Sõnum 21.sajandi noortele!

Ridalas 15.sept.2001.a.

 

“Nüüd, vennad, kutsun ma teid üles Jumala suure halastuse pärast tooma oma ihud Jumalale elavaks, pühaks ja meelepäraseks ohvriks; see olgu teie mõistlik jumalateenistus.

Ja ärge muganduge praeguse ajaga, vaid muutuge meele uuendamise teel, et te katsuksite läbi, mis on Jumala tahtmine, mis on hea ja meelepärane ja täiuslik.”  Ro 12,1-2

 

See on sõnum kristlikele noortele!

I. Kõigepealt ajastust, milles elame.

 

Nimetame seda post-modernistlikuks, kuigi
endale aruandes, et see on vaid otsingumõiste (H.Küng) parema puudumisel.
Ilma selle post-ajastu varjatud ja ilmsete mustrite tundmist pole võimalik
mõista ka seda, mis meiega iga päev sünnib kodus, koolis, tööl, ühiskonnas,
koguduses ja liidus. Toon siin mõned vastavate teoreetikute poolt antud
põhilised post-modernistlikku ajastut iseloomustavad jooned.

Järgnev on Wolfgang Welsch'i 7 parameetri laiendatud variant.

1) Individualism.

 

See individuaalsus väljendub järgnevais mõtteis:

 “Usk on midagi väga individuaalset, et seda ei saagi teada millesse keegi usub, sest ta ei pea seda teistele ütlema.”

“Mina usun iseendasse.”

“Usk on iga inimese enda teha.”

Igas inimeses aga igas noores inimeses eriti võitlevad kaks soovi:

Ø  Olla isikupärane ning kordumatu.

Ø  Olla teiste sarnane.

Tulemuseks on nende kahe soovi üheaegne realiseerumine noorte
sub-kultuurides ehk nn.“suguharude teke” moodide, hobide, tarbitavate kaupade
jm. sellise alusel.
- süvenev fragmentaarsus, raskendatud kommunikatsioon erinevate põlvkondade,
erinevate “suguharude” jne. vahel.
- Muutused maitses ei toimu põlvkonna, ega aastakümne , isegi mitte ühe
moesessiooni vaid kuude ja päevade kiirusega.
- lõhe mõtete ja tegude vahel kasvab.

 

2) Relativism.

Vastuseks ühekülgsele individualismile on usk kõige suhtelisusse. Ükskõik milline eetiline teema klassiruumis või sõprade ringis tõstatada – viimne vastus on alati: “Kõik on suhteline. Igal ühel on oma tõde.”

Põhjuseks on seniste moraalsete arusaamade (eetiliste kaanonite) lagunemine.

Mina sügavuse kadumine, kultuurikiht meie jalge alla muutub üha õhemaks.

Seda on viimasel ajal nimetatud ka “lapsikuse kultuuriks”.
Eetiline kriis kõigis valdkondades ja ebakindluse terror.  Miski pole enam kindel, üksikisikule langeb liiga suur vastutus.

 

Ühe uskmatu sõbra mõtisklus:

“Ma elan vabaabielu, sest ma ei taha oma elu veel kellegagi lõplikult siduda. Ma tahan olla vaba. Aga Ma ei tea kas me kolme aasta pärast ka veel koos elame, sest võib-olla ma leian huvitavama inimese.”

Ø  Iroonilisuse eskalatsioon, miski pole tõsiseltvõetav, üha enam maksab
sarkasm ja ülbus.

Ø  Katsed põgeneda selle eest autoritatiivsetesse parteidesse ja
sektidesse.

3) Estetism.

Kuna sisemisi väärtus jääb üha vähemaks, siis väljendatakse kokku kuuluvust üha rohkem välises.  Väga suur rõhk kõigel välisel, moel, disainil jne.

Kui sa ei kanna firma kaupa, siis sa ei kuulu meie hulka.

“Mina nende maakatega küll koos õppima ei hakka.”

Ø  Karnevaliseerumine.

