Avades „Sütevaka“ Haridusseltsi seminari asume täna ühes koos teele, et tuua tarkuse armastus oma argipäeva, oma ellu, perekonda, kooli, linna. Armastuse teekond tarkuse juurde on teiste sõnadega teekond filosoofia juurde. Tõeline filosoofia ei ole mitte kasu otsimine, vaid „vaba“ teadmine. Ta on gentleman teadmiste hulgas. Sellest vabadusest saavad üksikteadused osa vaid sedavõrd, kuivõrd neid arendatakse filosoofilisel viisil. Selles asub ka akadeemilise vabaduse mõte.
Ei ole midagi imestamisväärset, et maailmapildi langus, kus maailmas ei nähtud mitte ainult toorainet vaid austustväärivat loodut, käis ühte sammu filosoofia teoreetilise iseloomu ja vabaduse kaotsiminekuga. On olemas otsene side Grancis Bacon’i („Teadmine ja võim tähendavad ühte ja sama. Kõigi teadmiste mõte on inimelu kaunistada uute leiutuste ja abivahenditega“ – Novum Organum 1,3; 1,81) ja Descartes’i vahel, kes juba selgelt polemiseerides senisega formuleeris oma eesmärgi panna vana „teoreetlise“ filsoofia asemel „praktiline“, mille kaudu me võime „end teha looduse isandaiks ja omanikeks“ (Discours de la Methode 6).
Tõelise filosoofia, tõelise tarkuse armastuse mõte rajaneb aga usul, et inimese tõeline rikkus ei rajane mitte tema üksikute vajaduste rahuldamises ja ka mitte selles, et saada looduse isandaiks ja omanikeks, vaid selles, et tunnetada kõige oleva terviklikkust. Seda pidas silmas antiikne filosoofia, soovides, et targa inimese hinge joonistuks kõigi asjade olemise kord.
Iga üks loob sellel tarkuse otsingu teekonnal oma maailmapildi, oma maailma. See maailm on meie suhete väli ümbritsevaga. Omada oma maailma tähendab olla teatud suhete välja kandja ja kese. Mida valivamad ja haaravamad me oleme, seda ulatuslikum ja seda kõrgemale dimensioneerub meie väli. Madalaim maailm kuulub taimedele. Kõrgemal on loomade maailm. Kuid juba looma juures on täheldatud, et tema maailm ei moodustu mitte kõigest, mida ta näeb ja kuuleb.
Von Uexküll oma raamatus „Strefzüge durch die Umwelten von Tieren und Menschen“, Berlin 1934, lk 40) kirjeldab seda fenomeni järgnevalt: „Loomade maailmad ei kopeeri kogu avarat loodust vaid need sarnanevad kitsastele kehvalt möbleeritud korteritele. Hakk ei märka talle nii maitsvat rohutirtsu, kui see end ei liiguta. Muide sellega seletub ka paljude putukate „kangestunud olek“. Kuni nad end ei liiguta asuvad nad väljaspool vaenlaste otsingute maailma.“ Niisiis loomade suhete väli ei ole mitte ümbrus vaid nende eluliste suhete väli sellega. See on teatud mõttes isoleeritud miljöö, milles ta elab.
Võib küsida, mis on sellel kõigel tegemist meie tänase päevaga ja küsimusega: „Mida tähendab armastada tarkust, filosofeerida?“
Üksnes kasulikkusele ja otstarbekusele orienteeritud inimest ohustab sattuda samasugusesse suletud miljöösse nagu loomadki.
Just sellepärast toonitab kogu õhtumaine filosoofiline pärand inimese vaimse tunnetuse jõudu – võimet suhestada end kogu olevaga. Inimese vaimsus, tema vaim on olemise totaalsusele suunatud suhete loov jõud. Üksnes vaimne olend suudab ületada ümbritseva maailma piirid ja vältida kohandumist ja suletust.
