PRESIDENT TAMMO EI KANDIDEERI

 

28. ja 29. märtsil toimuval Eesti EKB Koguduste Liidu aastakonverentsil valitakse liidule uus juhtkond. Liidu president JOOSEP TAMMO senisele kohale ei kandideeri. Kuulutaja palus tal selgitada, miks ta nii on otsustanud.

 

Meie meeskond (asepresident Ermo Jürma, peasekretär Ruudi Leinus ja mina) analüüsis põhjalikult olukorda ning leidsime, et ei ole mingit olulist põhjust, miks me ei võiks kandideerida, aga ei ole ka põhjust, miks me peaksime seda tegema. Otsides Jumala käest selgust, leidsime, et on targem anda töö nooremale põlvkonnale, kellel on juhtimisalaseid teadmisi ja kes on värskemad. Stabiilne liit vajab ka uut tuld.

Minu isa õpetas, et kui laev on tormi käes, siis ei tohi roolist lahti lasta. Vahetus kaptenisillal toimub ikka rahulikus vees.

 

Kümme aastat tagasi Sa korra juba lahkusid presidendiametist. Kas mõtted on nüüd samad?

 

Tookord ma ütlesin: „Mitte kunagi enam!“ Nii ei tohi tegelikult öelda, muidu võib juhtuda, et hakkad oma sõnu sööma.

Ma olin siis kaks ametiaega töötanud ja väsimust oli rohkem. Jumal on olnud armuline ja kogudused andsid kandidaatide ülesseadmisel meile päris hea toetuse. Nüüd lahkun rõõmsa meelega – töö on tehtud ja paras aeg on lasta noorematel jätkata.

Need kaks olid erinevad perioodid. Vahepeal on liit stabiliseerunud ja majanduslikult kosunud. Ka juhtimisalased otsused, näiteks see, et vanematekogu esimeheks on asepresident, aitasid meid kõiki värskena hoida. Igaühel olid oma ülesanded ja erinevad talendid said paremini avalikuks tulla. Loodame, et ka uuel presidendil nii läheb.

Konverentsiks esitati üheksa kandidaati presidendi kohale (sealhulgas ka mind) ja tegelikult kõik nad saaksid selle tööga hakkama. Teised on loobunud ja Meego Remmel on jäänud ainsaks ning ma usun, et ka heaks kandidaadiks.

 

Mille üle on Sul kõige rohkem rõõmu?

 

Meestetöö sai tugevalt esile tõstetud. Mitte alati meeste palveöödena, nagu mina seda alustasin, vaid ka muude kokkutulekutena. Loodame, et see töö läheb ka tulevikus edasi.

Teiseks sai vastu võetud liidu arengudokument. Küllap see on järgmiste aastate jooksul suunda näitav. Muidugi, kui me seda loeme. Muidu jääb meie areng üsna kaootiliseks.

 

Mis jäi lahendamata?

 

Niikaua, kuni Issand pole tulnud, jääb ikka hulk asju lahendamata. Ei ole nii, et käärime käised üles ja teeme kõik valmis.

Vaja on töötegijaid. See on ka koguduste enda asi, sest kogudused on autonoomsed. Mõnes kohas on kaadrite probleem suur, mõnes mitte. Mõnes koguduses on vendade üleuputus. Küsimus on selles, et nende motiiv Jumala riigi tööd teha on tunduvalt madalam kui see oli 15 aastat tagasi. Nüüd esitatakse suuremaid majanduslikke nõudmisi. Ometi on Jumala riigi tööd alati tehtud nii, et sellega rikkaks ei saa, aga ära ka ei sure. On hoopis teine põhjus, miks seda tehakse – Jumala kutse.

Kunagi mõtlesime, et kui seminar tööle hakkab, kuhu siis kõik need töötegijad panna. Aga elu näitab, et kõigist ei saa töötegijaid. Need tulevad sageli otse elust ja alles hiljem võtavad haridustee ette. Jumala kutset inimlikuga asendada ei saa, et treime sada misjonäri või pastorit.

Liidus hakkas kerkima uusi ülesandeid, nagu ühele arenenud ja stabiilsele süsteemile on omane, nagu pastori statuudi ja igasuguste reglementide välja töötamine. Mentorite süsteem vajab välja arendamist. Meil on ju piirkondade vanemate süsteem, aga päriselt nad seda kohta ei täida. Pikk tee on veel käia ühtse õpetuse ja arusaamise kujundamisel.

 

Kas mitmekesisus on puudus või eelis?

 

Kui tegime paar aastat tagasi SWOT-analüüsi, siis koguduste vaimulaadi mitmekesisus läks nii tugevuste kui ka nõrkuste alla. See annab teatud dünaamilisuse, me vaatame ringi ja otsime lahendusi. Teisest küljest on see ka mure – kas läheb väga harali või põimub uuesti kokku. Kui puu kasvab, siis ta tundub ka hästi harali minevat, aga kui vaatad natuke kaugemalt, siis on väga ilus võra. Ongi vaja minna haraliseks, et igas suunas oleks arengut. Aga kui oks väga kaugele kasvab, siis ta murdub ära ka.

 

Mida Sa nüüd tegema hakkad?

 

Tegevust jätkub. Kõigepealt Pärnu Immaanueli koguduse töö. Tahaksin seda teha rohkem ja paremini. Kogudusetöö on ju kõige alus. Kandideerin liidu vanematekogusse. Ka koolis tahaks jätkata. 90 noort inimest käib igal aastal seal minu käe alt läbi. Mõtlesin koolis filosoofia ja teoloogia ringi teha. Noortele inimestele tasub alati oma aega pühendada. Eesti Kirikute Nõukogus olen praegu asepresident. Äkki tuleb veel ideid midagi kirjutada. Jalgrattaga tahaks sõita, et ennast vormi saada. Kalal kavatsen käia.

 

Viimane presidendisoov?

 

Armastage üksteist.  Lõpuks on Kristuse armastus ikka see, mis kõik võidab ja kokku liidab.

 

Täname!

 

12. märtsil 2008 telefoni teel