Kiriklikustumise vastu ehk mõtteid iseendale madalast struktuurist ja ohust kiriklikustuda.
Igal institutsioonil on kiusatus saada veelgi täiuslikumaks, veelgi ühetaolisemaks ja veelgi professionaalsemaks.
Seni on EKB Liit suutnud hoida tasakaalu elava usu väljenduste ja institutsionaalsuse vahel.
Omaaegne vanemprebüüter Robert Võsu kirjeldas meie suhet kõrgkiriklikesse intitutsioonidesse pildiga parvest ja uhkest liinilaevast. Kongregatsionalistlik madal struktuur on nagu parv. Sellel parvel purjetajatel on varbad alati märjad. Edasi liigub see aeglaselt aga naljalt põhja ka ei lähe. Episkopaalsete struktuuridega kirikute liikmed naudivad kõiki luksuslaeva mõnusid, kuid see laev võib ka äkki põhja minna nagu "Titanic". "Estonia" hukku veel ei olnud toimunud. Robert Võsu näis vahel unistavat mõlema süsteemi eeliste kombineerimist. Vahel tõi ta eeskujuks nelipühiliku "Jumala Assamblee" praktika piiskoppe seada.
Vend Osvald Tärk oli oma hinnangus tagasihoidlikum. Ta ütles, et mõlemal süsteemil on oma eeliseid. Kuid tark on kindlas süsteemis, kindlate mängureeglite juurde jääda.
Võib-olla on järgnevad tähelepanekud kasulikud nende küsimuste üle edasi mõeldes.
Antropoloogilised uurimused on aga näidanud, kui vastandlikud on ühelt poolt "maailmareligioonide" õpetuslikud süsteemid, mida toetavad suured institutsioonid ja teiseltpoolt "traditsioonilised" süsteemid. Bascal Boyer ja Brian Bergstrom oma artiklis "Evolutsioonilisi vaateid religioonile" (Akadeemia Nr 5 2009 lk 1000-1001) nimetavad seda suurte ja väikeste traditsioonide erinevusteks. "Need sildid tähistavad olulisi erinevusi institutsioonide tüübis, praktiseeritavate tavade iseloomus ning mõistete ja normide laadis. Esiteks on hõimu usujuhtide asjatundlikkusele enamasti oma heakskiidu andnud nende kuulajad või järgijad, mitte mõni umbisikuline asutus. Teiseks, hõimu usujuhtide teenistused on äärmiselt mitmepalgelised ja tihti seotud konkreetse paiga või inimrühmaga." Suurte agraarriikide tekkega see olukord muutus. Kujunesid välja sellised suured usulised institutsioonid nagu meie neid tunneme.
"Eksperimentaalsed uuringud näitavad, et institutsionaalsel ehk organiseeritud religioonil on ainult piiratud mõju inimeste religioossele tunnetusele, isegi tänapäeva ühiskonnas. Usklikud harrastavad oma uskumuste välist representatsiooni, mis on suurel määral kooskõlas ametliku doktriiniga. ... Kuid testid, mille abil on sisemusse süüvitud, näitavad, et nende spontaansed igapäevahinnangud ei põhine mitte doktriinil, vaid vaistlikel ootustel. ... Seega on religioon kui tunnetuslik nähtus üldiselt märksa lähemal usu hõimuversioonile kui ametlikule versioonile."
"Enamik organiseeritud religioone keskendub "õpetuslikule religioossusele", mida iseloomustavad sageli korratavad rituaalid ja selgekujulised, teesidest koosnevad jutluste vormis õpetatavad religiooseed väited (Whitehouse 2000). Sellistel rituaalised puudub enamasti rahvuslik või lokaalne aluspõhi, organisatsiooni liikmeid võidakse värvata kaugelt eemalt selle asukohast, rituaalid säilitavad suurel määral oma ühetaolisuse ja nende sooritajaiks on tavaliselt tsentraliseeritud organisatsiooni kuuluvad väljaõppinud töötajad." lk 1002
"Preestrite gildide parimaks taktikaks on saavutada poliitiline mõjukus ja kasutada seda kohalike, mitteametlike konkurentide vastu - see on religiooniajaloos universaalne nähtus." lk 1003
Ilmselt just eelpoolmainitu tõttu on madalstruktuuride esindajad alati seisnud riigi ja kiriku lahutatuse eest. Kui me ei taha olla rahvakirik vaid esindada lihtsat ehtsat rahvalikku ristiusku, siis peaksime jääma oma liistude juurde ja astuma ikka ja jälle vastu meidki tabavale kiusatusele olla miski, mida me oma sünni poolest ei ole.
26. mail 2009.a.
Pärnus
Viimased uudised
| 15. detsember | Igaviku müksud |
| 13. detsember | Vitsaga või vitsata? |
| 12. detsember | Lugu puldankotist |
Arhiiv |  RSS |