täiskasvanud ja vanemate klassikalised ülesanded jäetakse täitmata. Keegi ei soovi võtta endale vastutust kasvatuse ja traditsioonide hoidmise eest, ei tunnistata ühishuvisid ja –kohustusi, naudinguprintsiip astub reaalsustunde asemele. Tahtmatus täiskasvanuks saada avaldub kõiges. Frank Pittmann ütleb selle kohta: “Me ei teagi tänapäeval enam, mis täisealiseks olemine tähendab, kuna ei ole enam küllalt täiskasvanuid, kes suudaksid seda meile näidata.”[10] Meile eelnenud põlvkond ei ole selleks enam võimeline, sest me elame permanentses muutuste seisundis. Elu on muutunud komplekseks, sageli kaootiliseks vooluks, mida üksik suudab kontrollida veel vaid tinglikult. Sellel uuel maailmal puudub kasutamisjuhend. Järelikult me peame õppima täna saama uut moodi täiskasvanuiks.

Frederic M.Hudsoni [11] järgi on inimene täiskasvanud kui ta on

Ø  Väljakujunenud eneseusalduse ja eneseteadvusega,

Ø  Teistest huvitatud ja suudab neid objektiivselt kuulata,

Ø  Suudab oma tundeid kohaselt väljendada,

Ø  On võimeline tänu ja tunnustust väljendama,

Ø  Suudab olulise ja ebaolulise vahel vahet teha,

Ø  Teab, et tal on autoriteet,

Ø  Suudab kriitikat taluda ja kritiseerida,

Ø  Mõtleb ikka ja jälle oma elu mõtte üle järele,

Ø  Püüab oma probleemidele leida kohaseid lahendusi ja ei delegeeri neid ülesannetena teistele,

Ø  On koostööks ja meeskonnatööks võimeline,

Ø  Kultiveerib oma elus pidet pakkuvaid rituaale,

Ø  On orienteeritud tulevikule,

Ø  Hoolitseb selle eest, et rõõmsameelsusel ja pidulikkusel oleks elus küllalt ruumi,

Ø  On võimeline sügavateks ja püsivateks intiimseteks suheteks,

Ø  On võimeline ütlema “ei”,

Ø  On valmis kompromissideks, kuid pole seejuures konformist,

Ø  On valmistunud muutusteks,

Ø  Paneb status quo alati küsimuse alla,

Ø  Ei karda vigu teha ja tolereerib ka teiste vigu,

Ø  On alati uute ressursside ja informatsioonide otsingul, mis võiksid aidata lahendada elu probleeme.

On selge, et need omadused ei ilmu ühe korraga ja teatud kindlas vanuses. Täiskasvanuks saamiseks ei ole instant-retsepti. Ursula Nuber[12] väidab, et täiskasvanuks saamise ja olemise nimel tuleks kogu elu õppida järgima seitset põhimõtet:

 

1.      Õpi olema muutuste suhtes kannatlik!

Kuna muutused toimuvad terve elu vältel, siis tuleb meil arvestada, et meie rollid ja identiteet on allutatud neile muutustele. Olgem siis kannatlikud muutuste suhtes iseendas ja ümbruskonnas.

 

2.      Õpi olema autonoomne!

Tunne, “Mina olen siin, ja sina oled seal.” on üks olulisemaid täiskasvanuks olemise tunnuseid. Me ei ole seni täiskasvanud, kuni ei suuda olla teistest sisemiselt sõltumatud. Meeleheitlik protest olemasoleva korra ja autoriteetide suhtes on üks selle sisemise ebakindluse väljendusi. Rahu ja tasakaalu säilimine kõige erinevates olukordades kõnelevad sügavast iseseisvusest.

 

3.      Õpi vanemakssaamist tunnustama!

Tõeliselt täiskasvanud ei klammerdu nooruse külge. On täiskasvanuid, kes muutuvad naeruväärseteks noortekarikatuurideks ise seda märkamata. Mitte igavene nooruslikkus, vaid küpsus ja elukogemused on tõelised väärtused.

 

4.      Õpi vastutama!

Tõeliselt täiskasvu ei stiliseeri end kunagi ohvrina. Nad ei ütle kunagi, et nende vanemad ja õpetajad on selle või tolle  ebaõnnestumise eest vastutavad. Nad püüavad teisi mõista, kogu vastutust ise kandes.

 

5.      Õpi hoolitsema järeltuleva põlvkonna eest!

Me ei ole ühepäeva liblikad. “Generatiivsus” annab meie elule püsivuse. Seejuures võiksime vahet teha biloloogilise generatiivsuse (omaenda laste eest hoolitsemise), vanemliku generatiivsuse ( võõraste laste eest hoolitsemise), tehnilise generatiivsuse (oskuste ja teadmiste vahendamise) ja kultuurilise generatiivsuse ( kultuuriliste väärtuste edastamise ) vahel. Ühesõnaga sisemiselt täiskasvanu ei ütle kunagi: “Pärast mind tulgu või veeuputus.”

 

6.      Õpi esitama küsimusi oma soolise rolli suhtes!

Aeg, mil mehed pidasid jahti ja võitlesid lahinguväljal samal ajal kui naised hoidsid kodu ja kasvatasid lapsi, on möödunud. Mida tähendab olla tänapäeval “mehelik” ja “naiselik”? On vaja elu õppima nägema ka vastassoo perspektiivist, et paremini leida oma koht ja ülesanne.

 

7.      Õpi ebakindlusest tegema voorus!

      Maailm, milles elame, pakub näivat kindlust. Oskus kahelda ja kannatlikult läbida ka uduseid aegu võib osutuda vooruseks. Väldi kiireid ja tooreid hinnanguid iseenda ja maailma suhtes.

 

      Küsimusele, kuidas elada “hukkuvas universumis” täiskasvanuna, võiks läheneda veel ühest perspektiivist.  “Pime” keskaeg kirjeldas inimest ratsionaalse, emotsionaalse ja tahtevõimelise olendina[13].  Inimest nähti mõtleva, tundva ja tegutsevana. Me ei vaja mitte ainult ortodoksiat, õiget doktriini, mitte ainult ortopraksiat, õiget tegutsemist, vaid ka ortopathost, õiget tunnet.[14]

       Nähes oma sõpra “pilve” langemas, me mitte ainult ei mõista, et see pole õige, me mitte ainult ei nuta koos temaga kui ta “pilvest” ärkab, vaid me teeme kõik koos tema enda, oma sõprade ja valitsusega, et ta päästa elule.

Jumalik tahe on, et me hoiaksime koos oma pead, oma südamed ja käed!

            Lõpuks on kohane meenutada apostel Pauluse soovi hellenistlikult multi-kultuurseile efeslastele, et me “saaksime täismeheks Kristuse täisea mõõtu mööda, et me ei oleks enam väetid lapsed, keda pillutab ja kõigutab iga õpetuse tuul, et inimliku pettemänguga eksitusse kavaldada, vaid et me tõtt rääkides armastuses kasvaksime kõigiti selle sisse, kes on pea – Kristus” Ef 4,13-15

Email again:

Sinu nimi

Sinu e-posti aadress

Kommentaarid