Renessanss

Renessanss

Raeküla Gümnaasiumi renessansi päeval peetud mõtiskluse konspekt

 

Raffaeli freskol “Ateena kool” on kujutatud kõik kuulsamad filosoofid. Selle fresko keskmes seisavad Platon ja Aristoteles. Platon näitab näpuga üles – ühele ühendavale ideele. Aristoteles osutab alla maistele üksikasjadele.

Aquino Thomas oli "ristinud"  13. sajandil Aristotelese, kes osutab maisele ja üksikasjadele. Renessanss pühendub detailidele ja üksikinimesele.

1340.a. tõuseb Petrarca puhtast vaimustusest Mount Ventoux mäele Lõuna Prantsusmaal. See on midagi täiesti uut.

Jumal on looduse loonud. Sellel on eriline tähtsus. Iga kuntsnik tahaks loodust kujutada sellisena nagu ta on.  Alles Battista Alberti (1404-1472) esitas esimese teadusliku perspektiivi teooria.  Kuid see uus perspektiiv tähendas palju enamat: Ruumi keskmesse asetub nüüd inimene. 

Kuid keset seda individuaalsust ja detailirikkust on üha raskem leida mingit kõrgemat mõtet. Siit algab humanismi dilemma, mis kestab tänaseni. 

 

Koos uute ainelise kultuuri saavutustega avardub olemasolev maailm ülikiiresti:

Ø Kompassi kasutuselevõtt viib maadeavastusteni,

Ø Teleskoobi kasutuselevõtt Kopernikuse heliotsentrilise maailmapildini.

Ø Trükikuntsti kasutuselevõtt teadmiste plahvatusliku levikuni.

Inimene tunnetab oma jõudu. Renessanssi inimese loosung on: “Ma võin kõike teha, mida ma tahan, andke mulle vaid homseni aega.”

See protsess on kõige enam jälgitav kunstis.


1453 maikuu lõpus langeb Konstantinopol ja algab põgenike vool.

Vararenessanss oli püüdnud ühendada aristotelismi kristlusega, kuid see katse ebaõnnestus. Seejärel püüavad nad kristlust ja platonismi uuesti ühendada ja ka see katse ebaõnnestub. Just Firenzes kasvas huvi platonismi vastu pärast Konstantinopoli langemist.

Firenze Akadeemias leiame Michelangelo (1475-1564) poolt loodud inimkujude galerii. Nende kõigi mõte on: Inimene teeb end ise suureks. Inimene ise rebib end kaljust vabaks. Ta vabastab end looduse rüpest. Ta võidab selle. Möödunud kõigist neist kujudest jõuame ruumi, mille tulipunktis on TAAVET (1504). Kuid see pole Piibli Taavet. Taavet on lihtsalt selle kuju tiitel. Ta ei ole ümberlõigatud juut, ta on humanistlik inimideaal. Ta on pilt humanistide homsest inimesest. Kuid kui mõni tütarlaps armuks sellesse ja jääks ootama sellist printsi, siis ei jõuaks ta kunagi abielusadamasse. Sest nii ideaalset meest lihtsalt pole olemas.

 

Üha raskem on leida mingit üldist ühendavat mõtet.

Taavetile vastandub Michelangelo loomingus PIETAS (MARIA KUJU Kristuse surikeha kätel). Siin on murtud inimene, puudub endine humanistlik uhkus.

 

Põhja Euroopas, Saksamaal algavad usulised otsingud.  Reformatsioon otsib keset korrumpeerunud kiriklikku maastiku rahu Jumalaga, individuaalset suhet Jumalaga. Siin võib rääkida vaimulikust renessanssist, uuestisünnist algkristluse vaimus. Selles mõttes olen minagi "renessanssimees".  Otsin vana, et leida uut, ideaalses ei leia, ennastohverdavas kannatuses leian. Nagu Meister ütleb: "Kui nisuiva ei lange mulda ega sure, siis ta ei kanna vilja."

 

Viimased uudised

26. detsember Oodatud ja kardetud jõuluaeg
03. september Oma kooli lipu pühitsemine
10. august Tuleviku ülehindamisest