Olla vaimne, olla vaim, tähendab eksisteerida keset tõelisuse terviklikkust, suhestada end olemise totaalsusega. Vaim on oma olemuselt võime haarata maailma tõelisust selle terviklikkuses. Ei saa omada ühte omamata teist. Antiikfilosoofidele nagu Platon ja Aristoteles, kristlikele filosoofidele nagu Augustinus ja Aquino Thomas on mõisted „vaim“ ja „maailm“ nii tihedalt kokkukuuluvad, et nad otsekui ankurduvad üksteisesse. Niisiis ei maksnud mitte ainult lause: „Vaim on suhestatus olevate asjade terviklikkusega“ vaid ka lause „asjad asuvad vaimu suhete väljas, nad on suunatud vaimule.“
Sellele maailmade väärtustamisele vastab suhte jõud. Mida suurem jõud luua suhteid, seda kõrgem suhete välja dimensioneeritus. Siia võib lisada veel kolmanda ehituselemendi. Nimelt vastab tugevamale võimele luua olevaga suhteid ka kõrgem sisemise elu intensiivsus. See on see, mida õhtumaises vaimuelus ikka ja jälle tähistatakse personaalsusena. Nii tuli Aquino Tomas ootamatule mõttele: „Ihuga seotud hing on Jumalale sarnasem kui ihust lahutatu, kuna ta kannab täiuslikumalt omaenese loomust.“ Personaalsus, isikupära, sisemise elu intensiivsus ei sünni niisiis mitte ruumist ja ajast lahkumises vaid konkreetses ümbritseva maailma miljöös. Tarkuse armastaja ei pööra oma pilku niisiis mitte argipäeva maailmast kõrvale, mingis teises suunas, et sealt otsida olemise universaalset maailma. Tema vaimne aktiivsus on suunatud eelkõige sellele samale kõige silma all asuvale nähtavale maailmale. Kuid see maailm, need asjad, need seosed mis meid ümbritsevad leiavad siin erilise sisemise käsitluse. Nii ütleb Platon: „Küsimus ei ole selles, kas mina olen sulle ebaõiglane või sina mulle, vaid, mis on üleüldse õiglus ja ebaõiglus, mitte kas kuningas kellel on palju kulda on õnnelik või mitte, vaid mida valitsus üleüldse tähendab, mida tähendavad õnn ja viletsus.“
Tarkust armastavad filosoofilised küsimused on niisiis suunatud argisele, silme ees asuvale. Kuid see argine kaotab küsijale oma kompaktsuse, oma näilise lõplikuse ja endastmõistetavuse. Just nõnda küsides me märkame, et asjadel võib olla sügavam sisu, täiesti uus pale. See tekitab hämmeldust. Hämmelduse kohta ütleb Sokrates: „Jaa, just see seisund iseloomustab filosoofe; see ja mitte teine filosoofia algus.“ See millest filosoofiline hämmeldus toitub ei ole mitte ebanormaalne ja sensatsiooniline. Üksnes nüristunud meeled otsivad sellistest asjadest aseainet ehtsale hämmeldusele. See, kes vajab pidevalt ebaharilikku, et hämmeldusse sattuda, on kaotanud võime olemise imelisusest hämmelduda. Vajadus sensatsioonide järele on selge märk ehtsa hämmastusvõime kaotsiminekust. Hämmelduses argipäevase üle on filosoofiline akt suguluses poeetilisega. Just esimese hämmeldusega astub jalg teele, mille lõpus asub kõike õnnestav nägemus olemise sügavusest.
Uus-aja filosoofia algab lausega: Filosoofia alguses seisab kahtlus. See on nn. Kartesiaanlik algus. Just sellest seisukohast lähtudes tõlgendab ka Hegel Sokratese meetodit vestluskaaslane eelkõige hämmeldusse viia: „see puht negatiivne tõsiasi on peaasi“, „see on segadus millega fiosoog üleüldse peaks algama – ta peab kõiges kahtlema, ta peab kõigist eeldustest loobuma, et siis mõistuses sünnitatu kaudu kõike taas omada.“ (Vorlesungen über die Geschichte der Philosophie, Sämtliche Werke, 1927 jj B. 18, 69).