Üksikule kristlasele ja kogudusele ning Jumala rahvale tervikuna esitab see
uus situatsioon kõrgendatud nõudeid. Kuigi kristlik kirik on ka varem järske
muutuste aegu läbinud peaksime ikkagi küsima koos Issandaga: “Ometi, kui
Inimese Poeg tuleb, kas ta leiab usku maa peal?” Mt18,8

Vennad ja õed, oleme kõik selle maailma jõujoontest ja elumustritest mõjutatud.

 

Kui kristliku kogudust on võrreldud Kristuse pruudiga, siis on meie põhiküsimuseks uuel sajandil: Kellele me tahame rohkem meeldida?

Kas Jeesusele Kristusele? Või Maailmale?

Palun igal päeval: Issand aita mind ja mu teekaaslasi usus, lootuses ja
armastuses püsida!

II: Exodus

Mis on usus püsimise piibellikuks eelduseks?

 

Kristlaseks olemine on Jeesuse järgimine koos teiste jüngritega. (Mt 18,20).
"Jeesus on Issand."

 

Kusjuures alati jääb kolm võimalust:

1)     Hea alguse hääbumine,

2)     Hea alguse väärarengud – me muutume mingisugusteks naljakateks sektantideks,

3)     Hea alguse Kristusele meelepärane areng.

Kristlaseks olemise juurde kuulub mitmesuguseid punkte.
1) MARTYRIA – Oma õpetaja tunnistamine koguduses ja väljaspool.
2) BABTISMA - tunnistusristimine
3) EXODUS - VÄLJARÄND.

2) PARADOSIS - apostoolsus, pärimus, traditsioon ja selle seotus Piibliga.
5) PARAKLESIS - hingehoid (üksteise nõustamine ja julgustamine).
6) KLASIS TOU ARTOU - lauaosadus ehk leivamurdmine.
7) PROSEUXE - palve (palve, tänu, ülistus).
8) DIAKONIA - kogu tegusa abi valdkond..
9. DLIPSEIS - kannatus (tagakiusamised, passioon).
10. KOINONIA - osadus selle sõna kõige ulatuslikumas mõttes.
11. XARISMA - armuannid.
12. TAXEIS - korraldused (kord kõige haaravamas mõttes).

Meie teema ja koguduseelu seisukohalt on äärmiselt huvitav ja oluline
EXODUS.

 

Nagu teame sai just tänu väljatulekule Urist sai Aabramist meie
kõigi usuisa, tänu exodusele Egiptusest ja kõrberännakule (kuigi terve
põlvkond nurises ja meenutas Egiptuse sibulaid, küüslauke ja meloneid)
sündis Iisraeli rahvas.

Uus Testament jätkab tüpoloogiliselt sama teemat.

Jeesus alustas oma kutset sõnadega: “Järgi mind!”

Ja see tähendas seda, et iga kord Jeesuse õpilased pidid millestki loobuma.

Kuid isegi Jeesuse järgimises ei lastud neid muganduda, vaid aeg ajalt saadeti nad praktikale.

Ilma, et neid materjaalselt oleks varustatud. Mk 6,8-9

Aga Uus Testament räägib ka vaimsest exodusest. Seda eetilises mõttes:
"Seepärast minge ära nende keskelt ja eralduge neist," ütleb Issand, "ja
ärge puudutage roojast, siis ma võtan teid vastu ja olen teile Isaks ja teie
olete mulle poegadeks ja tütardeks," ütleb Kõigeväeline Issand. 2 Kr 6,17-18

Ilm 18,4:"Ja ma kuulsin teist häält taevast hüüdvat: "Tulge temast välja,
mu rahvas, et te ei saaks tema pattude osaliseks ning et te ei kannaks
midagi tema nuhtlustest!""

Uue Testamendi kogudus tunneb end olevat võõras selles maailmas, mis kaob.
See on eriti 1 Peetruse kirja teema. "Võõras" oli antiigis terminus
tehnicus.

1)     Ta kuulus teise "suguharusse" - Me oleme uuestisündinud.

2)      Tal oli teine keel ja teised kombed,

3)     Tal on ka teine Jumal.
Kui lugeda Heebrea kirja siis USK tähendab Jumala rahva karavani jäämist.
Patt on maha ja paikseksjäämine keset kõrberännaku palavust.

