Armastus, mis võidab inimsüdame…

EKB Liidu Kärdla suvekonvernetsil  2001.

 

          Elame suurte liikumiste ajastul… Keegi on öelnud, et turistidest on kujunemas maailma suurim rahvas.   Ma ei tea, kas me oleme täna siin suvises Kärdlas turistidena või palveränduritena… Ma ei tea, kellena sa siit lahkud…

          Kõik sõltub sellest, mida me rohkem armastame – kas meeneid ja uusi muljeid või Jumalat, iseennast, kaasinimesi

          Selleks, et leida sellele küsimusele vastust ühinegem Jeesuse ja tema jüngritega palverännakuks Jeruusalemma.

          Palverännaku teekond pole kerge. On päevi kus meid ei mõisteta ja me küsime koos jüngritega: “Issand, kas sa tahad, et me käsime tulel taevast alla tulla ja nad ära hävitada?”

          Kuid on ka päevi, mil me rõõmustame: “Issand, ka kurjad vaimud alistuvad meile sinu nime mõjul!”

 

Kuid sellel teekonnal tuleb vastata ka mitmesugustele küsimustele. Luuka 10,25-29 on öeldud, et üks seadusetundja küsis Jeesuselt: “Õpetaja, mis ma pean tegema, et pärida igavene elu?”

Ometi üks sobiv küsimus palverännakuks!

• Mis ma pean tegema, et saada päästetud?
  
• Mis ma pean tegema, et mu lapsed saaksid päästetud?
  
• Mis ma pean tegema, et mu töökaaslased saaksid päästetud?
  
• Mis ma pean tegema, et võita südameid Jumalale ja minu kogudus ja Jumala riik tervikuna kasvaks?

 Aga Jeesus ütles talle: “Mis seaduses on kirjutatud? Kuidas sa loed?” Tema vastas: “Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma jõuga ja kogu oma mõistusega, ning oma ligimest nagu iseennast!”

Kirjatundja aga küsib: “Ja kes siis on mu ligimene?” Keda ma peaksin armastama?

 

Vastuseks jutustab Jeesus talle tähendamissõna “Halastajast samaarlasest”.

Lk 10:30-37

 Kuulakem meiegi seda vastust ja küsigem endalt millisel teel me oleme?

 Tekst:

 1. Üksikute tee:

 

Sõbrad: Jeesus ütles kõnelust jätkates: “Üks inimene läks Jeruusalemmast alla Jeeriko poole ja sattus teeröövlite kätte. Kui need olid ta riided röövinud ja talle hoope andnud, läksid nad ära, jättes ta poolsurnuna maha.

 

          Sõbrad, mitte kõik teed ei vii Jeruusalemma… on ka teid, mis viivad alla Jeeriko poole. On teid, mis on ohtlikud nagu see 27 km pikkune teelõik Jeruusalemmast Jeerikosse. On teid, kus me ei kõnni koos palverännakute rõõmsa hulgaga, kus me jääme ääretult üksi.

          Viimased sotsioloogilised uurimused Saksamaal näitavad, et üle poole elanikonnast on üksikult elavad inimesed. Sama on juhtumas meiega.

          Vabaduse ja individualismi hind on üksindus.

          Eestis on 618 000 leibkonda.

Neist 39 % elavad üksinda. Neist pooled on üksi elavad pensionärid. 9,4% on lastega üksivanemad.

          65 aastatest naistest elab üksinda 56%

          Üksik on kaitsetu.

          Hättasattunu jääb üksikuks.  Ta on teistest põlatud hädavares. Või põgeneb ise oma õnnetust häbenedes üksindusse. Üksikult röövitakse vara ja riided ja kui ta püüab end kaitsta siis pekstakse ta ka poolsurnuks.

 Aga kus on riik oma sotsiaalhoolekandega, kirik oma halastustegevusega?

Kus on kõik need suured hulgad misjonäre ja evangeliste oma imeilusate laulude, kõnede ja soudega?

 Rabid õpetasid: "Sõpru annab inimene enesele ise, ligimesi aga Jumal."

 Jumal ei unusta sindki vend ja õde…

 s.31 Juhtumisi tuli keegi preester sedasama teed, ja kui ta teda nägi, läks ta kaarega mööda.

Preester oli oma teenistuse templis lõpetanud ja oli nüüd koduteel. Tema evangelismi programm oli selleks korraks läbi. Ametlik osa oli läbi, isegi preester vajab puhkust.