Aga kas hämmelduse tõeline mõte asub siiski üksnes kahtluse esilekutsumises? Või seisneb see hoopis selles, et võimaldada uut, sügavamat tungimist tõelisusse? Muidugi kaotab hämmeldunu palju talle seni endastmõistetavatest tõekspidamistest, kuid hämmelduse mõte on siiski kogemus, et maailm on sügavam, ulatuslikum ja salapärasem, kui see argiarusaamale näib. Hämmelduse peamine mõte pole mitte kahtluste esilekutsumine vaid tunnetuse äratamine, et olemine on haaramatu ja salapärane, - et olemine ise on saladus. See saladus ei ole teede puudumine ja pimedus vaid ammendamatu ja igavene valgus. Tõeline filosoof ei välju hämmeldusest, olgu siis, et ta lakkab tõeliselt filosofeerimast. Tarkuse armastuse sisemine kuju on identnme hämmelduse sisemise kujuga.
Hämmelduses on oma negatiivne ja positiivne külg. Negatiivne on, et hämmeldunu ei tea, ei suuda haarata hämmelduse viimast põhjust. Kuid see ei tähenda resignatsiooni. Hämmeldunu asub teele olles täidetud igatsusest teadmiste järele. Ta on täidetud vaimse rõõmuga püüelda üha uute teadmiste poole. Ta on lootusrikas.
Filosoofilises aktis realiseerub inimese suhestatus olemise totaalsusesse. See on tarkust armastav teekond maailma terviklikule mõistmisele..
Kuid enne igasugust filosoofiat kohtab inimene veel üht tõelisuse seletust, mis on edasi antud PÄRIMUSES. Platon ütleb: „Nagu vana õpetus ütleb, hoiab jumal kõigi asjade algust, lõppu ja keset ja juhib neid vastavalt nende loomusele kõige paremini.“ (Platon, Gesetze 715)
Samuti väljendab seda Aristoteles: „Esiisadelt ja muitsetelt on meile hilisematele pärandatud, et jumalik ümbritseb kogu loodut.“ (Metaphysik 1074b)
Õhtumaa esimesed suured filosoofid tunnustasid pärimust. Uus-aja filosoofia, mida valdas ratsionalistlik usk edusse, samastas aga filosoofia algust mõtlemise eraldumisega pärimusest. Nad väitsid, et filosoofia rajanevat „täiskasvanuks saamisel“, filosoofia olemuse juurde kuuluvat ülestõus religioosse traditsiooni vastu.
Filosoofia ajalugu näitab meile aga seda, et igasugusele filosofeerimisele eelneb pärimuslik maailmaseletus, millest filosoofia saab uut süüdet ja jõudu. Teoloogia (s.o. religioosse pärimuse interpretatsioon) asub filosoofiast alati „juba ees“ ja seda mitte ainult ajalises mõttes. Filosoofia algab nähtavate, konkreetsete asjade vaatlusest ja otsijaile üha hämmastavamate sügavuste leidmisest, samal ajal kui alati eelneva religioosse pärimuse olemusse kuulub, et ta on kingitud, etteantud, ilmutatud. Oma elavuse ja oma sisemise pinge leiab filosoofia kontrapunktis teoloogiale. Just siit omandab ta oma eksistentsiaalse vürtsi ja soola. Võtame näiteks prantsuse eksistentsialistliku ateismi – oma akuutsuse sai see just teoloogilisest dimensioonist.
Kristlikku filosoofiat, tarkuse armastust, ei iseloomusta mitte see, et tal on rohkem libedaid lahendusi, vaid see, et ta enam kui ükski teine filosoofia omistab tähelepanu olemise saladusele. Selline filosoofiline maailmapilt ei lase end kunagi ümardada suletud ringiks. Teoloogilise tõe vastupanu filosoofilisele on loominguline ja viljakas. See ei lase tarkuse teel olijaid rahulduda ratsionalistlike harmonismide lamedusega.
„Ilma õiguseta riigid pole midagi muud kui suured röövlipanded.“ Ei ole juhus, et see lause pärineb Augustinuse raamatust „Jumala riigist“.
Selleks, et armastada tarkust, filosofeerida, omada oma maailma, sellest ei piisa olla „tarkpea“, peab olema ka inimene. Tark inimene aktsepteerib kõrgeimat põhjust ja on teel selle poole uskudes, lootes ja armastades.