Uus Testament sisaldab kõigis oma osades rikkalikult väljarännu tüpoloogiat.

Konkreetse eetika ja elulaadi jaoks on sellel otsene tähendus. Ühiskonnal on
alati oma konkreetne eetika, mis väljendub tavades, kommetes, seadustes ja
eetilistes eesmärkides. See ei ole teooria vaid sotsiaalne reaalsus.

 

Sageli me püüame maailmale väga meeldida.

Siinkohal üks vana lugu mille mu kadunud isa oli oma vanaonu kodust kirja pannud. See juhtus

Hiiumaal Harju-Tooma talus. Seal oli üks teenijanna ja kaks sulast. Ühel päeval arutasid sulased omavahel, millised naised saavad mehele. Üks ütles teisele: “Naine, kes jala veel kaela taha saab, see peaks küll veel mehele saama.” Eks teenijanna Anni kuulis seda ja läks laka peale proovima. Proovis ja proovis kuni lõpuks saigi jala kaela taha. Aga tagasi enam ei saanud. Lõpuks hüüdis appi ja sulased aitasid ta piinlikust olukorrast välja. Iva on selles, et tegelikult jäi Anni ikkagi eluks ajaks vanatüdrukuks.

Meiega võib juhtuda sama moodi.

Üks kõik, kuidas me ka ei pingutaks maailmale või isegi Jumalale meeldida, võime me ikkagi viljatuks vanatüdrukuks jääda.

 

Sõbrad, kristluse  ajalugu algab Püha Vaimu väljavalamise ja Peetruse manitsusega: "Laske end päästa sellest sõgedast sugupõlvest!" Kes nüüd tema sõna vastu võtsid need ristiti,..." Apt 2, 40
 Ja jätkub apostel Pauluse sõnadega: “Ja ärge muganduge praeguse ajaga, vaid muutuge meele uuendamise teel, et te katsuksite läbi, mis on Jumala tahtmine, mis on hea ja meelepärane ja täiuslik.”  Ro 12,2

 

IV.Konkreetselt ja isiklikult.

 

Olen 12 aastat koolis töötades selle üle mõelnud, mis on minu sõnum noortele. Vahepeal on sajand ja isegi aastatuhande number muutunud.

 

Olen näinud, et kõikjal, kus ma olin lihtsalt oma usus, see kes ma ikka oleksin. Olin kõige mõjuvam. Olulisem kui väline vorm on olnud soov mõista oma noori sõpru.

Arusaam, et me elame kõik ühes üha keerulisemaks muutuvas maailmas ja otsime oma küsimustele vastuseid.

Mina olen teel Jeesuse Kristusega ja ma ei häbene seda. Ma ei häbene Tema pärast olla vanamoodne. Aga ma ei karda koos Temaga ka uut!

Ma olen see, kes ma olen!

 

Kõige tähtsam on aga see, et mul oleks oma noorte sõprade jaoks aega.

Alati kui mul on mõne õpilase või koguduse noore ja olnud rohkem aega, on sündinud midagi kaunist!

Alati kui ma ütlesin: “Tulge mulle külla. Joome kohvi. Räägime elust.” Juhtus midagi igavikulist.

Sõbrad, puhtad ja sügavad inimsuhted on igavikulise väärtusega!

Miks FBI ja CIA ei suutnud takistada terroriakte USA-s? Nad istusid liiga palju oma kompuuterite taga ja nõupidamistel ja liiga vähe oli agente, kes oleksid liikunud väljas ja uurinud tegelikku olukorda.

 

Võimalik, et see on meiegi läbikukkumiste põhjus. Me oleme Jumala riigi agendid, et lüüa tagasi kurjuse rünnakuid. Aga see vajab ohvreid ja aega!

 

Vennad ja õed, kutsun ma teid üles Jumala suure halastuse pärast tooma oma ihud Jumalale elavaks, pühaks ja meelepäraseks ohvriks; see olgu teie mõistlik jumalateenistus.

 

Joosep Tammo

Email again:

Sinu nimi

Sinu e-posti aadress

Kommentaarid