Vaimulik isa isadeta ühiskonnas.

Vaimulik isa isadeta ühiskonnas

 

"Sest kui teil oleks ka kümme tuhat kasvatajat Kristuses, ometi ei ole teil mitut isa - evangeeliumi kaudu olen mina teid sünnitanud Jeesuses Kristuses." (1Kr 4:15)

 

            Juba aastaid tagasi juhtis saksa kirjanik ja psühoanalüütik Alexander Mitscherlich tähelepanu sellele, et me elame “isadetta ühiskonnas”. Isalik autoriteet kodus, koolis ja ühiskonnas on murenenud. Ideaaliks ei ole enam mitte eelneva põlvkonna elukogemusest tulenev isiklik eekuju vaid ühiskonna võimalikult efektiivne toimimine. Autoriteetideks on managerid, meediatähed, uus tarkvara, eesmärkideks raha, võim, ühiskondlik positsioon  ja väline sära. Eriline osa on toimunus medial.

 

Kuid see ei ole ainus mõjutegur. Isa kadus laste jaoks siis, kui ta lahkus kodust, et otsida paremat tööd. Isegi kui ta töötab kodulinnas jõuab ta koju õhtul hilja, väsinuna ja võimetuna lastega suhelda. Ta tahab süüa ja siis pikast päevatööst teleka ees lõõgastuda. Veelgi kehvem olukord on nendes kodudes, kus isa töötab Soomes või Norras jõudes koju paari nädala tagant.

 

Laste normaalseks arenguks on eriti esimestel aastatel vajalik “vitaal-suhe” (Vital-Bindung, Viktor von Weizäcker)  vanematega.  “Vitaal-suhte” mõiste pärineb saksa psühhosomaatilise meditsiini rajajalt Viktor von Weizsäckerilt . See vahetu suhe vanematega on kasvatuse vältimatu eeldus. Emad on selles mõttes endastmõistetavas eelisolukorras. Kuid vital-suhe peal kogu aeg muutuma ja lõpuks peab laps selleks, et iseseisvuda sellest ka vabanema.  Kui viimast ei toimu, siis asendub kasvatus dresseerimisega. Tagajärjeks on närvilised, tigedad, kättemaksuhimulised ja tigedad lapsed. Selline seisund võib võtta ka haiglaslikumaid vorme. Laps keeldub söömast, oksendab, teeb alla, tuleb ette karjumis- ja hingamiskrampe. Viktor von Weizsäckeri tähelepanek oli see, et enamasti on need lapsed, kelle suhe emaga on olnud liialt tugev ja õigeaegne iseseivumine on jäänud hiljaks. Nii nimetatud “headel lastel” on tasakaalustatum vital-suhe mõlema vanemaga ja võõrutamine on toimunud õigeaegselt. See, mida laps tegelikult vajab on isa ja ema ja õigeaegselt iseseisvusele juhtivat kasvatust.

 

Kuid seal, kus isa on kaugel ja ema tunneb endas igas mõttes mahajäetuna, see areng lihtsalt ei toimi.  Ema rahuldamata vajadus olla kaitstud ja armastatud muutub egoistlikuks kiindumuseks lapse vastu. Lapsest saab täitumata naiseliku armastuse lohutus ja pelgupaik. Laps peaks asendama seda, mida ta abielust pole saanud. Tagajärjeks on liialt tugev suhe emaga, mis kujuneb paljude levinud kasvuraskuste põhjusteks.

 

Viimaste aastakümnete uurimused isaduse vallas näitavad, et isa füüsiline ja aktiivne kohalolu soodustab väikelapse harmoonilist  ja tervet arengut. Isagi ülesandeks on väikelaste eest hoolitseda, nendega mängida ja suhelda. Küsimus ei ole mitte ema koormuse vähendamises kuivõrd lapse vajadustele vastutulemises. Isa koht perekonnas on sama oluline kui  ema oma. Eesmärgiks on aga lapse iseseisvumine, oma kutsumuse ja koha leidmine elus.