 Nähes mahalöödud meest läheb ta kaarega mööda, et seda mitte puutuda.

Tal oli selleks põhjuseid.

Preester ei tohi ennast laibaga roojastada.

Seda õpetas Pühakiri:

( 3 Ms 21,1-3: “Räägi  preestritega, Aaroni poegadega, ja ütle neile, et ükski neist ei tohi ennast roojastada surnu pärast oma rahva seas; üksnes sugulase pärast, kes temale on kõige lähem: oma ema ja isa, oma poja ja tütre, oma venna või oma neitsiliku õe pärast, kes on temaga suguluses ega ole saanud mehele, võib ta ennast roojastada;”

Kas ta pidas meest teeserval surnuks?

Või oli tal hirm, et see mees sureb tal kätevahel?

Või oli tal hirm ise röövlite kätte sattuda?

Või arvas ta, et see on järjekordne lootusetu juhtum ja selle pärast ta oma käsi küll määrima ei hakka.

Õpetas ju Midrasch et “sellele, kellel pole tunnetust, ei tohi halastust osutada” ja

Siiraki r.12,4-6 “Ära osuta halastust jumalatule!”

Ära osuta halastust nõrgale, see muudab ta veelgi nõrgemaks!

 Jeesus ei anna põhjendusi, ütleb vaid, et preester mingit abi ei osutanud. Ta läks mööda.

 

s.32 Nõndasamuti leviit, kui ta sattus sinna paika ja teda nägi, läks ringiga mööda.

Preestrile järgnenud leviit toimib samuti. Tema on alamast soost preester, sama seisuse kõrgem esindaja on eeskuju andnud ja sellest piisab. Ilmselt ei näinud ta preestrit lamajast mööda minemas. Kuid ta teadis, et siit läks teisigi ametivendi mööda.

See on suurema järgimise seadus. Mida kõrgemal sa seisad, seda suurem on Su vastutus!

Niisiis on meil juba kaks halastamatuse tunnistajat. (5 Ms 19,15 “alles kahe või kolme tunnistaja sõna peale saab asi selgeks”).

 s.33 Aga sama teed tuli üks samaarlane. Kui ta jõudis temani ja teda nägi, hakkas tal hale.

s.34 ja ta astus ligi, sidus mehe haavad, valas nende peale õli ja veini, tõstis ta oma muula selga, viis öömajale ning kandis hoolt tema eest.

s.35 Ja järgmisel hommikul võttis ta välja kaks teenarit, andis need peremehele ja ütles: “Kanna tema eest hoolt, ja kui sa midagi veel lisaks peaksid kulutama, selle maksan mina sulle tagasi tulles.”

 

Sõbrad, milline pilt võitvast armastusest!

Seni väga visandlik jutustus laieneb ulatuslikuks abi kirjelduseks.

Ta desinfitseerib haavad veiniga,

määrib need pehmendava ja tervendava õliga,

seob need kinni,

tõstab poolsurnu oma muula selga ja

viib ta öömajale

 Sõbrad, võitev armastus ei ole ainult väeliste kõnede ja tormiliste palvekoosolekute küsimus, see on vastutuse ja siduvate inimsuhete küsimus.

See, mis igavikus jääb on puhtad, sügavad  ja pühad inimsuhted.

Meie kõigi võimuses on sirutada käsi kellelegi, keda me ei tunne, kellelegi, kes on elu Jeeriko teel peksa saanud.

 

See on riski küsimus.

 

Sidney ülikoolis uuriti küsimust, kuidas suhtlevad pärismaalased omavahel.

Iga piiratud alaga suguharu väitis teise suguharu kohta, et need olevat rumalad, laisad, nõdrameelsed ja metsikud. Uurijaid hoiatati naabersuguharu territooriumile astumast. Tegelikult ei vastanud need väited tõele. Naabrit kuulata on ohtlik. Kontakti välditakse.

 Ta unustab täielikult, et röövlid võivad ka teda ennast rünnata. Tal on mida röövida, sest näib et ta on edukas ärireisija.

 

s.36 Kes neist kolmest oli sinu arvates ligimene inimesele, kes oli sattunud teeröövlite kätte?”

Siin korratakse jutustust põhjustanud küsimust uuesti. Kirjatundja oli küsinud: Kes on ligimene, sõber?

