Rene Guenon, Nüüdismaailma kriis. (1927)  Johannes Esto Ühing

Tõlkinud Haljand Udam

Lk 19-20 .. .manifestatsiooni arenemine tähendab tingimata üha suurenevat eemaldumist tema enda lähtest olevast algprintsiibist. Olles saanud alguse kõige kõrgemast  punktist, kulgeb ta areng paratamatult allapoole samal moel nagu oma raskuse jõul langev keha, mis lkiigub üha kiirenevalt, kuni jõuab punkti, kust ta enam edasi ei pääse. Niisugust langemist võib vaadelda kui pidevalt kasvavat materialiseerumist, sest algpunkti väljendusvormiks on puhas vaim;…

Lk 29 „Humanism“ oli esimene ilming sellest, millest hiljem sai nüüdisaegne „ilmalikkus“; soovides taandada kõik vastavaks inimese mõõdule ja muutes selle eesmärgiks omaette, langeti järk-järgult selle taotluse kõige madalama astmeni, kus piirdutakse rahulduse otsimisega oma loomuse materiaalsest poolest sugenevatele vajadustele, selle otsimine on aga läbinisti illusoorne, kuna ta loob lakkamatult tehislikke vajadusi rohkem, kui neid rahuldada suudab.

Lk 31 mida rohkem nad püüavad mateeriat oma teenistusse rakendada, seda suuremas ulatuses muutuvad nad selle orjadeks, see paneb nad tegutsema üha rohkem ilma sihi ja korrapärata ning valguma laiali pelgas paljuses kuni lõpliku kokkuvarisemiseni.

Lk 53 Mida sügavamale mateeriasse sukelduda, seda rohkem sugeneb jagunemist ja vastuolusid; kui aga liikuda vastupidises suunas puhta vaimsuse poole, seda rohkem lähenetakse ühtsusele, mis on teostatav täiel määral ainuüksi universaalseid printsiipe teadvustades.

Lk 78 Kuna mõistus, mis juba olemuse poolest on suhtelisus, on suuteline käsitlema vaid sama moodi suhtelisuse valdkonda, siis on iseenesest mõistetav, et „ratsionalismi“ loogiliseks lõpptulemuseks on „relativism“.

Lk 87 Meie aja inimestele on väga raske selgeks teha, et on olemas asju, mille üle juba nende olemusest tulenevalt ei saa vaielda; selle asemel et tõusta tõe kõrgusele, tahab ta, et see tuleks alla tema enese tasemele…

Lk 89 Võitluse valdkond on tegevus, mis on individuaalsuse ja ajalikkuse ala; „liikumatu liigutaja“ põhjustab ja juhib liikumist selles osalemata; tunnetus valgustab tegutsemist, osalemata selle keerdkäikudes; vaimsus suunab ajalikku sellesse sekkumata; niisugusel viisil jääb iga asi oma paika ja tasandile, mis talle kuulub universaalses hierarhias…

Lk 109 Mõõdetavus rajaneb mateeria ühel eripärasel omadusel, milleks on tema määramatu jaotatavus, arvamine, et niisugune omadus iseloomustab kõike, mis eksisteerib, lõpeb tahes tahtmata kõikide asjade materialiseerimisega.

Lk 118 Ebapüsivus ei saa olla aluseks ehtsale õnnele; mida rohkem on inimesel vajadusi, seda suurem on risk millestki ilma jääda ja ka olla seetõttu õnnetu; tänapäeva tsivilisatsioon on seadnud endale eesmärgiks suurendada vajaduste hulka ja, nagu juba öeldud, loob ta vajadusi alati rohkem, kui neid rahuldada suudab…

Lk 125 Traditsiooniline vaimsus ei saa hävida, sest oma olemuse poolest on ta kõrgemal muutustest ja surmast; kuid ta võib välisest maailmast täielikult kaduda, mis tähendab juba kõige ehtsamat „maailma lõppu“.