 

Kõige raskem isa kaotuse vorm on abielulahutus. See on meie ühiskonna suurim nuhtlus. Selle negatiivsed tagajärjed lapse arengule on kõige selgemad.  Vanemad kogevad abielukonflikti teravamalt enne lahutust, lapsed pärast lahutust. Lahutatute laste juures võib täheldada nii agressiiivsuse kui depressiooni kasvu.

 

Abielulahutused ja üksi kasvatavad emad kujudavad poistes mulje, et eraelus võib ka ilma mehelike rollideta hakkama saada. USA-s kasvavad neli poissi kümnest ilma bioloogilise isata.  Kõikjal, lasteajas, kodus, koolis ümbritsevad neid naised. Võimalik, et lugemisvara mida pakutakse, vastab enam tütarlaste kui poiste maitsele. Postele jääb mulje, et lugemine ja kirjutamine on ülekaalukalt naiste asi. Üle jääb vaid omaealiste “meeste” kamp.  Michael Gurian ja Kathy Stevens näitavad oma uurimuses, et  kasvatus, reklaam ja marketing pakuvad eeskujudena debiilseid idiootlikke mehi. Poisid kaotavad selle tulemusena täiesti pinna jalgealt.  Noored mehed, tulevased isad kukuvad üha sagedamini sotsiaalsest võrgustikust läbi, surevad varem, toituvad ebatervislikumalt, satuvad sõltuvustesse ja surevad varem. Mehed asuvad seega 21. Sajandi sotsiaal-psühholoogilises probleemtsoonis. Kaks kolmandikku võlgade alla kannatavaist on mehed. Austraalias on 94% vangistatuist mehed. Ühendriikides on 90% mõrvaritest ja seksuaalkurjategijatest mehed. Milline saab olema meeste tulevik?

 

Perekondlike nihete taustal on toimunud veel terve rida ühiskondlikke nihkeid. Kuigi naiste roll ühiskonnas on järsult kasvanud on võimuhoovad ikka veel meeste käes. Just ühiskonna juhtimises on naised ikka veel alaesindatud.  Mõelgem vaid Eesti Riigikogule või valitsusele. Näib nagu oleks võim veel ainus mehelikkuse kants. Sama kordub ka perekonnas. Saksa meesteuurija Walter Hollstein ütleb, et kaks kolmandikku mehi peab end endiselt “kasvatajateks” ja ülemusteks ja üksnes üks kolmandik “hoolitsejateks” ja toitjateks.

 

Isa olemus ja ülesanne

 

Iga tõelise isaksolemise tunnuseks on armastus ja vastutus. Jeesus viitab ikka ja jälle “oma Isale”, kes on meie kõigi Isa. Jumal Isa ongi kõigile meestele isaks olemise eesjuks. Ta on taeva ja maa Looja. Ta armstab ja hoolitseb loodu eest.  Selles armastuses andis Ta oma Poja. Ta ei jätnud omasid üksi. Ta ei jäta neid maha. Tõelise isana võtab ta meid tingimustetult sellistena nagu me oleme. Me võime alati Tema juurde tulla, seda isegi siis, kui probleemid näivad ületamatutena. Ta näeb kadunud poega kaugelt ja jookseb talle vastu. Ta juhib ja kannatab. Ta annab sõna ja lõpuks lihaks saanud sõna Jeesuse Kristuse. Ta kuulab meie palveid ja andestab. Ta süda on avar. Ta aitab, toetab, julgustab.