 On üsna tavaline, et püüdes elu reaalsusi vältida, tegeleme me meelsamini teoreetiliste küsimustega. Kergem on rääkida armastuse teoreetilistest alustest ja ilmingutest kui armastada.

Jeesuse küsimus sisaldab aga vastuse: Armastus on tingimatu.

Armastus ei ole teooria küsimus. Armastust ei saa instrumentaliseerida.

Armastust ei saa teha sõltuvaks omad-võõrad, patused – pühad, sõbrad-vaenlased skeemist.

Armastuses ei kehti põhimõte: "Nagu sina mulle, nõnda mina sulle" vaid "Nagu Jumal mulle, nõnda mina sulle."

 Kui Sa ei ole turist vaid palverändur, siis ütleb Jeesus sulle: “Mine ja tee sina nõndasamuti!”

 

          Võib-olla sa küsid: Aga mis saab nendest röövlitest?

 

          Halastus on hea aga see ei muuda maailma, kus valitseb tugevama võim nõrgema üle. Theodore Zeldin oma “Inimsuhete ajaloos” räägib mõrtsukast, kes ikka ja jälle kordas “Minu elu on nurjunud…”

Ta oli vihahoos sooritanud mõrva ja saanud eluaegse vanglakaristuse. Kuid vanglas juhtus tulekahju, süüdimõistetu päästis inimese elu ja talle anti armu. Koju jõudes leidis mees aga oma naise teise mehega elamas, ja tütar ei teadnud tast midagi. Leidnud, et ta on ülearune, otsustas ta surra.

          Kuid enesetapu katse nurjus. Voodi ette kutsutud munk ütles:

“Sinu lugu on kohutav, aga ma ei oska sinu heaks midagi teha. Minu perekond on küll jõukas, ent mina loobusin oma pärandiosast ja mul pole midagi peale võlgade. Kulutan kogu oma raha kodututele peavarju leidmiseks. Mul pole sulle midagi anda. Sa tahad surra ja miski ei saa sind takistada. Aga enne kui sured, tule, aita mind. Pärast seda tee, mida tahad.”

          Need sõnad muutsid selle mehe elu, ta ei olnud enam üleliigne, kellest taheti vabaneda. Hiljem ütles too mees mungale: “Oleks sa andnud mulle raha või toa või töökoha, oleksin uuesti kuritegelikule teele asunud ja mõne teise maha tapnud. Aga sul oli mind vaja.”

                Nii sündiski abt Pierre Emmause liikumine väga vaeste inimeste aitamiseks kahe täiesti erineva inimese kohtumisest, kes teineteise südames armastuse valguse süütasid.

 

*         *       *

 

          Kallid suvepäevadest osavõtjad: Ärgem unustagem, et ajalugu on lõputu möödujate rongkäik.

Ühed elavad alates Kainist nagu hulkurid ja põgenikud iseenda, ligimeste ja Jumala eest.

Teistele on elu nagu palverännak. See on teekond iseenda, Jumala ja ligimeste juurde.

Kuid enamik kohtumisi on sellel teel vaid luhtunud võimalused.

Kallid vennad ja õed, “Püha preesterkond”, Kõik me võiksime kirjutada oma elu kasutamata võimaluste kroonika. See kroonika oleks süü ja mure must sõnum.

Ometi on tänane hommik täis lootust. Lootust, mis on võitva armastuse sünnikodu.

          Miks?  Sest Jeesus on siin, õpetab ja näitab teed.

          Jeesus on täna siin oma sõna, Püha Vaimu ja ihu ja vere läbi sellel igavese elu laual.

         Ja tuleb aeg, kui Ta elu kuningana kutsub meid:

“Tulge siia, minu Isa õnnistatud, pärige kuningriik, mis teile on valmistatud maailma rajamisest peale!

Sest mul oli nälg ha te andsite mulle süüa, mul oli janu ja te andsite mulle juua, ma olin kodutu ja te võtsite mu vastu, ma olin alasti ja te riietasite mind, ma olin haige ja te tulite mind vaatama, ma olin vangis ja te tulite mu juurde...” Ma olin rikas ja üksik nagu Sakkeus  ja te tulite mulle külla… Ma olin tark ja võimu juures, kuid üksi ja te võtsite kuni öötundideni välja minu jaoks aega…

 

Tulge ja pärige armastuse kuningriik, sest me kohtusime armastuse teel.