 

Tema põhimõtteks ei ole valitsemine vaid teenimine. Tüüpiline mehelik küsimus: Kes on kõvem tegija? Kes on suurim saab siin vastuse: “Te teate, et need, keda peetakse rahvaste valitsejateks, peremehetsevad nende üle ja nende suured meelevallatsevad nende kallal. Nõnda ärgu olgu teie seas, vaid kes iganes teie seas tahab saada suureks, olgu teie teenija, ning kes iganes teie seas tahab olla esimene, olgu kõigi sulane, sest ka Inimese Poeg ei ole tulnud, et lasta ennast teenida, vaid et ise teenida ja anda oma elu lunaks paljude eest!” Mk 10:42-44

 

Äikesepojad, kõvemad mehed Jeesuse õpilastest, Jakobus ja Johannes tulevad Õpetaja juurde ühise palvega: “Jeesus, meile on selgeks saanud, et sa oled kõva tegija, aga kas meie ei võiks olla vähemalt teised ja kolmandad mehed taevas?” Nad kannavad oma mehelikud tunded taevasse. Jeesus aga väljendab ennast väga selgelt. Taevas on kõik teistmoodi. Taeva põhimõte pole valitsemine vaid teenimine. Taevase kvalifikatsiooni mõõdupuuks on Jeesus Kristus ise.

 

Sellel on iga kristliku mehe ja isa elule praktilised tagajärjed.

 

Võimutseva mehe pilt on lootusetult iganenud. Tuleviku mees ja isa on hooliv kasvataja. Ta ei häbene vahetamast lapse lappe ja toimetamast köögis. Ta on “tervise-hedonist”, kes elab ja tarbib kõrgete moraalsete kriteeriumide järgi. Ta elab keskkonnateadlikult ja kokkuhoidlikult. Ta on hea ja noorusliku väljanägemisega idealistlikult häälestatud tulevikuoptimist. Tema elu vara on “taevas tallele pandud”, seda ei saa röövida majanduskriis ega looduskatastroofid. Ta võtab iseenda jaoks aega, et defineerida uuesti oma elu põhiväärtusi. Ta võtab oma pere jaoks aega, et väljendada oma hoolivust ja armastust. Lähedased suhted on talle tähtsamad kui kõrge sissetulek. Elukutse pole talle ainus viis ennast teostada. Ta mõtleb üha enam täiuslikule eraelule, kogudusele ja suuremale elukvaliteedile.

 

Selline isa on juba olemas. Ta elab meie keskel. Ta lükkab lapsekäru, elab kaasa lapse sünnitusele ja teeb ilma suuremate pingeteta koduseid töid. Ta pole võtnud mitte ema rolli üle vaid on sidunud parimad traditsioonilised mehelikud väärtused nagu tugevus, au, kindel iseloom näiliselt naiselike omadustega nagu koostöövalmidus, hoolitsus ja suhtlemisvalmidus.

 

Ta ei võitle naistega positsiooni pärast, vaid on võtnud Looja poolt antud vastutuse, et kanda seda Kristuse eeskujul. Ta on Jumala majapidaja, mitte kaugustesse aihtunud Alfa-loom.

 

Vaimulik isaks olemine.

 

Alustasime “isadeta ühiskonna” kirjeldusega. Õnneks on siin maailmas paik, kus tõeline isaks olemine pole kunagi lakanud. See on Kristuse kogudus, kus läbi erinevate aegade on alati tunneatud Taevase Isa lähedalolu, Poja vabastavat ja lohutavat hoolitsust ning Püha Vaimu emalikku puudutust. Evangeeliumi kaudu sündisime me sellesse imelisse perekonda, kus oleme leidnud ka vaimulikke isasi. See on eriliselt suur õnnistus. Vaimulikud isad on eriliselt küpsed isiksused, kel on lähedane osadus Jumalaga ja kes põhimõttekindlalt järgivad Kristust. See, mis neid vaimulikeks isadeks teeb on vital-suhe Jumalaga ja vendadega. Osadus Jumalaga paneb neid kaasvendi nõnda armastama, et see on meeldiv ja vaimulikku arengud stimuleeriv. Osadus sellise vaimuliku isaga annab turvatunde, on toetav ja aus, ei häbene maitsemast. Tõelised vaimulikud isad ei ole lihtsalt kasvatajad vaid need, kes iatavad meid saada iseseisvateks, avavad uusi vaimulikke horisonte ja näitavad teed igavesse kodusse.

Viimased uudised

26. detsember Oodatud ja kardetud jõuluaeg
03. september Oma kooli lipu pühitsemine
10. august Tuleviku ülehindamisest